Kellele pingutus, kellele matk

Mis nüüd saab? Reigo Lehtla rogaini MM-võistlustel Uus-Meremaa Lõunasaarel Cheviotis, kus üks kontrollpunkt oli pandud rannikule merikarude koloonia kõrvale. Merikarud kaitsevad oma lesila territooriumi otsustavalt: ajavad lõuad laiali, susisevad ja paterdavad inimese poole. Foto: Reigo Lehtla

Selle ala võisid küll leiutada noormehed maakera kuklapoolelt, aga millegipärast istub nende leiutis eriti hästi just eestlastele. Oletus: äkki midagi tammsaarelikku?

Algatuseks teeme ühe asja kohe selgeks. Alati tekib küsimus, mida see «rogain» siis õigupoolest tähendab.

Vastus on väga lihtne. Nood kolm Austraalia noormeest, kes selle spordiala möödunud sajandi kuuekümnendatel leiutasid, ei hiilanud ilmselt erilise leidlikkusega. Ja nii nad nimetasidki selle spordi oma eesnimede esitähtede järgi. ROd, GAIl ja Ned. Nii lihtne see ongi. Nii et kui näiteks kolm sõpra, Peeter ja Kaarel ja Roomet, leiutaksid tagurpidi ühel jalal hüppamise spordi, siis see oleks «pekaro». Ainult et võrreldes pekaroga on rogainil üle maailma nii mõnikümmend tuhat aktiivset harrastajat.

Orienteerujale on rogaini lihtne lahti seletada: see on pika kontroll­ajaga meeskondlik valikorienteerumine. Lihtsurelikele võiks selgitus olla järgmine: teie võistkonnale, kuhu kuulub kaks kuni viis inimest, antakse stardis kaart ja te peate kontrollaja jooksul läbima võimalikult palju kontrollpunkte. Kontrollaeg on klassikalisel rogainil 24 tundi ehk täpselt üks ööpäev. Kuna mitte kõigil pole alati nii palju aega või tahtmist metsas kolada, siis korraldatakse ka rogainisprinte – kaheteist-, kaheksa-, kuue-, isegi nelja- või kolmetunnise kontrollajaga. Tehakse ka ratta-, suusa- ja kanuurogaine.

Hea asi rogaini juures on, et seda võib võtta kui sporti, aga ka kui meelelahutust. Esiotsa pingutavad tiimid võidu nimel nii, et silmad pealuust välja tungimas. Samas võib rogaini võtta ka matkana: registreeri end koos laste ja koeraga pereklassi ning matka päeva läbi kaunitel maastikel, pea vahel piknikut, tee loodusfotosid, ühtlasi nopi kontrollpunkte. Tean tiime, kes võtavad ööpäevasele rogainile kaasa magamiskotid. Mõned korjavad rajal nähtud puravikud või kukeseened kaasa. Ega rogainis tegelikult peagi kontrollaja lõpuni metsas redutama – kui kas või üks punkt ära võtta, on tulemus juba kirjas.

Venemaa õudused

Ööpäevaseid retki olen nüüdseks läbi teinud paarikümne jagu, seega saanud piisavalt tegelda oma keha ja selle võimete tundma õppimisega. Raske hetk saabub mul 17.–18. tunni paiku. Glükogeen on lihastest otsa saanud ja motivatsioon kukub kivina. Tavaliselt on see ka kõige pimedam ja külmem aeg. Siis tuleb end millegagi turgutada. Näiteks kofeiiniga.

Iga rogain on erinev, nii nagu on erinevad maastikud ja loodusjõud, millega võidelda. Austraalias oli põrgupalav ja kottpime, veekaotusest hakkasin peaaegu hallutsinatsioone nägema. Uus-Meremaal tuli ronida üle sadakonna voolu all oleva elektrikarjuse. Pikapeale harjus ergastavate elektrilöökidega ära ja vaat et hakkas meeldimagi. Rannikul tuli vahepeal põgeneda ka oma territooriumi kaitsvate merikarude eest.

Lapimaa tundras on neetult külm, ja kui just mäeküljel ei turni, on jalad enamasti pahkluuni vees. Kõrgmägedes peab hoolega vaatama, et tuul kaarti käest ei kisuks või et valesse orgu ei laskuks. Hispaanias ei tasu otselõikamist eriti kaaludagi – seal võib jääda okaspõõsastesse nii kinni, et nead ära selle hetke, mil otsustasid rada lühendada. Venemaal ja Lätis leidub hektarite kaupa Sosnovski karuputke ja muid õudusi, näiteks läbimatut tuulemurdu ja mudamülkaid. Üldiselt on jõukamates riikides metsad paremini hooldatud ja rajad joostavamad kui vaestes. Lõuna pool tuleb arvestada sellega, et pimedus laskub maale äkitselt ja ööd on tõesti pilkaselt pimedad.

Ohtlik parasiit

Kaardi lugemisel peab arvestama, et rogainikaart on üldistatud ja vigasem kui orienteerumiskaart. Vahel tuleb ka rajameistri vigu ära aimata ja neisse mõistvalt suhtuda. Ja lõunapoolkeral toimuvateks üritusteks tuleb muretseda üleüldse lõunapoolkera kompass.

Inglismaal, Iirimaal ja Uus-Meremaal korraldatakse rogain suure tõenäosusega mägistel lambakarjamaadel. Seal peab olema ettevaatlik pinnaveekogudest joomisega, kuna lambasita kaudu leviv siseparasiit nakkab ka inimesele. Austraalia vihmametsas kohtab tõenäoliselt madusid ja roomajaid, tasandikel hüppavad ringi kängurud ja võib sattuda emude peale.

Eestlased on olnud rogainis edukad, isegi ebanormaalselt edukad. Põhiklassi valitsevad maailmameistrid (ja ka hõbedamehed) on eestlased, lisaks tuuakse tiitlivõistlustelt kotiga medaleid ka teistes võistlusklassides. Just Eestis on peetud maailma rahvarohkemaid rogaine: need on Eesti Teaduste Akadeemia orienteerumisklubi korraldatavad kaheksatunnised rogainid, kus tuli kehtestada registreerimislimiit, nagu maailma tippmaratonidel. Ju siis on pikaajaline rassimine rasketel maastikel eestlastele igiomane. Äkki on selles midagi tammsaarelikku?

Kes pole veel proovinud, peaks selle vea parandama. Eesti on selleks päris hea koht.

Loo autor on kalandusaudiitor Euroopa Komisjonis Brüsselis.

Kust ja millest alustada?

Peale rogaini maaletooja TAOK klubi (rogain.ee)

korraldavad Eestis rogaine XTsport (xtsport.ee; korraldab ka tänavused EM-võistlused 7.–8. juulil Oraval),

OK Orion (orion.ee) ja Libahundi seiklusrogaine korraldav MTÜ Aktiivikeskus (libahunt.kutimuti.ee).

Ka ülipopulaarse XDREAMi talvine etapp Winter XDREAM (xdream.ee) ja Bike XDREAM on sisuliselt rogainid.

Väga hea rogainikalendri nii Eestis kui ka muudes

Euroopa riikides toimuva kohta leiab TAOK veebilehelt (rogain.ee/kalender).