100 km päevas? Vabalt! Mõnuga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Igal kevadel kaob Eestist pool tuhat täisjõus meest, kaovad paljud südikad neiud-naisedki. Nad käivad kambaga soojal maal oma asja ajamas. Et paremana tagasi tulla.
Sööma, ahvid! Võõrale kõrvale kõlab see nagu solvang. Aga Hispaanias mitte. Kella üheksaks hommikul on laud kaetud. Tuleb vaid ennast lauda sättida ja kere täis parkida. Tingimata – just parkida. Sest ees ootab, olenevalt päevast, 80 või 120 km ratastel. Ei, mitte neljal rattal. Kahest piisab.
Juba aastaid on sajad Eesti rattahuvilised – vähemalt 500, kui mitte 600, paljudel naine või pruut, isegi lapsed kaasas – käinud kevaditi soojal maal, enamasti mõnes Lõuna-Euroopa piirkonnas suveks rattasõiduvormi kogumas. Nende eelistus number üks: Hispaania Vahemere rannik või Mallorca saar. Veidi vähem menukas kant: Itaalia.
See, et hommikusöögile kutsutakse hüüdega «Sööma, ahvid!», kinnitab, et tegemist pole padusportlaste higise treeninglaagriga, vaid pigem seltskondliku aktiivse kevadpuhkusega, kus hingelähedane (rattasõit) ühendatud meeldivaga (päike, meri, mäed...).
Esimene küsimus on selles, kuidas nii suured eestlaste hordid oma kaherattaliste kaaslastega nii kaugele kohale jõuavad.
Ebameeldivused teekonnal
Kahjuks on need head mõne aasta tagused ajad möödas, kui Hispaaniasse ja tagasi sai lennupileti kõigest 24 euro eest. Kuid broneeringusüsteemi tundes ja lennugraafikuil pidevalt silma peal hoides on võimalik leida siiski alla 100-eurone edasi-tagasipilet.
Isevärki elamuse pakub autoga kohalesõit. Hispaaniasse jõudmiseks tuleb läbida vähemalt 3200 km. Tavaliselt sõidetakse mitme juhiga ja peatusi tehakse vaid söömiseks ning värskendamiseks/ringutamiseks. 35–42 tundi autos viibimist on piisav aeg, et istme maitse suhu jõuaks. Sealjuures kulub umbes pool sõiduajast Baltikumi ja Poola läbimisele: kitsad veokeid täis teed võtavad tempo korralikult maha. Ülejäänud kaks kolmandikku teekonnast möödub enamasti kiirteedel «lennates». Kiire sõit tähendab enamasti ka kukru kergendamist: Prantsusmaal ja Hispaanias tuleb tasuda kiirteemakse. (Saksamaa teed on siiani veel tasuta.) Vahemaa saaks kindlasti läbida ilma teetasudeta, kuid see kulutaks oluliselt aega ja oleks ka ebamugav.
Aastate jooksul on pikkadel teekondadel juhtunud igasuguseid olukordi, mis on tundunud päris tõsised, kuid tagantjärele teevad pigem nalja. Küll on bussil purunenud kardaan, töölepingu lõpetanud turbo, rääkimata rahaahnest Poola riigist, kus tundub, et uued seadused ja regulatsioonid kehtestatakse eelkõige selle riigi läbijate trahvimise eesmärgil. Vastasel korral oleks seal teemaksude kogumine ja selleks vajalike abiseadmete soetamine võimalikult lihtsaks tehtud. Käruga varustatud väikebuss on Poola piiri ületades muutunud üleöö veokiks, sest haagise ja bussi registrimass summeeritakse ja saadav teoreetiline kaal üle 3500 kg tähendab automaatselt, et kiirteel liikumiseks on vaja omada elektroonilist lisavidinat, mis teel olevate andurite abil aitab rahakotist raha eemaldada.
Mida kodunt kaasa võtta?
Algselt käis iga klubi Euroopas oma kambaga, aga nüüdseks on pundid jagunenud nii väiksemateks seltskondadeks kui suuremateks segakooslusteks (sõitjad eri klubidest), sest eesmärgid ja rahalised võimalused on erinevad.
