Suurlinnade tuled kutsuvad

London Foto: SCANPIX

Üks ja sama põnev paik maailmas kõnetab inimesi eri põhjustel ja eri moel. Näiteks vaba- ja hansalinna Hamburgi  lennujaama pika väravatevahelise koridori seinalt võib lugeda John Lennoni ütlust pärast Reeperbahnil käimist: sirgusin Liverpoolis, aga täismeheks sain Hamburgis. Samasuguseid meelelahutuslikke hinnanguid võib leida ilmselt iga suurema linna kohta. Seekordses arvamismängus palus Arter kahekasal tuntud ja tegusal inimesel tutvustada oma lemmikmetropoli, ja lugejatel on võimalus oletada, keda üks või teine linn inspireerib.

London

Metropol, kus vaatamata sellele, et kogu aeg elu keeb, on väga mõnus, sest sa saad seal anonüümsena ringi liikuda. Või see, et astud südalinna rahvarohkelt äritänavalt kõrvale ja leiad eest ilusate majade ja hubase miljööga vaikse oaasi. Samuti on Londonis hämmastavalt palju parke jm rohealasid, kuhu saab jalutama minna või isegi piknikku korraldada. 19 aasta jooksul sai lausa harjumuseks käia vabal ajal kodulähedases Holland Parkis.

Mulle meeldib West End, kus päeval köidavad glamuursed butiigid ja arvukad muuseumid – ja mitte ainult turiste, vaid ka londonlasi – ning õhtul tulede säras kuulsad restoranid ja mainekad teatrid. Kes tahab, elab kaasa draamale või naudib balletti, kuulab ooperit või muusikali, sest need, kes on tulnud nädalaks Suurbritannia pealinna avastama ja arhitektuuri imetlema, ei lahku siit enne, kui on vaadanud vähemalt üht etendust!

Istanbul

Maailmas pole kedagi, kes suudaks niisama elegantselt kanda glamuurset ja räpast, euroopalikku ja aasialikku, pearätti ja paljast pead kui Istanbul. Selle kõige loomiseks on kulunud küll paar tuhat aastat, kuid see on väga hästi kulutatud aeg.

Arhitektuuri mõttes on neil muidugi hullult vedanud algusest peale: osmanite suurim arhitekt Mimar Sinan (1491–1588) oli kahtlemata geniaalne planeerija, ent ta juhtus elama ka õigel ajal, kinnisvarabuumi ajal, kui vabade meeste – ja ka naiste – seas läks moodi heategevus ja trendiks polnud mitte annetada lihtsalt raha, vaid lasta ehitada mõni vaimulik asutus.

Enne Sinanit tegeles Istanbuli näo kujundamisega tõsisemalt keiser Julianus 6. sajandil, kui ta rohkem küll enda kui linna ego upitamiseks Hagia Sofia kiriku ehitada lasi. Aga kui insener Sir Gilbert Robertsi (koos William Browniga) loodud Bosporuse sild 1973. aastal lõpuks avati, ei muutnud see ainult Istanbuli nägu, vaid ka enesehinnangut, tõstes selle kõrgemale kõikidest minarettidest.

Ma pole Istanbulist peaaegu mitte midagi kirjutanud, küll aga olen ma kirjutanud väga palju asju tänu Istanbulile.

Pariis

Esimest korda Pariisi sattudes tabas mind ilmselt kergekujuline Pariisi sündroom – see udune ja kõle linn polnud päris see, mida filmide ja meediakajastuse järgi ootasin. Küll aga oli kõik paigas järgmisel korral.

Ülikooliõpingute ajal toimus meil viimase kursuse õppereis just nimelt Pariisi, selle reisi tarbeks sai kogu kursusega pikalt raha kogutud ja kannatamatult oodatud. Sõidu eesmärk oli tutvustada meid maailma tõelise moepealinnaga ning hankida kangaid eelseisvaks diplomikollektsiooniks. Ööbisime küll terve kursusega – meid oli seitse – ühes imetillukeses hotellitoas, pead-jalad koos, aga kõik päevased kokkupuuted kangamaailma, kaubanduse, disaini ja restorani-kohvikueluga korvasid selle kuhjaga. Ja nii see armastuslugu alguse sai!

Nüüd avastan linna omal käel edasi ning viimasel ajal liigun enamasti Pigalle’i ja Le Marais’ kandis. Oh, Pariis on täiesti kordumatu ja ei teagi, kas sellest linnast üldse kunagi ära väsin!

Viin

Kunagi ammu, 90ndate alguses, rääkis eestlasest õigusteadlane Henn-Jüri Uibopuu mulle Austrias levinud nalja: «Kas sa tead, mis vahe on austerlasel ja sakslasel?» Ja vastas ise: «Sakslane elab selleks, et töötada, kuid austerlane töötab selleks, et elada».

