:format(webp)/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
/nginx/o/2014/05/30/3075852t1h760a.jpg)
Beebiga reisimine võib olla puhas rõõm, teavad oma kogemusest väikese Roberti vanemad.
Heatujuline titt lõbustab reisiseltskonda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmisel nädalal aastaseks saanud Robert on käinud juba kahel välisreisil. Kõigepealt võtsid Rauno Stüff ja Annika Roos oma paarikuuse pisipoja kaasa automatkale Lätti ja Leetu. «Kuna laps oli nii väike, siis suurema osa reisist ta magas ja mitte mingeid probleeme meil temaga ei tekkinud. Järgmisena otsustasime pojaga juba kaugesse Taisse lennata,» meenutab noor ema.
Kuna Robert oli siis kaheksakuune, polnud neil südant titat koju jätta. Pealegi olid nad tuttavatelt kuulnud, et soojas kliimas areneb sellises vanuses laps kiiremini. Et reis kulgeks muretult ja mugavamalt, tuli noore perega kaasa ka vanaema. Otselend Helsingist Taisse kestis kümme tundi, sellest suurema osa magas põnn ema süles ning heatujulisena ärgates rõõmustas kaasreisijaidki.
Taisse sõitu planeeriti põhjalikult ja nõu küsiti ka beebiga reisil käinud sõpradelt-tuttavatelt.
«Läksime kindla peale välja ning võtsime kõik lapsele vajaliku igaks juhuks Eestist kaasa,» räägib noor ema. «Varusime kahe nädala jagu mähkmeid, tuubides püreesid, rinnapiimaasendajad, ravimeid.
Ainuüksi tita asjad täitsid terve 20-kilose reisikohvri, lisaks veel riided ja kergkäru.»
Roberti isa sõnul oli poja soojal maal tõeline Eesti visiitkaart: lumivalgete juustega ja suurte siniste silmadega naerurull võitis nii mõnegi tailanna südame.
«Pisipõnn nautis tähelepanu täiel rinnal ja tumedatest tädidest on ta tänaseni lummatud,» ütleb logistikaettevõttes töötav perepea. «Me ei kahetsenud Roberti kaasavõtmist kordagi. Erandiks oli ehk reisi viimastel päevadel saadud putukahammustus, mille leevendamiseks ostsime kohalikust apteegist tõhusa salvi. Eestisse saabudes kadusid hammustusejäljed nädalaga.»
Seda, et lapsed ei käitu neile harjumatus olukorras kaugeltki ühtviisi, võis aga kogeda ka Roberti pere. Väikeste emotsioonid kõiguvad ühest äärmusest teise, nii et kui mõni neist magas suure osa lennuajast ja vahepeal naerutas kaasreisijaid, siis teine karjus pidevalt.
«Usun, et palju mõjutab tita käitumist vanemate meeleolu. Eelkõige peab ema rahu säilitama, siis ei teki ka lapsel ärevust,» arutleb Roos ja lisab, et lennujaamas ei tasu muretseda, kui käsipagasis on beebile mõeldud söögid, joogid, ravimid. Vähemalt neil jäeti kõik alles ning lasti ka kergkäruga lennukini minna.