Salvador – aplaus päikesele

Salvadori linnapilt on lähemal vaatlusel otsekui kummaline segu Tiskrest, Lasnamäest ja Kopli liinidest. Foto: Arko Olesk

Ei saa öelda, et oleksin kartnud, kuid muretsema panid reisihoiatused küll. Salvadoris tuleb olla ettevaatlik, kirjutasid kõik reisijuhid. Väljaspool turistitänavaid üksi ringi uidata ei tasu ja pimedal ajal tuleks neistki eemale hoida. Tänavaröövid on tavalised.

Ja kui kaks nädalat enne reisi kirjutasid ajalehed veel sellest, et linnapolitsei streigi ajal kasvas mõrvade arv linnas hüppeliselt ning kesklinnas algasid rüüstamised, nii et keskvalitsus oli korra tagamiseks sunnitud armee kohale saatma, tõmbas see kulmu kipra.

Riskide hajutamiseks pidi lõivu maksma muude mugavuste arvelt: uus nutitelefon jäi koju ning üle ookeani sõitis kaasa tolmune vanur, samuti sai välja otsitud patareisid õgiv kümne aasta vanune digiseebikas (mis seletab loo juures olevate piltide tuhmust). Peaasi, et kahju ei oleks, kui nuga kõril.

Raha sai laiali jaotatud mitmesse kohta ja neist nii mitu korda ümber tõstetud, et lõpuks enam ei mäletanudki, kus ja kui palju reaale on. Linna peale minnes haarasin kergeks sihtmärgiks kaasa riidest õlakoti väheolulise kraamiga.

Et selline olukord, kus nii külalistel kui linnaelanikel sagedase regulaarsusega midagi loovutada tuleb, on Salvadoris tõesti normaalsus, taipab tavapärastest õhtujuttudest teiste konverentsikülalistega.

«Jah, mult rebiti ära ehted, ja nägin pealt veel kolme röövi,» kehitab üks vestluskaaslane äsjast linnakülastust meenutades õlgu.

Paistab, et igaühel on rääkida oma lugu.

«Politseinikel on suured saapad, nad ei jaksa joosta,» muigab teine, panemata suuremat lootust vanalinnas tänavanurkadel seisvatele mundris meestele.

«Ärge kuulake teda, ta on küünik,» soovitab vanahärra abikaasa kõrvalt.

Ja nii tundubki esimesel päeval suure ja kõhus liblikaid tekitava seiklusena, kui seame sammud hotellist paarisaja meetri kaugusel asuvasse välirestorani.

Õnneks või kahjuks jääb minu lugudepagasisse vastav pajatus lisandumata. Kas oli abiks ettevaatus ja kõikjal mitmekesi käimine või lihtsalt õnnelik juhus, jääbki teadmata. Vastukaaluks olgu siiski öeldud, et röövimislugude kõrval räägiti jutte ka neist turistidest, kes pimedal ajal (!), üksinda (!) ja bussiga (!) läbi linna sõitsid ja vahejuhtumiteta kohale jõudsid.

Kuid Salvadori, Brasiilia suuruselt kolmanda linna võlud suudavad paanilise ettevaatlikkuse enamasti siiski summutada.

Michael Jackson ja capoeira

Vanalinna Pelourinho tänavad on ... vanalinnalikud. See tähendab mõnusad lonkimiseks, mööda munakivisillutist künkast alla ja taas üles, astudes sisse mõnda suveniiripoodi, mille peamised meelitusartiklid on hoogsate motiividega kitsad tahvelmaalid.

Laiade seelikutega daamide ja Pelourinho värviliste majade ning kõverate katuste kõrval kohtab neil maalidel ka... Michael Jacksonit. Põhjus lihtne: just selles linnas väntas popstaar video loole «They Don’t Care About Us», mille vaatamine ongi ehk siit kaugelt parim viis tajuda kesklinna tänavate ja väljakute õhustikku. Lisaks esineb videos linna teine rahvuslik uhkus, trummikogukond Olodum.

