New Orleans – lõunaosariikide uhkus ja armastus

Mardi Gras' maskott Mississippi jõge valvamas. Foto: Lenno Vaitovski

New Orleansist räägitakse teenimatult vähe. Jah, ta on suhteliselt väike, ja tõsi –  ta on meist kaugel – kuid arvestades seda, kui palju sealt pärit on, on see siiski kummaline, kirjutab Lenno Vaitovski Kaubamaja ajakirjas Hooaeg.
 

See vajuva maaga ja loodusjõudude väntsutada imekaunis paik on justkui pool-Atlantis, mis ähvardab ühel päeval kõik oma aarded sügavale merepõhja igaveseks peitu viia.

 Ameerika Veneetsiaks nimetatud linn asub soisel poolsaarel, millest ühel pool on järv ja teisel pool Mehhiko laht. Lisaks läbib linna lai Mississippi jõgi, mille krokodillirohke deltaga lõpeb asustatud maa ilma rannata lihtsalt otsa.

Põnevamaks muudab sealse elu asjaolu, et linn on valdavas enamuses rajatud merepinnast madalamale, nii-öelda laenatud maale ning paikneb tammide taga. See asjaolu tähendas 2005. aastal ka sadadele tuhandetele inimestele oma kodu kaotamist, kui New Orleansi tabas üsna lühikese etteteatamisajaga orkaan Katrina. Praeguseks on endine rahvaarv küll enam-vähem taastunud, kuid sünge mälestus siiski jääb.



Mitme nimega Paabel


New Orleans ei ole Louisiana osariigi ametlik keskus, aga selles suhtes eksivad tihti ka ameeriklased ise. On ju tegu tuhandete kilomeetrite ulatuses kõige kaunima, ajaloo poolest rikkaima ja ameeriklaste jaoks hingelähedasima linnaga.

Kui New Yorgi teine nimi on Suur Õun, siis New Orleansil on nimesid rohkem – neist enim levinud on Big Easy (suur rahu) ja The Crescent City (noorkuu linn, inspireeritud Mississippi jõe kuukujulisest käänakust läbi linna), kuid ka «Ameerika kõige huvitavam linn», «Hollywood lõunas» (paljude seal toimuvate filmivõtete auks), «Pariis lõunas» (ilmselt sarnase vaba õhustiku tõttu) jne.

Lühendite keeles moodustab linna ja osariigi nimi kokku kaunikõlalise NOLA. Neist esimest ja viimast kasutatakse ohtralt ka linna tutvustavatel trükistel, ning – mis seal salata – kohati lausa geniaalselt tarbetutel suveniiridel.

Tulles tagasi linna ametliku nime juurde, on selle hääldusest korraga käibel rohkelt versioone, niisiis on eksimisvõimalused selles vallas sisuliselt olematud. Pole ka ime, sest enne Ameerika Ühendriikide moodustumist on see linn olnud praktiliselt kõigi Euroopa mõjukate riikide käes, sinna on aastasadade jooksul rännanud inglasi, prantslasi, hispaanlasi, iirlasi, sakslasi, aafriklasi ning ohtralt väljarändajaid on tulnud Kariibi mere saartelt.

See rahvaste paabel kajab vastu linnaosade ilmest, tänavanimedest, kokakunstist ja eriti mitmekesisest kultuurist. Tänapäeval valitseb linnapildis eelkõige tume nahavärv, lõunaosariikide toidud flirdivad kas Prantsuse saiakultuuri või siis Kreooli köögiga. Ruumi on ka lähedal asuva Mehhiko mõjude jaoks, sest – olgem ausad, nii aukartustäratava söögiisuga rahvakillu kööki peabki palju maitseid ära mahtuma.



Elada selleks, et süüa

New Orleansi elanikud armastavad süüa. Soovitatavalt juba hommikust alates, järjest suurenevates portsjonites, mitmete lõuna- ja õhtuoodete ning vahepealsete suupistetega, kulmineerudes suurejoonelise õhtusöögiga. Hommikusöögilaualt ei puudu munad, mille valmistamisest on sealkandis saanud eraldi teadusharu, maisipuder, tihke saiake ja alligaatorivorst.

