Paavo Kanguri palverännak: muundunud teadvuse seisund

«Palveränduri päeviku» raamatu kaas. Foto: Erakogu.

Ajakirjanik Paavo Kanguri rännuraamat «Palveränduri päevik» viib lugeja matkama teekonnale Santiago de Compostelasse, kus kõnnivad igal aastal tuhanded matkasellid. Autor annab rännakust värvika ülevaate ja tutvustab teekonnal ettetulevaid asjaolusid.

Postimees.ee avaldab katkendi raamatust:

16.09 Navarrete–Azofra

Kui ärkan, on nad kõik juba läinud. Pakin asjad, teen hommikusöögi kõrvalasuvas kohvikus: café con leche ja saiake, räägin juttu kahe saksa noormehega. Käin kirikus, lisan palveränduri passi templi, ostan ka paki sangriat ja istun veidi enne teeleminekut. Külake on ilus ja kiiret pole kuhugi, sest ees ootab ligikaudu 600 kilomeetrit ja 25 päeva rännakut.

Mundicamino.com jaotab Prantsuse tee 33 päevaks. Seda plaani võib järgida, aga ei pea. Kui organism ja sisetunne ütleb, et täna piisab 16 kilomeetrist, siis see on õige tunne. Tähtis on iga päev tõusta voodist ja minna teele. Seisma ei saa jääda, mis ei tähenda, et puhata ei tohi.

Paljud eestlased võtavad asju sõna-sõnalt. Mul üks tuttav tüdruk läks palverännaku teele ja enne seda luges ta mingist reisiraamatust, et reis hakkab hetkest, kui sa astud uksest välja. Õige, kuid see ei tähenda, et sa pead hakkama hääletama. Minu tuttav tüdruk tegi just nii. Ta viskas oma Riia-Pariisi lennupileti prügikasti ja hakkas Hispaania-Prantsuse piirile hääletama. Kui ta Prantsuse tee algpunkti Saint-Jean-Pied-de-Port’i kohale jõudis, siis oli ta nii tühi, et varastati esimesel õhtul paljaks. Ta kõndis siis veel paar päeva seda rada ning hääletas kurnatuna ja rahatuna Eestisse tagasi. Samuti õppetund!

Jah, reis hakkab hetkest, kui astute koduuksest välja ja istute taksosse, autosse, trammi. Seda räägivad reisigurud sellepärast, et osa rändureid ootab kogu aeg orgasmi ja kui nad seda ei saa, siis hakkavad kaebama ja raha tagasi nõudma. Mõelge ise, te olete maksnud 2000 eurot ja ostnud reisi Tahitile, maailma lõppu, paradiisiranda. Lendate kohale, aga orgasmi ei tule. Takso Tallinna lennujaama on olnud külm, lennukitoit vilets, hotelli laes jookseb sisalik, päike on kuum, vesi on märg, siis kukub veel kookospähkel varbale, reisikaaslane on nõme, reisijuht on loll ja kõige hullem − te olete maksnud 2000 eurot ja orgasmi ikka veel ei ole.

Ja kõige hullem on see, et esimesest rannarestoranist olete suutnud hankida toidumürgituse ning te olete näost lilla ja oksendate kraanikaussi. Ja võib-olla saite veel aidsi sellest lõbumajast, kust te öösel purjus peaga läbi astusite. Või ööklubis on pärismaalane üritanud teid intiimkohtadest kobada ja te ei tea, kas Mona või Miguel tahtis teid või teie rahakotti. Kogu maailm on teie vastu. Reisimine on kohutav asi. Loomulikult tuleb pärast igale poole kaevata. Neile turistidele räägitaksegi, et reis on protsess. See ongi vahe turisti ja ränduri vahel. Rändur naudib protsessi ja turist ei saagi Bora Bora saarel vaimset orgasmi.

Istun kiriku vastas aias pingile, vaatan mööduvaid rändureid ja avan sangriapaki. Olen juba saavutanud vaimse olukorra, mille kohta psühholoogid ütlevad «muundunud teadvuse seisund». Mingi kogus sundmõtteid on ajust kadunud, vaim on rahunenud ning valmis märkama ja vastu võtma uut. Virgumine on toimunud, kott selga ja teele!

