Napoli - õuduslood ja tegelikkus

Napoli vanalinna kitsukestel tänavatel kuivatatakse pitsilist ja vähem pitsilist pesu. Foto: Juhan Voolaid

Unistus kaugest ja võõrast linnast on alati ilus. Enne materjalidega tutvuma hakkamist näis Napoli olevat romantiline sadamalinn, mille kaldaid kõditab oma vahuharjadega Türreeni meri, rahvarohkel turul seisab arbuusi pea kohal keerutav tõmmu kuju ja taevas on alati nii sinine nagu Itaalia rahvuskoondise vutisärk.

Hetkel, mil reis otsustatud saab ja piletid on ostetud, hakkab aga kõik muutuma, idealistlik pilt laguneb ning asemele kerkib reaalsus. Napolist saab linn nagu iga teine, millel on olemas kümme parimat vaatamisväärsust, parim restoran, ostutänav, muuseum ja transpordisüsteem. Lisaks kuulsatele kirikutele ja muuseumidele on linn tuntud kuritegevuse ja puuduva prügimajanduse poolest.

Internet hoiatab: Napolis rebitakse reisimehe õlalt kott ja sellega joostakse minema, sama saatus võib tabada fotoaparaati, õhtuses linnas saab turist peksa ja talt röövitakse sularaha, linna maa-alune transpordivõrgustik on puudulik ning maa peal võib sattuda taskuvaraste ohvriks. Segaduste vältimiseks läheme raudteejaamast hotelli jala, puhkame veidi ja sõidame siis keskusse trammiga.

Minu kõrval trammis seisab noor kutt, peas mustvalge nokats NY logoga ja ees laiad päikeseprillid, juhe kõrvas. Peatustes lisandub inimesi ning kutt surub end lähemale. «Ära satu rüselusse,» ütleb turisti ABC, «väldi kehakontakte.» Sellele õpetusele reageerivad nii inimesed trammis kui ka kilud konservikarbis ühtmoodi valusa grimassiga.

Tramm seiskub, inimesed kogunevad ukse juurde troppi, et väljuda, väljas aga kogunevad teised inimesed troppi, et siseneda. Tuimad pilgud seiravad üksteist läbi klaasi, siis uksed avanevad ja algab midagi sumosõja sarnast. Hoiame eemale ja ootame, et olukord settiks, aga see on viga. Kohe, kui väljujate rida veidi hõredamaks jääb, kaldub ülekaal sissetrügijate poolele, ja et mitte igaveseks trammi vangi jääda, sekkume madinasse.

Napoli liiklus on täiesti pöörane, kõikjalt kostab tuututamine, autod tormavad ringi, nagu rooliks neid hullud, isegi kõnniteel ei anta vaesele jalakäijale armu, sest motorollerid sõidavad ka seal. Tänaval on kuus sõidurada, lapiku kehaga tädi astub teele ja jalutab muretult üle tee, teda vaadates tuleme geniaalsele ideele ning edaspidi kujutame teed ületades ette, et oleme mõne kohaliku lapsed.

Kahtlased sellid nõjatuvad kõikjal seinale ja vaatlevad inimesi loojas pilgul; teen esimese pildi kahe sõidurea vahelisel ohutussaarel ja absoluutselt kohe karjub mees möödasõitvast autost midagi äkilist ning vehib käega.

Siseneme linna suure kindluse Castel Nuovo kõrvalt, mis on ehitatud imekspandaval moel. Lihtsalt on püstitatud tohututes mõõtmetes malevankrid ning ühendatud need omavahel müüridega.

Hurmavad vanalinnad

Itaalias on mind alati köitnud vanalinnade pikad, kitsad ja hämarad tänavad oma melu, salapäraste nurgataguste ning avatud trepikojaustega, mille taga peituvad mahakoorunud krohviga trepikojad. Napoli vanalinna omapära on üle tänava kuivama riputatud pesu, näiteks terves Spaccanapoli tänava piirkonnas, siin on ruutkilomeetrite kaupa seda õige hõnguga Itaaliat, mida näitab kuuekümnendate aastate film.

