Gamarjoba*, vennad grusiinid!

Moodne ehitis: Gruusia kuulus nukuteater Rezo Gabriadze, kus etendub veelgi kuulsam tükk «Stalingrad», mis paneb vaatajad korraga nii nutma kui naerma. Foto: Mart Soonik

Vaat milline äratundmisrõõm: «Eestlased on meie suured sõbrad, teie peaminister on ju Laar, aga meie maksame larides!»
 

Kultuurierinevus. Kui kohtad Eestis tumedaverelist, kätega vehkivat ja kõvahäälset tegelast, tekib paratamatult kerge ärevus. Siin, Gruusias, on nad kõik sellised. Anna enesele paar päeva aega, ja juba suudad laias laastus häid ja halbu inimesi eristada.

Mind grusiinide koolitamisele appi kutsunud soome päritolu Antti ütleb, et Thbilisi on turvalisem kui Helsingi. Ta teab jutustada kõige uskumatumaid lugusid, kuidas tema sõbrad on Gruusias kaotanud rahakotte, telefone, dokumente – ja kõik need on tagastatud. Vahel on kaotaja teisest linna otsast üles otsitud. See süvendab kindlustunnet.

Sisenen sõbralikku Gruusiasse avatud meele ja südamega.

Veinijoomine öösse. Liigume rõõmsas tujus hotelli poole. Tuul tahab pintsakut seljast rebida ja läbipaistvad kilekotid lendlevad kui kummitused vähese valgustusega tänavate kohal, saatjaks liiv ja lössis limonaadipudelid.

Hotelli kõrval asub Iiri pubi, selle kõrval turvamehe putka. Juba eemalt on näha, et väikeses, ühele grusiinile ja tema veepudelile mõeldud «tikutopsis» käib vilgas tegevus. Klaasid on udused, putka väriseb naerupahvakutest ja kellegi õlg on tihedasti vastu aknaklaasi surutud. Veidi enne nendeni jõudmist lajatab «turvaasutuse» uks lahti ja sealt pudeneb välja turvamees koos kolme sõbraga.

«Oi, kas te olete Eestist? Me tundsime teid keele järgi ära. On teine selline veidi nurgeline. Meile meeldib Eesti. Kuidas teil seal läheb?» pahvatab «Georgian Army» jopega tüsedam tegelane. Vastame viisakalt.

«Minu isa teenis koos eestlastega sõjaväes, ta ütles, et paremaid kaaslasi pole tal olnudki. Esimestel päevadel sai juba selgeks, et tegu on normaalsete inimestega. Kahju, et meil on teiega viisarežiim, muidu oleks juba ammu isa sõpradega kohtunud!» Meil on meelituste üle hea meel, maitseme viisakalt pakutud õlut.

«Huvitav, kas me ka kunagi NATOsse ja Euroopa Liitu pääseme?» küsib turvamehe kõhnem sõber.

«Ma usun, et Venemaa tegevuse jätkumisel on see tõenäolisem kui kunagi varem,» tähendan vastuseks.

«See oleks tore, siin pole tööd haritud inimestele. Mehed on kõik turvajad või taksojuhid, aga mina olen hoopis geoloog ja erialast tööd ei leia kusagilt. Siin on üldse nii, et ole või täitsa loll, aga saad tööd riigiametis, kui sind mõni tähtis sugulane ees ootab. Niisama, ilma onu tungiva soovituseta, pole mõtet lähedale minnagi.»

Väljas jaheneb. «Tulge siia meie boksi, istume ajame juttu!» kutsub turvamees.

Ma ei kujuta ette, et sellesse karpi mahub lisaks neljale grusiinile veel kaks Eesti täissuuruses meest. Vastan: «Küllap järgmine kord!» Surume sõbralikult kätt ja vaatame, kuidas neli meest end sisse tagasi pressivad. Aitan väljastpoolt ust sulgeda. Tundub, et sisenemine on keerulisem kui väljumine.

