Drava jõe kallas on lihtsalt kaunis ja kuidagi rahustav, sellelt peegelduvad ümberkaudsed vanalinnad ja viinamarjamäed sulanduvad terviklikuks õlimaaliks, tõestades ammu otsitud võimalust raamida aega, et panna see hetkeks iseenda hinge tarvis peatuma.
Rahamehed – päästke Borl!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jõe madalama, kuidagi tummiselt kajava ja tasaselt suliseva käänu vahetus läheduses «sügaval keskaja pimeduses», nagu 19. sajandi poeedid seda paika kirjeldada armastasid, kõrguvad näiliselt uhked Borli müürid, mis hoiavad endas saladusi 12. sajandist – just siis mainiti seda müütilist paika Püha Graali otsinguil esmakordselt. Kivimüüridega kaunitari esmamainimisele järgnesid aga keerulised aastasajad täis naeru ja elu, aga ka lõputuid hülgamisi, valu ja vaevalisi omanikevahetusi.
Karedad raudus käed
Esimest korda sattusin Borli ülikooli algusaastatel noorteprojekti läbi. Sattus olema vaba koht, kellelgi oli tahtmine see kõik kinni maksta ja noore seiklusjanuse ajakirjandustudengina asusingi teele – eesmärgiga elada kaks nädalat boheemlaselu. See oli ootamatu ja kaalumata otsus, millest said aga alguse suured seiklused ja eluaegsed sõprussuhted.
Nüüdseks olen näinud Borli elukäigu mõlemat palet – üks täis rõõmu, naeru, eri kultuuridest pärit inimesi küpsetamas ühiselt pannkooke, õhtuseid ühistegemisi ja noorte salajutte; teisalt hoopis tabalukustatud trellid, võsastunud sisehoov ja jõesängi kukkunud aknapaled.
Tegelikult ongi need ju emotsioonid, mis meid reisima panevad. Kogeda, tunda, näha, meenutada ning selle kõige vahelt iseend otsida ja avastada. Minna ära, et siis juba tuttavasse paika naasta – olgu see võõrsil või kodus. Nii otsustasin möödunud suvel ka mina – pea 13 aastat hiljem – minna Borli taasavastama. Sattusin sinnakanti ja olin vaat et möödasõidul, kui oma Sloveenia-ringreisi planeerisin, ent ei suutnud kiusatusele lihtsalt vastu panna.
Õhinal võtsin Ptuj vanalinnast takso, et, hinges mõnus surin ja värin, astuda taas tema palge ette. Tunda taas tema viinamarjalist ja veidi tolmust aroomi, katsuda tema kiviselt karedat kätt ja sõbralikult kriuksuvat aiaväravat. Tal olid aga käed sootuks raudu pandud, ta oli ohtlikuks muutunud.
Ma ei ole elus reisil olles nutnud. Reisimine nõuab teatud hingemeelsust, vastutustunnet iseenda, graafikute, eelarvete ja marsruutide ees ning emotsionaalseks kollapsiks pole nagu kohta ega aegagi. Kuni hetkeni, mil jälle Borliga silmitsi seisin.
Kui Ljubljanast kultuuriministeeriumist arhitektuuriliste mälestiste osakonnast kohale palutud proua roostes võtmekimbu kotist välja koukis ning kindluse väravaid avama asus, oli mul tunne, nagu keeraks ta sedasama roostetavat teravhambulist varrast hoopis minu siseelundeis krägisevalt ringi. «Jah, nii on ...» vastas naine justkui emotsioonitult pea igale minu veidigi kartlik-uudishimutsevale küsimusele, et «kas tõesti ... ega ometi ...»
Mulle sai kiiresti selgeks, et see emotsioonitus oli siiski vaid hästi plaanitud peitemäng välismaa ajakirjaniku ees, kuid tema silmist võis välja lugeda hoopis ausamat ja kurvemat hämmingut. Kas siis tõesti-tõesti ei leia kogu euroliidu sadade toetusfondide, tuhandete suuräride ja ajalooarmastajate peale seda kümmet miljonit eurot, et Euroopa ühe ainulaadsema looduse ja arhitektuuriga riigi üks romantilisemaid ja kaunimaid paiku putitada vähemalt niivõrdki elule, et see poleks oma külalistele enam ohtlik?
Ohkama panevad vaated
Ametnik võttis töölt vaba päeva, et Borli sõita. «Ärge kiirustage, võtke julgelt aega,» julgustab ta, käies paar sammu tagapool. «Te olete siin ju elanud, tunnete maja läbi ja lõhki.»
Borlis hoiab aeg väärikalt hinge kinni, aga juba piisavalt kaua, et kohe-kohe enam ei saa. Samad viinamarjapuud kasvatavad sama magusaid marju. Samad seinamaalingud püüavad enda lõuendiks olevat kooruvat krohvi veel veidi kinni hoida. Samad kaugustesse sulanduvad vaated panevad jälle ohkama, sel korral aga mitte nii rõõmsalt kui toona.
Need on Borli loetud eluaastad kindlusena ja tulevik kiviklibuhunnikuna, milles veel täna asub rüütlite uhke hall veelgi uhkemalt maalitud laega ja üks kaunimaid, mäeküljele toetuvaid suveterrasse siinkandis. Raha, kus sa küll oled, kui sind oleks vaja!
Grad Borli lugu
• Esmamainimine 1199. aastal. 1255. aastal kirjutas Ungari kuningas Béla IV Ptuj isandale Friedrichile paljude teiste kindluste hulgas ka Borli kindluse.
• Kuni 1620. aastani kuulus kindlus Herbersteinidele, alates 1639. aastast aga Thurnide perekonnale. Järgnevatel aastasadadel vahetas kindlus korduvalt omanikku.
• 1941. aastal muutsid sakslased Borli vangide jaotuspunktiks. 1948. aastast töötas seal põgenikelaager.
• 1952. aastal alustas Borlis renoveerimistööde järel tegevust restoran, mis 1972. aastal laiendati hotelliks.
• 1981. aastal uhtusid suurveed ära silla kindluse lähistel, misjärel Borl suleti. Edasistel aastakümnetel on kindlust kasutatud mitmete kultuuriürituste ja noorteprojektide hooajaliseks läbiviimiseks.
Allikas: Sloveenia kultuuriministeerium, internet