Kui kellelgi peaks olema vajadus söögikordade vahepeal liikuda punktist A punkti B (mis on kohalikus vajadustehierarhias samal astmel kui talvesaabaste ostmine), haarab ta kindlasti teemoonaks kaasa mitte burgeri, vaid po’boy (küünarvarrepikkune Prantsuse sai, mille vahele käib kõik, mida hing ihaldab, kuid kindlasti majonees ja miks mitte ka sularasv!) või eriti suure nälja korral muffuletta (peenutseva nime taga peitub hiiglaslik, kanalisatsiooniluugi suurune päts, mida on täidisega veel rohkemalt õnnistatud).

Saagiks sobivad ka beignet’id (kohaliku priske olemisega sõõrikud) ja kui on aega kuskile korraks maha potsatada, on kiireks ampsuks hea tassitäis gumbo’t (tõhus paks supp) või kausike jambalaya’t. Samas päästab neid kõiki ümaraks kolmesajakiloseks palliks paisumast jäägitu armastus mereandide vastu, mida ümbritsev jõgi ja meri aasta ringi pakuvad.

Erinevad kalad, krevetid, vähid ja molluskid on alati värsked ning nende valmistamiseks on leiutatud enneolematult rikkalik arsenal võtteid: kala prepareerimiseks kasutatakse sageli kiirküpsetamist väga suurel kuumusel (julgelt üle kolmesaja kraadi), vähilisi keedetakse enamasti aga valges veinis koos sidruni ja loorberiga.

Austrid on pelmeenisuurused ja nende allaneelamiseks on vaja teatavat moraalset ettevalmistust, samas on algajatel täiesti sobilik auster ka pooleks saagida, seda hammustada või lasta see enne ära küpsetada. Mingit afrodisiaakumi oreooli sellel hõrgutisel New Orleansis pole, austribaarides süüakse lihtsalt kahhelkividega kaetud leti ääres.

Šampanjat allaloputamiseks ei pakuta ja üldse – veinigurmaanidel pole mõtet elamustele loota, sest kohalik kliima on viinamarjade kasvatamiseks liiga niiske ning kõik veinid ja kihisev on imporditud mujalt üle maailma. Küllalt jagub aga õlut, mida pruulitakse mitmetes kõrtsides kohapeal ning millest õllesõber saab kindlasti elamuse.

Pidu sinu tänavas

Eks ole ju ka ette arvata, et kui on olemas linn nimega Big Easy, kus tegeletakse põhiliselt söömisega, siis on pidu kiviga visata. Ja tõepoolest – pidu ei katke New Orleansis iial, sellel on vaid vaguramaid ja hoogsamaid faase.

24/7 peoloomade jaoks on õhtuseks meelispaigaks Prantsuse kvartal, kus leidub klubisid ja pubisid erinevale maitsele, rahakotile ja silmaringile ning mis ei sulge oma uksi kunagi. Muusikavalik ulatub džässist rokini ja lamedast klubimuusikast karaokeni, samas on omaette vaatamisväärsuseks igal tänavanurgal musitseerivad, tantsivad ja tuldpurskavad artistid.

Kindlasti ei ole mõtet kogu õhtut ühes kohas istudes mööda saata, sest joogipoolist serveeritakse üldjuhul plasttopsidest ning kuna alkoholi tarbimine on tänaval keelatud vaid klaas- ja metalltaarast, on piduliste meelistegevuseks mööda tänavaid kulgemine, et läbida nii palju lõbustusasutusi kui jalg kannab – plasttopsid truult näpus.

New Orleans soosib ka ekstravagantset (tõsi küll, mitte moodsas mõttes) riietumist, niisiis pakub tänavapilt hoolimata kellaajast alati rikkalikult ehmatavast naeruväärsuseni küündivat silmailu.

Olulisel kohal aastaringis on erinevad karnevalid, millest olulisim Mardi Gras, ääretult elujaatavalt tähistatakse ka Püha Patricku päeva ja halloween’i ning mitmeid muid tähtpäevi. 

Õõvatekitavad ööd

Mõnes mõttes kestab halloween samuti aasta ringi. New Orleansil on mingi sünge salapärane ilu, mis hiilib pimedatel kõrvaltänavatel, süngetes hoovides, voodoo-poodides ja surnuaedadel.

Räägitakse, et New Orleansis pole ühtki kodutut kummitust ega kummituseta maja – ja vahet pole, kui palju täpselt teispoolsusesse uskuda – sealveedetud aja jooksul kogeb igaüks kindlasti midagi rohkem või vähem üleloomulikku.

