Matkabussiga Itaaliast Eestisse

McLouisi matkabussi mahtus magama seitse inimest. Foto: Erakogu

Kui matkabusside importijast peresõber kutsus meid järjekordse uhiuue matkabussi McLouis äratoomise retkele, olime pärast väikest arupidamist nõus. Sobiva lennutee leidis meie kolmene pereesindus odavlennufirmalt Ryanair, mis viis meid Londoni kaudu Bolognasse, kust ülejäänud reisiseltskonnaga liitusime ning puhkus ja ühtlasi kodutee võis alata.

Meie peatus- ja puhkepaigaks sai kolmeks ööks Veneetsia-lähedane Lido de Jesolo piirkonnas asuv Dei Fiori puhkeala.

Mai keskpaigas võrdub sealne olukord põhjamaise inimese jaoks peaaegu paradiisi sattumisega: ülim rahu ja vaikus, saatjaiks vaid linnulaul ning õitsvad ja lõhnavad soojamaalilled. Kämpingu territooriumil on võimalik rentida nii suvilaid kui kämpingumajakesi, kuid väga suure osa hõlmavad matkaautode ja haagissuvilate platsid.

Mõnusat olemist pakuvad päevasel ajal soojendusega välibasseinid mullivannide ja laste liumägedega. Arvestama peab vaid lõunamaise siestaga, kus paariks tunniks keset kõige kuumemat aega tõmmatakse basseinidele nöör ette ja peab leppima vaid päevitamisega.

Meie mõistagi ei ole huvitatud päikesekiirte kaotsiminekust ja võimalusest veemõnusid nautida ning kiikame umbes 100 meetri kaugusel paikneva Aadria mere randa.

Seal sirutab maikuisel madalhooajal jalgu vaid poolkülmunud vetelpäästja, kes jahmunud näoga vaatab, kuidas keegi üldse on võimeline end sellisesse külma vette heitma. Meie jaoks on seal keskmine suvine Pirita ranna merevesi – mitte väga soe, aga ujutav. Kuna maise paradiisi ala on üpris suur, siis liigutakse siin üsna tavapäraselt ringi jalgrattail, mida on kohapealt mõistliku raha eest võimalik ka laenutada.

Muidugi võinuks kolm päeva lasta end päikesel praadida, aga Veneetsia naabruses oleks patt jätta see külastamata.

Mais on Veneetsia soe ja rahulik ning täiesti nauditav, ilma et keegi pidevalt selga trügiks või varbale astuks. Püha Markuse kiriku ees lookleb siiski pikk turistide järjekord ja ei taha ette kujutadagi, milline olukord valitseb seal turismihooaja tipphetkedel.

Horvaatia, täpsemalt Istra poolsaar on meie teine eelplaneeritud peatuskoht. Istra poolsaart on nimetatud ka Uueks Toskaanaks. Selline ta välja näebki – võrreldes Põhja-Itaaliaga muutuvad viinamarjaväljad suuremaks ja sümmeetrilisemaks, oliivisalud mõõtmatuiks.

Ajutiseks kodupaigaks saab Poreči linna lähedal asuv kolmetärnikämping Lanterna, mille Euroopa Kämpinguühingute Liit on valinud 2014. aasta Euroopa parimaks omataoliste seas. Imeline valgest Istra kivist rannapromenaad on tõesti võrratu, söök ja jook kiiduväärt, ent basseinimõnusid pärsib külm vesi ning rannatoolide eest nõutav päevatasu. Õnneks on meri põhjamaa inimese jaoks piisavalt soe.

Poreč ja Pula on armsad linnakesed. Kuna kogu see piirkond on kuulunud Veneetsia koosseisu, on kõik teeviidad ja tänavasildid nii itaalia- kui horvaatiakeelsed. Porečis käime silmad pärani ning ahmime endasse 2000 aasta vanuse linna melu ja kitsaid tänavakeerde.

Pula pärl on aga amfiteater, mis annab allakirjutanu jaoks silmad ette Epidaurose teatrile Kreekas. Puhkuseaeg möödas, keerame McLouisi nina kodu poole.

Meie seltskond võttis nõuks veel sõita ka Istra poolsaare tippu ehk Kamenjaki looduskaitsealale. Kel oma liiklusvahend käepärast, sel tasub see väike retk ette võtta küll. Selliseid hingematvalt ilusaid looduspilte ei kohta lauskmaalased just sageli.

 

Puhas puhkuseaeg möödas, keerame McLouisi nina kindlalt kodu poole. Seekord läbi Ungari, Slovakkia ja Poola. Muidugi ei läbi seda teekonda ühe päevaga ja ees seisab hulk kilomeetreid mägede ja põldude vahel ning teadmatus, kas leiame teede lähedusest sobivaid kämpingukohti. Matkaauto ju tegelikult selle poolest hea ongi, et ei sea ööbimispaigale just eriti kõrgeid nõudmisi. Tänapäeval näiteks võib tagavaraaku olemasolul saada hakkama ka püsiva elektriühenduseta. Et aga meil seda võimalust parasjagu ei olnud, pidime siiski arvestama, et saaks kuskil juhtme seina. Ungaris leidsime pärast mitme nudistidele mõeldud kämpingu „avastamist“ ühe n-ö tavainimestele mõeldud paigagi. Koht kandis peent nime Strand, aga oli küll nii nõukaaegset tegu ja nägu, et endal tulid kauged ajad meelde ja teismelised said päris hea pildi pioneerilaagri tingimustest.  Kesk-Euroopa mereks tituleeritud Balatoni järv ei avaldanud pärast Aadria merd mingisugustki muljet.

Slovakkiat nägime vaid bussiaknast. Krakow jäi hinge kripeldama -  aega vähe, linn suur ja pilgeni ajalugu täis. Ja nüüd tähelepanu kõik kämpingureisijad! Poolas Krakowi ja Varssavi trassi lähistelt ei leia te ainumastki mõistlikku peatuspaika. Shelli bensiinijaama parkla poolel Varssavi teel jäi meile viimaks ainsaks lahenduseks. Elektrit bussi küll ei saa, aga see-eest 24/7 avatud bensiinijaamas on olemas nii duširuum kui WC.

Matkabussiga reisimine läheb Euroopas üha enam moodi ja loomulikult on oma suur osa  vabadusetundes, mida selline valik pakub. Pole vaja muretseda ööbimise ega selle pärast, kus süüa või kuidas end pesta, samuti kulub tänapäevastel bussidel kütust minimaalselt. Rääkimata sellest, et peatuda saab seal, kus hing ihaldab ja olla huvipakkuvates kohtades täpselt niikaua kui tahtmist. Pole kahtlustki, et kõike-oma-vara-kannan-kaasas-tüüpi inimestele on selline reisimisviis parim, mis nendega juhtuda saab.

Matkabuss

•    Matkabussi kütusekulu on 9,5–12 liitrit 100 km kohta.

•    Olenevalt mudelist on matkabussis magamiskohti enamasti 4–7.

•    Matkabussi rendihinnad Eestis 72–145 eurot päev.

•    Matkabusside peatusplats nii Itaalias kui Horvaatias (koos elektri ja vee kasutusega kohapeal) 5–10 eurot öö inimese kohta. Matkabussi eest tuleb lisaks välja käia veel 12–30 eurot. Hind sõltub puhkaja vanusest ja turismihooajast.

•    Horvaatias on käibel kohalik rahaühik kuna (1 EUR = 7,33 HRK)