Lõviga pole muret, aga politseiga...

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vedrujalgadega mees: küll alles põrkab, imestavad maasaid. Pole siin imestada midagi: vaadake, mis mehel jalas on – rehvidest lõigatud jalanõud.
Vedrujalgadega mees: küll alles põrkab, imestavad maasaid. Pole siin imestada midagi: vaadake, mis mehel jalas on – rehvidest lõigatud jalanõud. Foto: Teet Pullerits

Heas usus ja elamuste lootuses sai mindud tütardega Mustale Mandrile. Algul oligi kõik kaunis ja sõbralik, aga lõpp kiskus hirmus näotuks.

Ühtäkki on Serengeti sissepääsuvärava juurde kogunenud pikk autokolonn. Jõuan just mõelda, kas vahepeal on mõni loom liiklust takistanud, et muidu rahulik liiklusvool sellised mõõtmed saavutas, kui tualeti juurest seab sammud meie, ainsate heledanahaliste inimeste poole esinduslik härrasmeeste seltskond.

Ruudulises pluusis juhtfiguuri nägu tundub kuidagi tuttav. Meie giidi kiirelt sosistatud sõnad kinnitavad hotelliseina fotolt mällu sööbinud pilti: Tansaania president.

«Kui palju fotosid te olete minust nüüd teinud?» usun end kuulvat presidendi küsimust, millega ta pöördub mu tütarde poole, kes teda parasjagu pildistavad. Väike hirm on ka, sest kes võiks teada, kas Aafrika riigipead nii avalikult jäädvustada tohibki.

Aga tütred reageerivad kiiresti: Jambo («tere»), asante («tänan»), karibu («tere tulemast»), on neil presidendile vastus valmis. Küsimus, millest ma valesti aru olin saanud, käis hoopis selle kohta, kui palju suahiilikeelseid väljendeid on tütred jõudnud omandada.

«Karibu Tansaaniasse, Estonia!» hüüab president, olles uurinud meie päritolumaa kohta.

Tansaaniasse saabuvad turistid valdavalt kahel põhjusel: kas Zanzibari saarele või safarile Serengeti rahvusparki. Üks Serengeti magneteid on mäletsejate iga-aastane suur ränne Serengeti ja Masai Mara pargi vahel, mil rohkem kui miljon gnuud, sebrat ja gaselli lopsakama söögikoha otsingul päripäeva suure rändringi teevad. Aprilli keskpaigas jääb suure rände alguseni veel paari nädala jagu aega, aga kärbsemustana avarustesse laiuvaid loomakarju pakub Serengeti juba nüüd.

Selle asemel, et lasta kirjeldada toda hingematvat pilti, esitatakse safaril käinutele esmajoones siiski standardküsimus lõvi ja suure viisiku – elevant, pühvel, lõvi, leopard, ninasarvik – nägemise kohta.

Tansaania safarid ses suhtes pettumust ei valmista. Pühvel, elevant – jah, ka lõvi – on lihtsalt tabatavad. Ühte paljudest lõviperedest märkab mu tütar Serengetit läbiva suurima kruusatee läheduses. Järsku ajab lõvikuningas oma kaasa valju möirgega üles ja asub siis laste lähedal viibimist millekski pidamata tegema alla 16-aastastele vaatamiseks keelatud asju. Hiljem isase poolt kaasale suunatud pilgust peegeldub tõeline kiindumus.

Leopardi tabamisega on lugu keerulisem. Safariautod on kogunenud ühte savanniserva giidide hulgas levinud jutu peale, et seal olevat nähtud leopardi. Pärast veerandtunnist asjatut heinamaa jälgimist otsustame lahkuda, kuid paarsada meetrit eemal peatab giid meie Toyota Land Cruiseri ja viitab puuokste vahele – seal see leopard muigabki asjatult vales kohas passivate turistide üle. Ninasarviku nägemiseks tuleb aga laskuda Serengetist pisut eemal laiuva maailma suurima (läbimõõt 19 kilomeetrit) tervikliku vulkaanikaatri Ngoron­goro põhja.

Naised laovad sitta

Teel Serengetisse jäävad turistile loomulikult silma tee ääres ja karjamaadel värvilistes riietes jalutavad maasaid. Kui soovid neist pilti teha, oodatakse sult teatud tasu. Aga lähemaks tutvumiseks tasub peatuda giidi soovitatud teeäärses maasai külas. Sel juhul avab juurutatud taks – 50 USA dollarit auto pealt – maasaide kultuuri ja eluolu tunduvalt detailsemalt.