Sauna pead minema! Eesti suursaadik on ühes intervjuus soovitanud külastada väävlihõngulist Gruusia sauna. Sissepääs sinna on odav, kuid odav tundub ka lehk, mis külastaja vastu võtab: otse maapõuest voolav vesi vajab ju aega, et lahtuda.

Minu nägemine tekitab sauna eesruumis elevuse. «Teed tahad, massaaži tahad, rätikut tahad, pesemist tahad?» sajab pakkumisi kui oavarrest. Ma veel mõtlen, vastan tagasihoidlikult.

«Kallis sõber, mis siin mõelda, sa oled ju saunas, seda kõike on vaja, et hing ja keha puhtaks saada!» Sellele väitele on raske vastu vaielda.

Ametlikku hinnakirja ei ole. Tundub, et siin valitakse nägude järgi, ja mul on pisuke kahtlus, et minu nägu reedab kahe- või isegi kolmekordse lisatasu teenimise võimalust.

Saunaskäik ise on imeline kogemus. Kõigepealt istud leiliruumis, siis koorib saunamees sinult vana naha maha. Hetkeks tekib tunne, et sa pole end mitte kunagi pesnud. Seejärel sind seebitatakse, masseeritakse, jälle seebitatakse, pestakse. Pärast pooletunnist protseduuri liigud ebaleval sammul duši poole ja tunned end nagu uuestisündinu. Maksan saunamehele 40 lari (16 eurot) ja lähen sauna eesruumi pakutud teed jooma.

Väljumisel tuletab eesruumi administraator mulle meelde, et ka tee eest tuleb maksta, ja nimetab umbes kümnekordse hinna sellest, mis tavalises vanalinna kohas kuuma joogi eest tasutakse. Vaatan oma taskutesse, otsin välja kõik mündid ja tundub, et rahast jääb puudu. Minu sauna-vestluskaaslane, kes on olnud põllumajandusministeeriumi toiduohutuse spetsialist, käsib mul raha taskusse tagasi panna, käratab midagi gruusia keeles nii, et kõik ümberringi vakatavad, ja lausub mulle: «Siin Gruusias lähevad kõik lolliks, kui välismaalast näevad. Sa niikuinii maksid juba kolm korda rohkem kui tavaline grusiin, nüüd veel see pagana tee. Ma kohe küsin, kust ta selle toitlustamisloa on enesele hankinud.»

Hilisema jutuajamise käigus tuleb välja, et kümnekordne hind oli eksitus ja teed pakuti lihtsalt niisama. Kogeledes ja kokutades saadab administraator mind ukseni.

Pilguheit. Thbilisi grusiinidest taksojuhid roolist kinni ei hoia. Seda pole lihtsalt vaja: teed on laiad ja lauged liikumised ridade vahel normaalsed. Ümberringi huilgavad signaalid võiksid korrale kutsuda, aga neid on liiga palju, et aru saada, milline just sinu poole röögatab.

«Kas sa oled venelane?» küsib grusiin kurjalt.

«Ei ole. Kas sa mu Baltikumi aktsenti ära ei tundnud?» küsin vastu.

«Oi, eestlased ja lätlased on meie suured sõbrad, teie peaminister on ju Laar, aga meie maksame larides,» jahvatab taksojuht. Rooli hoiab ta põlvega ja enam teele ei vaata.

Katkestan jutu, muutun mõneti ettevaatlikuks. «Kas teil autoõnnetusi juhtub?»

«Ah, mis õnnetusi,» rehmab taksojuht. «Me siin kraabime üksteist, aga õnnetusi tuleb ette harva, silmad peavad lahti olema!»

Taksost väljudes vaatan, et «kraapimise» käigus on tagaklaas ämblikuvõrke täis, parem küljepeegel kadunud ja tagatuled puruks. «Slava jedinuju Ukrainu!» hüüab taksojuht hüvastijätuks. («Elagu ühtne Ukraina!») Vastan samaga.

