Pingviinil on alati eesõigus

Mörisev lesila: merilõvid ja lonthülged mõnulevad kolooniate viisi päikese käes. Foto: Jüri Saar

Maakera vastasküljel näeb loomariigi draamat. Ja tuhandete kaupa tegelasi, kes, nagu selgub, ei elagi seal, kus enamik arvab neid pesitsevat.

Eemal Buenos Airese paleedest, hoolitsetud parkidest, mootorivingustest tänavatest ja särtsakatest tangobaaridest on hoopis teistmoodi Argentina. Pisut vähem kui kahe lennutunni kaugusel sellest kolme miljoni elanikuga metropolist asub Valdese poolsaar, mille ainsas ja suurimas asulas on elanikke 400. See pindalalt poole võrra Saaremaad ületav maatükk veevaeses Patagoonias ei soosi põllundust.

Vähesed farmid estanciad on keskendunud lammaste ja hobuste karjatamisele, poolsaare keskel on soolajärved, mis on pakkunud võimalust soola kaevandamiseks, kuid kohalikele annavad tööd eeskätt turistid, kes sõidavad siia vaatlema vaalasid, merilõvide ja lonthüljeste kolooniaid ning patagoonia pingviine. Populaarne reisjuht Lonely Planet reklaamib, et lõunavaalasid võib hooajal olla siin tuhatkond. Pingviine on neil randadel pesitsemas kümneid ja sadu tuhandeid.

Just niisuguse loodusrikkuse tõttu on Valdese poolsaar kantud UNESCO nimekirja.

Lennukiga maandunud ja rendiautoga teele asunud, rabab avarus. Kes ütleb stepp, kes kõrb, aga see silmapiirini ulatuv tühjus on harjumatu – madal põõsastik ja kuluks muutunud rohttaimed, kuumusest sillerdav asfalttee. Lõunapoolkeral on varasügis.

Valdese poolsaare loomastik näitab end esmalt asfaldile kahemõõtmeliseks litsutuna. Kleepekad, on ühes reisikirjas nende kohta öeldud. Siis aga hakkavad vastu tulevad autod järjepanu tulesid vilgutama. Esimesed guanakod, esimesed nandud. Sõitvate autode suhtes on need tegelased üpris ükskõiksed, kuid nagu kogemus näitab, hakkab kiire enamasti siis, kui sõiduk peatada ja kaamera välja võtta. Kuid liikuv auto – see on üks meie seast, näikse nad arvavat.

Ära roni eravaldusse!

Õige pea on selge, et nandude ja guanakode nägemiseks ei ole vaja mingit vaeva näha, üksnes nii palju, et neile maanteel otsa ei sõida. Vaeva peab nägema väiksemate loomade märkamiseks: maarad suudava kiiresti põõsastikku kaduda, nagu ka armadillid. Aga kui vaeva näha ja veab, võib näha ka, kuidas madu lõunaeineks sisalikku neelab. Võib näha flamingoparve üle lendamas. Aga näiteks puumad end pigem ei näita.

Kuid vedamisega ei ole mingit pistmist pingviinide, merilõvide või lonthüljeste nägemisel. Rahvuspargi pääslas joonistab sõbralik töötaja kaardile, kus on ja kes on. Märgib juurde ka merevee maksimaalse tõusu kellaajad. «Siis on loomad kõige lähemal,» kõlab selgitus.

Poolsaarel asub mitu vaatluspunkti, kus on ka turistile esmavajalik teenindus. Õigupoolest on need vähesed kohad, kus turist vabalt jalutada võib. Vaatlupunktide vahele jääv ala on tarastatud, kümneid kilomeetereid karjaaedu, ja rohkelt varustatud siltidega, mis keelavad eravalduses kõndida. Meri võib olla justkui käeulatuses, aga katsuda seda ei saa. Eestimaine igameheõigus tundub kauge luksus.

Merilõvide ja lonthüljeste kolooniad tervitavad valju mörinaga, mis harva vaibub. Samas kui suurem osa loomi laisalt lebab, tatsavad noorukid ringi ja lasevad end rannas lainetel loksutada. Vaatemäng, mis aitab oodata suurt draamat, kui kuni kümne meetri pikkuseks kasvavad mõrtsukvaalad ehk mõõkdelfiinid tulevad rannavette pruukosti võtma, merilõvisid jahtima. Iga päev paraku seda draamat ei etendu.

Ettevaatust, pesad!

Patagoonia pingviine on aga näha mitmel pool. Neid on kaugel panganukil, neid on kruusasel rannaribal ja neid on ka mõnes vaatluspunktis otse autode ja inimeste kõrval.

Veel parem paik pingviinide vaatlemiseks on Valdese poolsaarest paarsada kilomeetrit lõuna poole jääv Punta Tombo poolsaar. Looduskaitseala, kus inimestel lubatakse jalutada tuhandete pesitsevate pingviinide vahel. Pingviinid saabuvad siia varakevadel augustis-septembris, hauvad savisesse maapinda uuristatud pesades välja pojad, kasvatavad nad siin üles ja lahkuvad aprillis.

Need patagoonia pingviinid on umbes 70 sentimeetri pikkused. Kuigi multifilm pingviinipoeg Lolost võib olla kinnistanud kuvandi, et pingviinid elavad jääpangal veepiiril, ei ole see siiski kogu tõde. Pingviinide pesad on kivisel maal ja rannas sadade meetrite kaugusel.

Tähtsaid reegleid on kaks. Esiteks, märgitud rajalt ei tohi kõrvale astuda, et mitte pingviinide pesalage sisse vajutada. Teiseks, kui teekond ristub, siis pingviinil on alati eesõigus.

Ja kui juba siin, siis võiks läbi põigata nende kahe poolsaare vahele jäävast Trelew nime kandvast Tartu mõõtu linnast. Linn ise pole kõige paeluvam, kuid vaatamist väärt on selle paleontoloogiamuuseumi kivististe kollektsioon ja kivististe järgi loodud dinosauruste skeletid.

Ja tagantjärel tarkus: kui juba Argentinas, võiks kaaluda kohaliku lennufirma lennupassi soetamist, sest vahemaad on suured. Tulemaal on hoopis isesugune loodus ja ka teist liiki pingviine.