Mõnelt väljakult leiab kindlasti capoeira’t harrastava seltskonna, kes ei jäta võimalust kasutamata, et ka turistidest pealtvaatajad sellesse võitluskunsti ja tantsu segavasse liikumisse kutsuda ning pakkuda neile esmalt võimalust teha efektset pilti, löögivalmis jalad pea juurest mööda vuhisemas, ja seejärel müügiks ka DVDd.

Uhkete restoranide kõrval leiab vanalinnast ühtlasi selliseid kohti, kus puhvetiroogi saab kaaluhinnaga ning kõht täitub korralikult paari euro eest. Eriti tasub taldrikule tõsta kohalikku hautist moqueca’t – liha või mereandidega –, millele annab iseloomuliku kollase värvuse Bahia osariigi köögis laialdaselt kasutatav palmiõli. All-linnas meelitavad külastajaid churrascaria’d, kuulsad Brasiilia liharestoranid, kus söö-palju-jaksad-hinnad kõiguvad kümne ja mitmekümne euro vahel.

Vanalinna piirile jõudes kisub aga sealsest hubasusest kiiresti välja pilk peamisse äri- ja kaubanduspiirkonda, mida on ülalt vaadates kerge pidada tondilossidega asustatud slummiks. Tühjade aknaaukudega kõrghoonete tänavapinnal käib aga tuttav suurlinlik sagimine.

Sinna alla saamiseks tuleb kasutada üla- ja all-linna ühendavat lifti või raudteed, soovitab tungivalt kohalik turismiametnik, kes väljakul seistes on esialgu silmanähtavalt solvunud, kui peame teda järjekordseks midagi paluvaks ligitikkujaks ja üritame temast välja tegemata edasi marssida. Meie veenmiseks osutab ta ametlikule logole varrukal ja teeb käeviibetega kaardi kohal kiiresti selgeks, millised piirkonnad on kõndimiseks OK ja millised mitte.

Rannas on kõik võrdsed

Salvadori linnapilt, lahelt vaadates elegantselt kõrghoonetega pikitud, on lähemal vaatlusel (nojah, see tähendab bussi- või taksoaknast) otsekui kummaline segu Tiskrest, Lasnamäest ja Kopli liinidest. Suure ebavõrdsusega ühiskonnale omaselt sulguvad uhked hooned ja piirkonnad endasse, künkaservi palistavad aga hooned, mida võiks nimetada hurtsikuteks, kui need ei oleks kivist.

Ent on koht, kus kõik brasiillased on võrdsed, ja see on rand. Ei saa käia Brasiilias ja mitte külastada nende kuulsaid randu. Ipanema asub küll teises linnas, kuid Salvadori ja selle ümbruse rannad on maailma vastavates edetabelites kindlalt sees.

Pikemad ja puhtamad rannad leiab linnast väljas, kuni pooleteisetunnise sõidu kaugusel. Turismifirmad pakuvad väljasõite lahes asuvatele saartele.

Linnas asuvaist randadest on kuulsaim Barra. Salvadori lõunatipus asuvast majakast ühele poole jääb kesisema liivaga ja varjulisem, ent tänu lainemurrule surfarite seas armastatum rannalõik. Teisele poole aga mitte just eriti pikk, kuid just selline rand, nagu seda Brasiiliaga seostame: pidev pallimäng, mööda libisevad Ipanema-tüdrukud, pähklite või käevõrudega kaubitsejad. Ainsana rikuvad idülli horisonti liigendavad konteinerlaevad.

Jah, olles Eestis täielikult mitterannainimene, tuleb tunnistada, et seal päikesevarju all istudes, ees roheline kookospähkel, mille müüjanna kolme osava matšeeteliigutusega avas ja kust kõrrega jahedat magusat piima saab rüübata, on see küll hetk, millest tüünemat on raske loota.

Mõni minut pärast kella viit õhtul vajub päike horisondile. Hetkel, mil ta selleks päevaks lõplikult pilkude eest kaob, vallandub rannal aplausi- ja tunnustusvilede koor. Obrigado!