Loomulikult on New Orleansis ka kõige rohkem kummitavaid hotelle, mida lõbustavad vaimud võivad olla näiteks endised elumehed (kes naisi tagumikust näpistavad ja klaverit mängivad), kunagised majahoidjad (kes kustutavad ja süütavad tulesid oma äranägemise järgi), lapsed (kes mängivad öösel õues nähtamatut pimesikku ja istuvad reas su voodiveerel) või hoolitsev pereema, kes hotellikülalised öösel tasahilju hoolikalt teki sisse mässib.

Lisaks on võimalik võtta ette temaatilisi ekskursioone, mille käigus näidatakse kätte kõige kõvemad veel elus ja juba surnud voodoo-nõiad, kummitavad majad ja vampiiride pesitsuskohad. Kindel on, et iga New Orleansi külaline toob endaga muude suveniiride hulgas kindlasti kaasa ka mõne voodoo-nuku, õnnetoova talismani või komplekti võlujoogi segamiseks vajalikke komponente.



Ootamatu ilu


Lisaks öisele närvikõdile (sest iial ei tea, kas mõni hotellitont on su kohvri sisu vahepeal tuppa laiali laotanud) pakub New Orleans nauditavaid elamusi ka päevaseks ajaks. Linnas jalutamine on lausa lust, sest linnaosad on väikesed ja eriilmelised ning ümbrus vaheldub kiiresti, samuti on autojuhid ääretult mõistvad teel koperdavate, eelmisest õhtust veel veidi uimaste inimeste suhtes ning lubavad nad enamasti ilma pikemalt tuututamata üle tee.

Rohelisi saarekesi ja parke linnas eriti pole – need ei ole korduvate üleujutuste jooksul püsima jäänud – ning ilmselt ongi raskelt kättevõidetud maale mõistlik pigem maju ehitada. Küll aga peitub linna põhjaservas, Pontchartraini järve ääres tohutu suur park, mille on otsast lõpuni läbinud ilmselt vähesed.

Siiski võib seal kohata linna tõenäoliselt ainsaid tervisesportlasi, kes ilmse piinlikkustundega asjatult kaloreid kulutavad ja kallist söögiaega raisku lasevad. Pargis peitub ka maaliline botaanikaaed, milles linnalapsed saavad muuhulgas näha, kuidas kasvab kapsas ja porgand.

Kuid mitte ainult – koha on leidnud ka imekaunid magnooliad, kaktused ja vihmametsataimed, roosid ja eri stiili väikesed aiad. Väravamajas tegutseb ka New Orleansi tõenäoliselt maitsekaim suveniiripood, kuhu pärast kummist krokodillide põrgut sattuda on tõeline nauding.

Tee selle pargini võib läbida jalgsi (sel juhul näed, kuidas kesklinnast saab geto ja getost rahulik aedlinn, seejärel park) või trammiga (muide, «Tramm nimega iha» tegevus toimus sealsamas, trammid on pärit samast ajast). Veel pakub rohkelt silmailu aedade piirkond (Garden District), kus sõbralikult üksteise seljas elavate kesklinna majade asemel võib näha suuremaid, maaliliste aedadega uhkeid häärbereid.



Harju sõbrunema

Ühes neist häärberitest on elanud ka Anne Rice, kelle vampiirijutte teab kogu maailm. Linn on kinkinud maailmale veelgi suuremaid aardeid ja kurioosumeid, sealt on pärit Louis Armstrong, Fats Domino ja džässmuusika, kirjanikud Truman Capote ja Tennessee Williams, kunstnik Edgar Degas, näitlejad John Goodman ja Reese Witherspoon ning kuulsaim voodoo-nõid Kuninganna Marie Laveau – kui nimetada vaid mõnesid.

Kuigi neworleanslastel on palju põhjust uhke olla, ei ole nad siiski upsakad. Vastupidi – nii sõbralike inimestega kui seal annab harjuda.

Täiesti tavaline on, et lõunasöögi tellimusest saab veerandtunnine sundimatu vestlus, mille käigus kuuled ettekandja toredast päevast ja saad pajatada enda omast; et teeküsimine kujuneb peaaegu kättpidi kohalejuhatamiseks või satud lihtsalt kõrvalpeaosaliseks mõnes koomilises situatsioonis. Kui kombineerida see tõsiasi leebe kliima, aeglase kulgemise, salapärase ilu ja maitsemeeli kõditavate naudingutega, on New Orleans üks koht maailmas, kuhu tahaks alati tagasi minna.