Kanada tüdruk, see tähendab 30 ringis noor daam räägib, et tegeleb six sigma’ga ja siis veel kõik palverändurite jutud stiilis «kust ja kuhu?». Kas on ville? Kuidas jalatsid? Siis rühin mööda varakult astuma hakanud šoti vanapaarist. Nad on 70 ligi. Tervitame, aga kuna meil on juba jutud räägitud, siis soovime vaid buen camino! Head reisi! Siis lobisen Bulgaaria noormehega. Sain teada, et bulgaarlasi on rajal viis bussitäit ja kõik nad liiguvad omas tempos.

Kõik, kellega räägid teel, on jällenägemisel juba sõbrad. Nájeras teen lõuna − pasta ja õlu − ning vaatan kohalikke inimesi. Kõrtsis on pärastlõunal pestud palverändurid: need, kes on juba majutunud, ning veel pesemata higised palverändurid ja soliidselt riietatud kohalikud. Siis tuleb ilus pikk hispaanlanna lapsega ja mees naisega, kellel on väga lühike miniseelik ja lapsevanker. Mul jääb mulje, et miniseelikus seksijumalanna on lapsehoidja ja pikk kostüümis naine on laste ema ning kõik see kokku on Mehhiko telenovela.

Teen kuumuses veel kuus kilomeetrit. Vähesed on siesta ajal pärast kolme teel. Peatun alles Azofras munitsipaal-albergue’s. Minu toas on kaks noort klassikalist blondi rootslast ja üks tüüp, kelle aktsent on tuttav. Venemaa sakslane või Saksamaa venelane? Kuidas võtta? Ta räägib, et on päritolult volgasakslane, kelle vanavanemad küüditati Kasahstani steppi, kust ta läks Saksamaale ehitustööliseks. Ta tahab üle minna vene keelele. Ma ei ole vastu. Siis teen toimetusi, nagu asjade pesemine, ja lähen poodi. Võtan sildita veini – poepidaja perevein −, juustu, oliive ja singiviile. Istun hoovi maha. See on suur hoov muruplatsi ja basseiniga. Üks tõmmu tüüp räägib ühte iirlannat ära.

Minu taha tuleb üks noorem iludus joogat tegema. Hõikan, kas ta veini soovib. Ei, on vastus. Maailma parim La Rioja, kiidan ma. Ungarlanna Bernadette lõpetab oma jooga ja mina oma veini. Siis ungarlanna ärkab ja küsib, kus on tema osa. Ega midagi, tuleb minna kõrtsi. Meiega liitub ka üks ungari noormees, kes räägib, et töötab valitsussektoris. Bernadette meeldib talle, kuigi neil on vist väike vanusevahe, kuid see ei loe. Toon veini lauda. Räägime maailma asjadest. Türgi okupatsioon, Austria okupatsioon, Saksa okupatsioon, Vene okupatsioon, võtab Ungari noormees oma maa ajaloo kokku, lisades, et Ida- ja Kesk-Euroopa ajalugu on tõeliselt igav ja seal ei ole midagi arutada ega ka midagi põdeda. Olen temaga nõus. Toon teise veini ja kitsejuustu.

Ungari noormees kiidab oma palka ja läheb maksab arve. Ta tahab Bernadette’ile muljet avaldada. Ma ei sega teda. 30-aastaselt tundub juhuseks jube põnev asi, nii huvitav on naist ära rääkida, aga kui oled 47, siis on teised lood. Enam ei ole ju kiiret, tembutatud on isegi liiga palju. Kui saatus tahab, siis kohtad mõnda inimest eluteel uuesti, kui saatus ei taha, siis ei kohta. Mul on mingi kummaline elamus olnud EÜE 50 aasta juubeli peolt Pärnust.

Kesköö on juba möödas ja kogu saal on muundunud teadvuse seisundis tagasi 80ndates ning siis tuleb üks ilus blondiin, keda tead 1986. aasta kevadest ja küsib, miks meist ei saanud paar. Ja sa ei oska sellele küsimusele midagi vastata. Mida sa oskad vastata 2013. aastal Pärnu öös neiule, kes küsib 1986. aasta asju. Ma tean muidugi vastust − mobiiltelefone ei olnud, Gmaili ei olnud, õun ei kukkunud õigel hetkel pähe, aga muidu oli ta ehk peaaegu õige.