Milline on traditsiooniline eesti jaanipäevajook?

Jaanituld tehakse suvepühal. Foto: Panther Media / Scanpix

Erinevalt paljudest teistest tähtpäevadest on jaanipäeval puhul tähtsam jook kui söök. 

Millised on olnud jaanipäevakombed ja –toidud, kirjutab täna Maablogis Kurgja talumuuseumi teadur-pedagoog Kersti Kaas.

Mulgimaal valmistati jaanikahja õlut, millele lisati mett. Jaaniõlu oli ka ohvrijook, mida visati jaanitullegi. Kuigi õlut oli võimalik osta nii mõisast kui kõrtsist, tegi iga korralik peremees jaaniks ise õlut. 

Jaanipäeva peetakse ka karja- ja karjasepühaks. Piima oli vabalt võtta, sest suve algus oli  lehmadel parim piimaaeg. Sellest tulenevalt iseloomustab kogu Eesti jaanipäevamenüüd rohke piimatoitude kasutamine. Jaanipäevaks valmistati paremaid sööke kui tavapäevadel.

Palju söödi ka munatoite. Traditsiooniliste toitude hulka kuulusid keedetud munad, erinevate maitsetega munavõid, munapuder ja munahüüve. Jaanipäevaks värviti mune kaselehtedega heleroheliseks ja tüdrukud kinkisid neid kiigemeistritele.

Kohupiimast tehti sõira ehk kohupiimajuustu, küpsetati erinevate täidistega korpe – magusa või soolase kohupiimaga, mannapudrukattega. Jaanipäevaks tehti tingimata ka värsket võid.

Tugevamaks toiduks oli liha ja leib. Kui perel oli võimalik, siis «jaanipäeval tapeti lammas, mis ammu selleks juba ette arvatud oli, ja keedeti siis liha ja käkkisi, mis jaanilaupäeva õhtul ja jaanipäeval söödi» (Halliste). Käkke valmistati kas kamast, odrajahust või odratangupudrust erinevate lisanditega ja keedeti lihaleemes.  Kamakäkke söödi hapupiimaga.

Vaatamata pühadeaegsele rikkalikule toidulauale, ei olnud noortel sageli aega kõike seda toiduküllust nautida, sest jaaniööd olid valged ja lühikesed just nagu tänapäevalgi. Ja pidutsemiseks ei olnud sobivamat aega kui soojad ja valged jaaniööd, mil külvitööd olid tehtud ja ees ootas kiire heinaaeg.