Enamik harrastajaid teeb lõunas kolm-neli treeningpäeva, millele järgneb puhkepäev (et sportlaste keeles mitte «üle panna»). Vaba päeva sisuks on lõõgastumine: vaatamisväärsustega tutvumine, päevitamine, õhtuti väike vein ja/või õlu. Soojas kliimas on «teravamad» joogid out.
Apartement-tüüpi elamist üürides on soovitav Eestist kaasa võtta (eelduseks tugiteenus ehk maismaatranspordiga tulijad) mõningad toitained: pudrud, must leib, kohv. Kõik ülejäänu saab edukalt ja umbes 20% soodsamalt kui Eestis kohapeal soetada. Hea, kui seltskonnas leidub mõni kokandushuviline, kes vaikselt hoolitseb, et harjutajad heas toonuses püsiks ja nad hommikul käsklusega «Sööma, ahvid!» üles ajab.
Kahenädalase Lõuna-Euroopa aktiivse puhkusereisi maksumus ühe inimese kohta jaguneb:
• majutus 150–500 eurot apartement-tüüpi majas, üürikorteris või hotellis;
• internetiühendus (milleta eestlane ei kujuta elu ette) sisaldub tihti majutuse hinnas, aga võib soetada ka WiFi-võimekusega netipulga;
• transport (edasi-tagasi) 100–250 eurot sõltuvalt lennupiletite hinnast või maanteedel marsruudi valikust ja teemaksudest;
• maatranspordi eelistajad peavad arvestama, et piirkonnad, kus kevadel on mugav treenida, jäävad Eestist 2500–4000 km kaugusele ning sinna sõiduks kulub 26–45 tundi (2–4 juhiga pidev sõit);
• jalgrataste ja pagasi transport (edasi/tagasi) 50–150 eurot; peamistes rattamekades on võimalik ka ratas rentida, hinnad algavad kümnest eurost ööpäevas;
• söök/jook 80–120 eurot: korralik toitumine + õlu/vein + mõned väljas söömised; Hispaanias maksab õlleliiter alates 75 sendist, veiniliitri hind algab 80–90 sendist;
• reisikindlustus, mis sisaldab ka kõrgendatud lisariskiga aladega tegelemist, nagu rattasport, rulluisutamine jt, 15–30 eurot;
• taastusained (taastusjook, hematogeen, vitamiinid) 50 eurot (soetatud taastusjooki jagub pea terveks hooajaks).
Eri seltskondadega reisinud harrastajailt kogutud andmeil jäi sel kevadel kahenädalase rattareisi kogukulu 375 ja 900 euro vahele inimese kohta.
Kes tahab saada Hispaanias Vahemere rannikul aktiivse puhkuse plaanimisel eestikeelset asjatundlikku tugiteenust ning üleskerkivate küsimuste kiiret lahendamist, külastagu veebilehte www.campsprint.com.
Mida kõrva taha panna?
Loo autori Art Soonetsi viimaste aastate isiklikke kogemusi kevadistest rattapuhkuse-laagritest Hispaanias ja Itaalias.
Hispaanias teeolud rattaga sõidetavatel teedel paremad kui Itaalias.
Hispaania ilmaolud, peamiselt Barcelonast lõunasse jääval Vahemere rannikul, on märtsis-aprillis soojemad kui Itaalia põhjaosas.
Toitude ja veini hind on mõlemas riigis enam-vähem samasugune, võib-olla Hispaanias on siiski veidi soodsam.
Hispaanias on märtsis esimene saagikoristuse aeg (värsked mahlased apelsinid, greibid), Itaalias loodus alles ärkab.
Hispaanias suhtuvad autojuhid ratturitesse täieliku lugupidamisega. See on osalt tingitud populaarsetes rattapuhkuse piirkondades kehtestatud karmidest karistustest autojuhtidele, kui nood peaks natukenegi rattureid «ahistama». Itaalias suhtuvad autojuhid ratturitesse paremini kui Eestis, kuigi sageli ei läbe nad grupi taga kannatlikult oodata, vaid annavad törtsu signaali ja sõidavad siis mööda.