Foto nimel rännatakse Amazonasesse

Fotoretke reisija püüdis pildile punase pärdiku. Foto: Kaul Nurm

Tüüpiliste turistipiltide klõpsutamise asemel võtavad vähesed ette teekonna ekvatoriaalsetesse vihmametsadesse, et saada sellist fotot, millest on alati unistanud. Ent just selliseid retki korraldavad asjaarmastajad.

Antropoloog ja raamatu «Minu Amazonas: jõkke pissimine keelatud!» autor Ivo Tšetõrkin korraldas huvilistele esimese Peruu-ekspeditsiooni 2008. aastal. «Kõigepealt reisisime ise, õppisime sihtkohti tundma ning ühel hetkel avastasime, et oleks tore neid ägedaid kohti, mis olime avastanud, ka teistele näidata,» meenutas ta.

Kolmeinimesefirmana tegutsev Amazonas.ee (OÜ Medellin Live) korraldab Lõuna-Ameerikasse nii individuaal- kui ka grupireise ja ekspeditsioone. Valdavalt kestavad grupireisid üle kahe nädala ja nende hind küündib üle 3000 euro. Tänavu kevadel on plaanitud kaks reisi Peruusse ja Amazonase jõe piirkonda.

Aastaid tagasi Tartu Ülikooli õigusinstituudi lõpetanud Tšetõrkin jõudis antropoloogiani just reisimise kaudu. Iseennast peab ta eelkõige Amazonase- ja Peruu-eksperdiks – need on praegu ka kõige populaarsemad sihtkohad.

«Amazonase piirkonda viis minu esimene reis kaheksa aastat tagasi ning sellest piisas, et sidudagi kogu elu selle kireva maailmaga. Antropoloogina huvitun veidi rohkem tänapäeva kultuurist kui kadunud tsivilisatsioonidest ja elavatest inimestest enam kui elututest kividest. Seega räägin rohkem ka neil teemadel,» tutvustas Tšetõrkin oma tööd giidina.

Selleks et 16 päeva jooksul Lõuna-Ameerika kultuuri ja inimesi tutvustada, tuleb antropoloogi sõnul teha suurt tööd. Raamatuks kogus ta elamusi seitse aastat.

Kaupo Kikkas ja Ivo Tšetõrkin viivad huvilisi vihmametsa. Autor: Erakogu.

Möödunud aasta lõpus andis Amazonase piirkonnas Momóni jõel tehtud pikemast ekspeditsioonist foto- ja juturaamatu välja ka professionaalne fotograaf Kaupo Kikkas. Tema käe all toimuvad Amazonas.ee fotoretked.

Tšetõrkini sõnul püütakse fotoretkedel luua võimalikult palju soodsaid olukordi heade fotode tegemiseks. «Oleme välja valinud visuaalselt atraktiivsed kohad,» rääkis ta, kuid rõhutas siiski, et retked ei ole mõeldud ainult fotograafiahuvilistele.

Kaupo Kikkas õpetab hobipiltnikke jões statiiviga seistes. Autor: Erakogu.

«Kikkas pole mitte ainult fotograaf, vaid ka suurepärane reisikaaslane. Seega on need kahjuks vaid kord-kaks aastas toimuvad reisid alati väga emotsionaalsed ja lõbusad ning neist võtavad osa igas vanuses ja kõikidelt elualadelt inimesed,» rääkis Tšetõrkin.

Unikaalsed pildid

Kaks aastat tagasi käis ühel seesugusel fotoreisil Eestimaa Talupidajate Keskliidu peadirektor Kaul Nurm, kes liitus rühmaga üksinda ning veetis Amazonase piirkonnas ja Andides üle kahe nädala. Vabal ajal peamiselt loodust jäädvustav hobipiltnik polnud varem sinnakanti sattunud, küll aga oli ta omal käel käinud Peruus Titicaca järve ääres.

Kutse sai Nurm Kikkaselt. «Kui ma selle pakkumise sain, ei olnud küsimus mitte selles, et kas minna või mitte, vaid kas saab elu nii ümber korralda, et minna,» rääkis ta.

Tavalise grupireisi puhul on Nurme põhiline probleem ajapuudus – planeeritud päevakavas ei arvestata eriliste pildistamissoovidega.

«Seda, et klõps ära teha, saab iga reisi ajal, aga kui tahta fotot natuke suurema ideega teha, võtab see alati aega,» tunnistas ta. «Valisime olukordi ja veetsime mõnes paigas pikemalt aega, näiteks kui ilm oli väga sobiv, valgus oli hea,» kiitis mees paindlikku programmi.