Levinuim amet. Turvamehi jagub kõikjale. Igale turvamehele on ette nähtud ülemturvamees, kellega ta veidi uhkeldades ühendust võtab, enne kui sind mõnele olulisele territooriumile sisse laseb. Kõige madalama järgu turvamehed on väikeste valgete puust pulkadega parklate valvurid, kes liiklust korraldavad. Mustades jopedes turvajad on tähtsamad ja neile jagub nii raadiosaatjaid kui ka veidi ägedamat sümboolikat. Neist veel vingemad on ülikonnas turvamehed, kel krussis juhtmed kõrvast välja ripuvad.

Aga mitte ükski turvamees ei saa olla nii tähtis, kui seda on politseinikud, sest nood võivad kogu aeg sisselülitatud vilkuritega ringi sõita ja megafonide kaudu kaasliiklejate peale karjuda. Neid vaatavad lihtsad turvamehed tõelise imetlusega.

Euroopa pargis Thbilisi keskel on tööpäeviti üks turvamees ühe külastaja kohta. Saan viimastest ühega jutule. «Ei-no, meil on sellepärast palju turvamehi, et sellega saab asendada sõjaväeteenistust. Nii lihtne ongi: üks ööpäev tööl ja kolm vaba. Nõnda tuleb välja, et aastase teenistuse läbid siin vähem kui nelja kuuga.»

Siis lisab rõõmsalt: «Tead, minu ema saia enam ei söö ja käib spetsiaalselt Thbilisi supermarketis Eesti leiba ostmas. Mingi liibur või

ljaabur on tootja.»

Viivu pärast räägib ta juba sellest, kuidas korruptsioon on Gruusias välja juuritud. Politseinikud enam pistist ei võta. Vanasti oli nii, et sõitsid mööda teed, auto peatas kõhukas ja veidi nokastanud miilits ning lihtsalt küsis elamiseks raha. Nüüd läheb sellise teo eest mitmeks aastaks vangi. «Kord peab majas olema!» Nõustun tema seisukohaga.

Muide, grusiinid ei varasta, nad lihtsalt unustavad sulle raha tagasi anda. Kui sa seda veidi aja pärast küsid, siis vabandatakse, naeratatakse – ja palve ununeb uuesti.

Ei jalakäijatele! Inimesed surutakse maa alla tunnelitesse, ristmikel teed ei anta ja ülekäiguradadel tahetakse alla ajada. Selleks et ületada teed, on vaja leida kaks grusiini, pressida end nende vahele ja seejärel õigel hetkel kahe turvapadjaga koos üle tee lipata.

Ühe hullumeelse ristmikuületuse järel satun väiksesse kirikusse. «Kuidas te Eestis elate? Mis usku te olete?» küsib vanem kirikuteenrist proua.

Räägin talle elust ja inimestest. «Ei, luteri usk pole mitte see õige. Usu puhul ei ole kaksipidi mõtlemist. Õigeusk on õige usk. Teate, kui meil papp Fjodor oleks kohal, võiks ta teid kohe ära ristida, saaksite õigele teele, aga mina seda teha ei tohi. Tahaks küll, te olete nii kena inimene, aga usute valesti.» Mõne hetke pärast lisab: «Meil Gruusias on kehvasti. Oligarhid valitsevad ja noortel pole tööd. Minu kolm poega on kõik töötud. Mina ei saa hambaarstile minna. Kui mõni hammas ära laguneb, siis tõmban välja ja kogu lugu... Nii kahju, et varsti algab kolmas maailmasõda, antikristus liigub ringi, usud ja inimesed segunevad. Mis meist küll niiviisi saab?»

Ostan väikese ikooni. Ulatan hüvastijätuks käe. Naine hõõrub oma põske vastu minu mantlikäist, lugedes palveid ja õnnistusi. Kirikust väljudes annan kogu oma kopikatagavara grusiinidest kerjusnaistele. Las nende ainus ja õige usk saab kinnitust.

Autor on MSMedia konsultant ja Tallinna Ülikooli õppejõud