Peatänavad erinevad kõrvaltänavatest, mis ajati ahenevad tühipaljasteks pragudeks seinas. Tänavad on täis tubaka- ja toidupoode, vahelduseks pitsarestoranid. Suletud poodide ukseava katab laineline plekk. Niigi ahtakest teed kitsendavad sageli juur- ja puuviljaletid, millele on kuhjatud lapikud virsikud ja pudelkõrvitsad, kolmevärviliste kaunadega paprikad, porgandikujulised tomatid, söödavad kastanid, inimese pea suurused krobelised sidrunid ja muu eksootiline kraam.

Tänavaplaatide vahel näen mitmel puhul pesulõksude metallvedrusid. «Miks on neid siin nii ohtralt?» mõtlen – neid vedrusid, mida uurisin viimati lapsena, kui sai pesulõkse laiali lammutatud. Nina pihta kukub tilk vett, vaatan üles ja mulle meenub Napoli tänavate pesust lagi. Muidugi, kus pesu, seal ka lõkse ja nende vedrusid.

Kuulus Napoli prügi on täiesti olemas, tänavatel lasuvad kohati mitme meetri kõrgused rämpsukuhjad, rahvas kõnnib neist välja tegemata mööda. Piazzetta Nilol külitab postamendil eakas marmorist mees, küllusesarv kaisus, ja sosistavat mööduvatele naistele midagi, mis võib olla natuke ropp, aga võib jääda lihtsalt pöördumise «Hei, kaunitar!» tasemele. Kuna mu kaaslane on naisterahvas, teeme proovi, ma lähen ees ja tema tuleb eraldi järele, kui uuesti kohtume, küsin:

«Noh, kas ütles midagi?»

Naine mõtleb veidi ja küsib siis vastu: «Mida tähendab «Ciao, bella!»?»

Piazzetta San Gregorio Armeno ümbrus on täis poode, kus müüakse pisikesi kujukesi, põhitähelepanu on pööratud vägevatele kompositsioonidele, kuhu kuuluvad neitsi Maarja ja häll, lambad nende ümber jne. Tänavale avanevate töökodade seinad on kaetud tihedalt kujusid täis laotud riiulitega, ruumi tagaotsas istub heleda lambi all käsitööline, tööriist peos, ja muudkui kõõbib ning survestab, mudib ja lihvib materjali enda ees, luues ühe uue kujukese teise järel. Kogu seda imet nähes tekib huvi soetada endalegi miniatuurne loomake – rebane. Otsin pingsalt, aga vaatamata sellele, et kõik teised loomad on lettidel esindatud, rebast pole.

«Vabandage, ega teil rebast ei ole?» uurin ühes salongis inglise keeles.

«Si, si!» vastab krapsakas naismüüja leti tagant välja ronides, läheb ja toob mulle eesli.

«Ei-ei,» naeratan ma. «Ma otsin rebast.»

«Aa!» naerab naine, läheb ja sorib riiulitel, tuleb tagasi ja ulatab mulle konna.

Kuna näib, et minu ja naise vaheliseks probleemiks on keel, õigemini selle barjäär, siis võtan riiulilt jänese, tõstan suu juurde ja imiteerin söömist, misjärel näitan käega selja taha, et mul on seal kohev saba.

«Aa, volpe!» hüüatab naine, aga kuna mulle tundub millegipärast, et ta räägib hundist ja raputan jälle pead ja lausun:

«No, no!»

Nüüd muutub kena naine väga apaatseks, kaotab mu vastu igasuguse huvi ja ma auran vaikselt ära, tundes end sandisti, justkui oleks ma nikerdajat solvanud. Hiljem vaatan järele, ja muidugi! Volpe tähendab rebast.

Marmorist mees

Tänaval uhavad endiselt ringi motorollerid, käib pidev tuututamine ja hõikumine, enesekindlad tüübid jälgivad ümbrust, käed puusas, kärmed kutid laadivad pisikesest veoautost kaupa maha. Seintele nõjatuvad mõtlikult suitsetavad naismüüjad poodidest, kus parasjagu kliente pole. Uudishimulik koeramolu jõllitab allolijaid rõdupulkade vahelt, tumedapäised lapsed kaovad lärmates imekitsastesse kõrvaltänavatesse, minutise intervalliga tuleb vastu turiste, kes hoiavad fotokaameratest kahe käega kinni, ninna lööb mõnus saialõhn kõrvalasuvast ärist.