Reisigrupis olid Nurme sõnul ühiste huvidega fanaatikud – suuremalt jaolt mehed. «Enne kui välja läksime, saime ettevalmistuse ka fototehnika osas. Amazonase kandis, kus niiskus on väga suur, peab teatud asjadega arvestama. Kaupost oli minu jaoks väga palju kasu,» tõdes ta.

Valge haigur pärast kalapüüki vihmametsas jalutamas. Autor: Kaul Nurm

Saagiga jäi matkasell igati rahule. «Sain elust-olust ja loodusest unikaalseid pilte, mida Eestis ei ole kindlasti võimalik teha,» ütles ta.

Väikesearvulises matkagrupis tekib Nurme sõnul rühmaliikmete vahel hea side. Kui rühm on liiga suur, muutub see anonüümseks. Pealegi on kambas rännata märksa turvalisem.

Fotoreisidel pole Nurmel rohkem õnnestunud käia. Hiljuti jäi tal töö tõttu käimata Argentinas. «Mul süda tilkus verd, et teised lähevad,» ütles ta.

Tšetõrkin märkis, et Amazonas.ee rühmareisid eristuvad esmalt juba selle poolest, et grupid on väikesed – kuni üheksa inimest. «Improviseerime üksjagu, kõik ei ole alati ette-taha ära tehtud ning igal pool on privaatne reisibuss ootamas. See võimaldab arvestada individuaalsete soovidega, peatuda mõnes kohas veidi kauem, kui soovitakse,» rääkis ta.

Reiside õnnestumiseks tuleb teinekord teha mõningaid järeleandmisi mugavustes, inimesi püütakse mugavustsoonist välja tõmmata, et meeled ümbritseva suhtes võimalikult lahti oleksid.

«Meie eesmärk ei ole tormata ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde, et need lihtsalt ära näha ja kohustuslikud klõpsud teha. Nuusutame päris elu hõngu,» kirjeldas antropoloog.

Kogeda päris elu

Rännates on Tšetõrkini arvates olulised kõik meeled – lõhna-, maitse- ja kuulmismeel – ning steriilses mullis seigeldes jäädakse paljust ilma.

«Hindamatud pisikesed pärlid, mis tegelikult reisist meelde jäävad, on tihti peidus. Ööbime perehotellides ja kodumajutustes, suhtleme kohalikega, käime õhtuti väljas – on ju ka ööelu ja muusika kultuuri osad ning nii kaugele minnes ei tohiks see jääda tähelepanuta,» rääkis ta.

«Kui reisijuht ainult n-ö suurtest kividest ja kultuurist pajataks ning siis kell kuus õhtul ära kaoks, jääks minu jaoks elamus poolikuks.»

Tšetõrkini hinnangul hakkab järjest rohkem inimesi sellist reisimisviisi hindama. «Inimesed soovivad üha enam tunda ennast vähem turistide ja rohkem ränduritena – olla kaasatud reisi kulgu,» ütles ta.

Pikemad matkad, mis nõuavad erivarustust, on ekspeditsioonid ja seal sukeldutakse juba otsapidi tundmatusse. «Ekspeditsioonil oleme võrdsed, ei ole giide ega kliente. Teeme neid matku enese jaoks, aga kaasame ka üks-kaks huvilist, kes leiavad, et missiooni mõte ja sisu võiks neile sobida,» sõnas antropoloog.

Grupireiside keskmisest kõrgemat hinda kommenteerides lausus Tšetõrkin, et nad on rühmareiside kava koostades lähtunud põhimõttest, et kõige kallim asi, mis sellisel reisil osalejal on, on aeg.

«Kui juba nii kaugele minna, kulutada väärtuslikku raha ja aega, siis ei tohi teha kompromisse just elamuse eheduse osas. Näiteks Amazonase kandis on meie ümber professionaalsed ranger’id, kes teevad koostööd nii BBC kui ka National Geographicuga,» rääkis ta.

«Ainult meie päralt on mugav kämping keset džunglit, kuhu kõik varustus ja mugavused tuleb tuua 100 kilomeetri kauguselt mööda vett. See kõik maksab.»

Antropoloog toonitas, et reisides toetavad nad kohalikku kogukonda ning maksavad headele inimestele õiglast palka.

«Meie reisile tulevadki need, kes oskavad seda kõike hinnata, ning nende hulgas on inimesi kõikidelt elualadelt. Varasemalt tegime ainult kolmenädalasi reise, kuid mis parata – tööinimesel on kolmenädalast puhkust vahel raske saada,» lausus Tšetõrkin.