Ühes sellises külas elab pisut rohkem kui sajapealine perekond algelistes onnides, mida naised ehitavad mudast, teivastest, lehmasõnnikust, uriinist ja tuhast. Külavanem – praegusel juhul kümne naise ja 42 lapsega,  välimuse järgi suhteliselt noor mees – laseb alustada tervitustantsu. Mehed punases ja naised lilla-sinises riietuses, pead paljaks aetud, osal laps selja peal, laulavad-tantsivad eraldi rühmades, keskseks elemendiks vetruvad hüpped, millele annavad tõuget rattakummidest jalanõud. Seejärel tutvustavad külavanema kaks poega turistidele onnide siseelu: korraga mahub nende madalat ja pimedat sisemust, kus imeväikeste magamiskohtade vahel on tuhane köögiase, uudistama vaid kaks külalist. Saame kuulda, et söögiks on toores piim, liha ja veri, mille kättesaamiseks peavad maasaid oskama elava veise kaelaveeni noolega täpselt tabada.

Ringja planeeringuga külast paar meetrit väljaspool – et igapäeva eluolu lapsi ei segaks ja vastupidi – on koolitoa ülesannet täitev lattidest onn. Lapsed, silma järgi Euroopa mõistes ilmselt alles eelkoolieas, loevad turistidele kooris ette ingliskeelseid numbreid. Klassiruumi keskel domineerib korjanduskarp – on aru saada, et turistid on muutumas karjakasvatuse asemel kohaliku majanduse alustalaks. Ent ettepanek tütred 50 veise vastu vahetada ei leia siiski mu ärilist heakskiitu.

Rahakott surve all

Hoopis keerulisemat sorti äriläbirääkimised tabavad mind äralennueelsel poolepäevasel peatusel naaberriigi Keenia pealinnas Nairobis. On pidulikus meeleolus ülestõusmispüha, suur tähtpäev ka Keenias, ja Nairobi kesklinn ei ole sugugi kurikuulsatest liiklusummikutest paks. Seda kergem on sõjaväevormis püssikandjatel märgata fotoaparaadiga liikuvat valget turisti. Ja sedapuhku on vormikandja küsimus tõesti üheselt arusaadav: «Kui palju fotosid oled sa sellest hoonest juba teinud?»

Hoone, millest jutt, on Kenyetta rahvusvaheline konverentsikeskus, Nairobi 28-korruseline ikoon, mis kaunistab ka Keenia sajašillingilist rahatähte. Aga sõjaväelase esitatud ametliku versiooni järgi on tegu valitsushoonega, mille pildistamine olevat rangelt keelatud. «See on väga tõsine kuritegu,» koguneb üha rohkem vormikandjaid minu ümber täpselt ühes ja samas sõnastuses parooliga.

Pildid kongressikeskusest kustutan mälukaardilt ära, kuid fotoaparaati käest ei loovuta. «Milline on teie soovitus olukorra lahendamiseks?» asun tasapisi uurima. Aegamööda läheb jutt trahvisummale.

«Mul on võimalus maksta 500 šillingit,» teen pakkumise. Vaid sellise minimaalse summa, umbes nelja euro väärtuses, olin Nairobbery hüüdnime kandva kriminaalselt kurikuulsa linna peale jalutama minnes kaasa võtnud.

«500 šillingit?! Nalja teed või, see on ju korruptsioon!» tundub võimukandjate üllatusreaktsioon siiras. Tuleb ikka sammud seada politseijaoskonda.

Teekonna vältel selgub, et piir, kus lõpeb korruptsioon ja altkäemaks ning algab «trahvisumma», läheb 20 000 šillingi ehk umbes 165 euro juures. Pääsen eskordi saatel kiiresti konverentsikeskuse metalliotsijatest läbi, näen tasuta ära natuke kulunud moega fuajee ja võin nüüd juhatada, et keskuse politseijaoskond asub trepist alla minnes paremale jäävas pimedavõitu kõledas koridoris.

«Milline oleks su viimane pakkumine?» uurib eskortija seal. Vaatan järele, 500-šillingilisele pole nulle juurde tekkinud.

«Kao siit siis minema,» kostab selle peale resigneerunud hääl.

Pole parata, kergelt saadud lihavõttekingituse lootus läks püssimeestel vett vedama. Aga kui nüüd minu käest peaks keegi küsima, kas valida reis kas Tansaaniasse või Keeniasse, on vastus eelnevast tulenevalt kirjas.

Loo autor on arst, allergoloog.


Kui palju maksab?

•    Safari Tansaanias Serengeti rahvuspargis (5 ööd, 6 päeva) alguse ja lõpuga Keenias pealinnas Nairobis täiskasvanule (kaheses majakeses) 795 eurot, alla 14-aastasele 468 eurot.

•    Hinna sees on peale ööbimis-, söögi- ja transpordikulu maasturi kütusekulu, autojuhi/giidi tasu ja pargi sissepääsutasu (hind ei sisalda reisikindlustust ega jooke). Lisaks on soovitav igal grupiliikmel maksta giidile jootraha kolm ja pool eurot ehk viis USA dollarit päevas.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles