Eesti oma alpakatalu

Alpakad on kaamellaste sugukonda kuuluvad loomad, kelle vill on siidi ja kašmiiri kõrval üks hinnatumaid. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Kui Tallinna-Pärnu maanteelt Arest Paide poole keerata, on varsti pärast Aret alpakakasvatuse silt, mis suunab tulijad vasakut kätt 1,7 kilomeetri kaugusel asuvasse Kännu tallu. Seal peavad turismitalu Kaja Varmison ja Kai Ødegårdstuen, kes oskavad külalistega suhelda nii eesti, inglise, saksa kui ka norra keeles. Kai on norrakas, kes koos eestlanna Kajaga kolm aastat tagasi Eestisse kolis.

Alpakad on kaamellaste sugukonda kuuluvad uudishimulikud, intelligentsed, tähelepanelikud ja õrnad loomad, kelle vill on siidi ja kašmiiri kõrval üks hinnatumaid kiude maailmas. Kännu talus on 19 Huacaya ja üks Suri liiki kuuluv alpaka, viimase tunneb ära pika rippuva loki järgi.

Nagu inimestelgi, on loomade iseloom erinev. Kõige rohkem on inimestega harjunud kaks siin sündinud emaslooma, kõige umbusklikum on 12-aastane Peruus sündinud emane.

Külastajad saavad loomi aia ääres sööta. Kaja jutu järgi mõistavad lapsed peagi, et valju häält ega järske käeliigutusi ei maksa teha. Küll uudishimulik alpaka käe pealt sööma tuleb ja end katsuda laseb, vaja on lihtsalt sõbraks saada.

Alpakade karv on siidiselt pehme. Loomulikult tohib neile anda ainult pererahva antud toitu ja mineraale, mitte kaasa toodud leivakääru. Leiba Kaja oma loomadele ei anna ega luba seda ka külastajatel teha.

Alpakade maiuseks on porgand, ent suvel võivad nad olla täissöönud ja sedagi enam ei taheta. Üle loomad tavaliselt ei söö, küll aga võib liiga suur porganditükk alpaka pikka kurku kinni jääda. Seepärast peavad porgandid olema lõigatud parajateks väikesteks tükkideks.

Iga alpaka villakasv ja tihedus on erinev. Tavaliselt kasvab vill enne maikuust pügamist 12–14 sentimeetri pikkuseks, see võib olla valge, must, pruun, beež ja paljudes teistes toonides.

Kitsed tipivad kahel jalal

Lisaks alpakadele on Kännu talus neli noort kameruni kääbuskitse, kes Kaja sõnul võivad osa laste jaoks olla isegi suuremad tähelepanuköitjad. Neidki saab käe pealt sööta ning kui veab, siis kitsede sillal pusklemist ja kahel jalal tippides õunapuulehtede õngitsemist vaadata.

«Kits on mägede loom, talle meeldib ronida. Selleks me puu otsa maja ja väikese silla ehitasimegi,» kõneles Kaja. Kaks kitse on mustad, kaks beežikaskirjud, kõik neli kolme kuu vanused emased.

Veel on Kännu talus jänes, sõbralik Saksa lambakoer ja paar kassi. Kõik loomad saavad omavahel hästi läbi ja hoiavad üksteist.

Perenaine on valmis külalistele kooki küpsetama ja kehakinnitust pakkuma. Eelnevalt tuleks muidugi teada anda, kui palju inimesi on tulemas ja mida soovitakse. Kes tahab, võib oma toidu kaasa võtta ja alpakakarjamaal piknikut pidada.

«Aga loomadele seda anda ei tohi, neile võib anda ainult meie pakutavat toitu,» rõhutas Kaja veel kord.

Kajale meeldib kududa ning ta võib sellest ja alpakakasvatamisega seonduvast pikalt rääkida. «Enamasti on külastusaeg tund-poolteist, aga teinekord on meeldiv inimestega niisama juttu ajada ja siis võib aeg pikemaks venida,» rääkis ta.

Pehme suveniir kaasa

Alpakavillast huvitatutel tasuks heita pilk varjualusesse, kus kedratakse villast lõnga ning müüakse lõnga, kudumeid ja suveniire. Kaja jutu järgi kulub naistekampsuni kudumiseks 500–700 grammi ja meestekampsuniks kilo alpakalõnga.

Lõnga on nii sisseostetut kui ka enda oma. Lastele hakkavad silma valged pehmed alpakakujud, mille hind oleneb suurusest.

«Inimesed ostavad palju. Kes on alpakalõnga käes hoidnud, tulevad raudselt tagasi,» lausus Kaja. Eelmisel aastal külastas Kännu talu 800 inimest.