Viinis võib seda tunda küll. Ja kuigi kogu maailmas on turistid igal pool ühesugused, eristad viinlase massist kohe. Ta on hoolitsetud  välimusega ja elegantne, küllaltki eneseteadlik,  naudib oma linna. Ja pole vahet, kas on tegemist lapsekäruga liikuva noore naise või üle keskea abielupaariga.

Eriti torkab silma, kui lihtne on selles vanas ja küllaltki keerulises linnaruumis elada. Pole kohta, mitte ühtegi paleed või kirikut, kontserdi- või näitusesaali, kohvikut, raamatukogu või poodi, kuhu jääks minemata selle tõttu, et liikumisvõimalused on piiratud. Viini, enam kui tuhandeaastast kultuurilinna ja tema inimesi, iseloomustab eelkõige väärikus. Ja lõpmata palju head muusikat.

Berliin

Saksamaa pealinn on üks mu lemmiklinnu juba 1992. aastast, õppeajast. Berliin pole mitte niivõrd ilus, kui just huvitav linn. Kui armastada ajalugu, siis vaimustab ja üllatab ta pidevalt, inspireerib, lõbustab, hoiatab. Berliin on üheskoos nagu sibul ja mitmekihiline kook, neid kihte annab ikka koorida, maitsta ja avastada! Kontrastid on tohutud. Näiteks ühelt poolt Kreuzbergi-Friedrichshaini Revaler-Strasse ümbruse alternatiivne klubimaastik, teisalt muuseumisaare (Museuminsel) viis suurepärast muuseumi, kus ma samuti ei väsi käimast.

Soovitan kevadel-suvel Berliini tulles tingimata külastada Pergamoni muuseumi, sest see pannakse sügisel remondi tõttu mitmeks aastaks kinni.

Suvel on mõnus jalga puhata Vana Muuseumi (Alte Museum) varjujäävatel treppidel või Bode Muuseumi vastas üle jõe jäävas õlleaias, kus pealegi saab nädalavahetusel alates kella 16st vabaõhu-tantsuplatsil seltskonnatantse tantsida. Siis kolm maailma nimekat ooperiteatrit, meeletus koguses originaalset grafitit ja nädalavahetusel 24 tundi töötav metroo.

21. sajandil on just Berliin pidu sinus eneses.

New York

NYCi kogemus on olnud mulle oluline, võib isegi öelda, elu muutev. Selliseid arhitektuurseid kompositsioone nagu seal mujal ei ole. Nende tundmaõppimine ja enda osaks võtmine on olnud valgustav. Aga nagu kõik superstruktuurid, on ka NYC mitmepalgeline ja ettearvamatu.

Seal leidsin enda jaoks motiivid, mida olen kasutanud hilisemas tegevuses, ja mitte ainult kunstnikuna, vaid laiemas mõttes. Tean, et sama juttu räägivad mitmed inimesed, kes on selle linna omaks võtnud. Samas tunnen ka neid, kes ei saa kuidagi aru, mis seal nii erilist on...

Lyon

Linn asub jõe kaldal, päike paistab enamiku aastast, murelid valmivad mais, rongiga on vähem kui paaritunnise sõidu kaugusel nii soe meri kui ka lumised mäed. Linn pakub kõike alates ooperist ja ülikoolidest ning lõpetades kulinaariatippude ja sametiste veinidega linnatagustelt nõlvadelt. Hubased pargid, katedraalid ja vanalinn oma siidikangru käikudega.

Ja need meeleolukad ülelinnalised festivalid, olgu need siis Beaujolais Nouveau proovimine või majade kaunite valguspiltide vaatamine, kui õhtud pimedamaks jäävad.

Aga kõige tähtsam on minu jaoks see eriline tunne – olemise tajutav kergus.

Kaplinn

Inspiratsiooni võib leida kõikjalt maailmas, kuid et hing lendu tõuseks, tahab iga paik justkui sisseelamise aega, et jõuaks temaga ühes rütmis hingama hakata. Viimati sain sellise ideaalse «laksu» Lõuna-Aafrikas Kaplinnas, kus veetsin kuu aega.

Põhjusi, miks ma Kaplinna armastan, on nii palju. Algatuseks loomulikult imeline kliima, üleelusuurune mäslev ja aukartust tekitav ookean, kuid veel enam köidab mind Kaplinna elanike tervislik elu ja mõtteviis, super-toidukohad igati taskukohase hinnaga, ilusad inimesed nii väljast- kui seestpoolt.

Üheks minu lemmikpaigaks Kaplinnas on The Old Biscuit Mill – koht, mida nädalalõppudel kindlasti külastada. See vana küpsisevabriku hoones ja hoovil paiknev turg koondab sadu tervisliku ja maheda toidu lette, kioskeid ja poode ning kohalike disainerite väljapanekuid. Võluvalt paigutatuna ja sisseseatuna, käib kauplemine tantsulise muusika taustal. Aga siia tullakse ka brunch’ile ja sõpradega päeva alustama.

Ideaalne koht, kus kohalikku ellu sulanduda.