Pidev tuututamine on Itaalias elunorm, vaikus teeb siinsetele haiget, sosistamine tähendab, et kellelgi on häälepaelad pooleks lõigatud, sest muud põhjust sellel olla ei saa. Tuututus on tervitus, tuututus on hüvastijätt. Kui alguses kargasime iga prääksu peale teeserva, siis edaspidi olime rahulikumad.

Sansevero kabelimuuseumi väljapanek koosneb suures osas marmorkujudest seintel, mis tundub esmapilgul igav, kuid silmitsedes pikemalt skulptuuri saali keskel, saab selgeks, et kogu näitus on tegelikult pühendatud sellele ning ülejäänu pelk garnituur. Ootamatult saan kätte elu ühe suurema kunstielamuse. Ma ei ole eales mõistnud «Mona Lisa» lumma, kuid siin tajun järsku midagi erilist, näib, et mu ees lebav marmorist mees on päris, ja selline äratundmine tekitab kõhedust.

Skulptuur, millest jutt, on Giuseppe Sanmartino «Looritatud Kristus». Uurin veeni Jeesuse otsaees, naelahaavu jalgadel ja randmetel, loori pitsiserva ja padjatupsusid, tõetruudus on hämmastav. Kes enne ei uskunud Jeesuse olemasolusse, ei saa selles enam kahelda, sest siin ta lebab, täpselt nagu Lenin oma mausoleumis.

Looritatud Kristuse ehedus ja fakt, et kabeli interjööri kujundas 18. sajandil vürst Raimondo di Sangro, kes tegi veidraid inimkeha puudutavaid eksperimente, on tekitanud paljudes mõtteid, et Kristus ei ole mitte marmorist välja taotud, vaid et see ongi päris inimene, kes hämarate keemiliste menetluste abil marmoriks muudeti. Kui see on tõesti nii, ei peaks me enam suhtuma «Looritatud Kristusesse» kui marmoritükki, mis on hämmastavalt inimesesarnane, vaid vastupidi, kui inimesse, kes on hämmastavalt marmorisarnane.

Tammi jõudnud kabenupp

Pärast muuseumit jõlgume veel linnas, siseneme pühakodadesse, mis on siin nii ruumikad, et tekib mulje matrjoška-kirikus viibimisest, millest on väiksemad kirikud välja võetud.

Oma suureks üllatuseks näeme ühel platsil pingil istudes vana tuttavat, päevavarast trammist, kellel on NY logoga müts endiselt peas ja tumedad prillid ees, mis näitab, et ta päevatöö ei ole edenenud. Imelikul kombel tundub kutt meile vana sõbrana, kellele tahaks lehvitada ja hüüda: «Va bene, uomo!» («Kõik on korras, mees!») Napoli tänavad on meid karastanud, oleme harjunud käraga, enam ei karga me iga tuututuse peale pool meetrit õhku ning ületame suuri tänavaid omapäi, vajamata abi kohalikult «lapsevanemalt».

Eemal kirikutrepil istuvad poisikesed nügivad üksteist, kargavad siis püsti ja taovad mööduvate inimeste vahel jalgpalli. Tänavad on nende mängutuba, mille seinu katvaks tapeediks on keskaegsed kirikud, lakkamatult voorivad turistid, prügikuhjad, motorollerid ja tuututamine.

Mu algne unelm Napolist oli olnud ilus, mille turismiraamatud vahepeal ära rikkusid, külvates hirmu ja segadust, hoiatades pättide ja prügi eest. Võib-olla olid need hoiatused kasuks, ehk seepärast olengi päeva lõpuks alguses tagasi, väsinud ja rahulolev tammi jõudnud kabenupp. Õhtul hotellis päeva jooksul tehtud pilte üle vaadates saan teada, mida näitas autoaknast mees, kes mind fotoaparaadi väljavõtmise aegu karjumisega šokeeris. See oli ülestõstetud pöial.