Mis maa see on? Pildikesi Goast

Kõik on võrdväärsed päikese all: vaikelu lehmadega Calangute rannas. Keskel Marika Korolev. Foto: Marika Korolev

India väikseimas, ent jõukaimas osariigis kehtivad valgele inimesele teistsugused reeglid kui kohalikule. Valmis tuleb olla ka ootamatusteks.

Kas tõesti lähete nii pikale reisile ainult väikese õlakotiga, uurib lennujaamas naeratav teenindaja.

Aga minu meelest on kõik vajalik kaasas. Rohkemgi veel. Niipea kui oma kotikese pärast läbivalgustamist kätte võtan, tilgub mingi imeliku konsistentsiga paks vedelik sellest otse mu reisipükstele. Tuhnin kolm päeva tagasi pakitud koti sisus nagu mutt mullaaugus ja leiangi põhjuse: koorejäätis! See on apteegist kiiruga kaasa haaratud tablettide ja desinfitseerimisvahendite vahele märkamatult kotti ununenud, mitu päeva liisunud ning sulanud olekus nagu naksti turvakontrollist läbi sõitnud.

Kolm eri pikkusega lennusõitu vahepeatustega Amsterdamis ja Mumbais, ning kohal olemegi. Iga päev toob imestamist, ehkki tundub, et rohkem pole võimalik.

Lehmad

Kondiseid piimaandjaid leidub siin tohutult, eriti rannas, sest seal käib vilgas kaubandustegevus. Pakutakse arbuuse, mangosid, banaane. Koored söödetakse lehmadele. Seetõttu neid siia hordide kaupa kogunebki. Kui oled tukkuma jäänud või hullad ookeanilainetes, võib juhtuda, et lehm samal ajal su koti sisu uurib. Paneb banaanid koos kilekotiga pintslisse, aga vahel jääb kott sanga pidi sarve külge kinni – oh seda lõbusat tralli, mis siis rannas lahti läheb! Kuni sina end lainetest välja raiud, on sarvekandja kotiga juba kaugel. Enamik turiste ei tee katsetki looma peatada, vaid naerab, kõht kõveras, ja teeb võidujooksust pilte.

Rannas on kiirjooksuvõimalusi teisigi. Päevitajaid sunnib end ümber pöörama vaatepilt, kus kümmekond kaubitsejat pageb liiva üles keerutades elu eest, kepiga politseinik kannul. Kauplemine rannas on keelatud, aga sellest ei hooli keegi.

Restoranid

Restorani kööki ei soovita pilku heita, võib kaduda igasugune isu. Meie elukohast avaneb lähivaade ühe «restorani» tagahoovi. Kokk sõidab rolleriga otse kööki, õigem oleks öelda prügimäele, peal naine ja paariaastane laps. Naine hakkab lapse peast täisid otsima ja neid küünega puruks litsuma. Mees rehmab käega rotid köögilaualt laiali ja asub sellel kapsast hakkima. Hetk hiljem laseb köögiukselt laias kaares vett välja. Endal, mitte rolleril.

Einestan parajasti ühe peatänava ääres paikneva kohviku terrassil, kui järjekordne kilinate-kolinatega ehitud lehm otsustab seisatada laudade ees ja vaadata, mis menüüs ka pakutakse. Mina talle oma taldrikult süüa ei anna. Tema loomulikult solvub ja otsustab seepeale näidata, missugune pruunikas mass ühe lehma tagumisest poolest väljuda võib. Ja kui tühjendus, siis miks piirduda ainult ühe osaga? Mõnuga soristab sinna otsa auravat vedelikku. Aga kas keegi tekitab sellest probleemi? Kui, siis ehk ainult mina üritan katta oma taldrikut kätega, et selliseid Pipi nina pealt kuulsaks saanud pruune täppe toidu sisse ei pritsiks. Kohe tuleb kohviku omanik, kaasas pangetäis vett, ja lajatab selle vägeva joana kõigele otsa. Osa sõnnikut ujubki tänavale, kuid pruune täppe taldrikul saab veelgi rohkem.

Venelased

Üldiselt liigub bisnis siinmail vaikselt venelaste kätte. Nood moodustavad turistide üldarvust umbes 80 protsenti. Võtavad kohalikelt villasid üürile ja üürivad siis tube kaasmaalastele, samuti pakuvad muid teenuseid. Suhtumine neisse on siiski jahe. Tavaline vene jõmm läheb baari oma joogiga, kuigi kohalik alkohol ei maksa peaaegu midagi, imeb laua alt kõrrega kokteili ja juba enne tellimuse esitamist räuskab: «A diskaunt budjet?» («Kas allahindlus tuleb?»)

Vene poissmehed üritavad meelitada india kaunitare teenima kerget raha – mõistagi intiimteenustega –, kuid see läheb vastuollu kohalike elufilosoofiaga ning sellele õhutajad mõistetakse hukka.

Surnuaed

Kui inimene sureb, kaevatakse ta kolmeks aastaks mulla alla kõdunema. Seejärel kougitakse kondid välja, viiakse kiriku aeda ümbritseva müüri avaustesse ning kaetakse nimelise kiviplaadiga. Kui plaadi jaoks raha pole, vaatab pealuu sulle müüri seest vastu senikaua, kuni raha tasapisi koguneb. Suurem osa luid läheb siiski ühishauda kiriku taga. Kui auk ükskord täis saab, siis muld peale ja uus auk jälle kõrvale.

Majad

Uhkematel elamutel on aknaklaasid läbipaistmatud – ei näe väljast sisse ega seest välja, sest kardetakse vargaid. Samuti on enamiku akende ees trellid, ustel kolm-neli riivi või lukku. Majad on erksates toonides ja kel võimalus, see värvib oma elamu pärast mussoonvihmade perioodi lõppu igal aastal uuesti üle.

Inimressurss on ammendamatu. Mehed taovad majaehituseks käsitsi, nagu ennemuistsel ajal, kirkaga kivist ükshaaval ehitusplokke välja. Tellingud tehakse loomulikult mõnest hõredalt põimitud bambustokist. Vagunitäis ehitustöölisi, igaühel käes väike kausike müüriseguga, tassib sipelgaperena segu pea peal kõrgele katusele. Ei mingeid tõstukeid ega abivahendeid. Kellel ruupiaid sukasääres pole, ehitab oma onni üles sinisest koormakattekilest ja palmilehtedest – ikkagi oma maja

Prügi vedeleb igal pool, aeg-ajalt tossavad tee ääres lõkked ja pisike osa prahist põletatakse. Nende kolme nädala jooksul, mil Goas viibisin, nägin vaid ühte väikest tüdrukut pudeleid korjamas, et taskuraha teenida. Tundub, et lihtsam on käsi välja sirutada. Pakutud pulgakommid põlgasid lapsed ära, viskasid suisa tagasi, nõudes: «Only money!» («Ainult raha!») Ju siis kõht ikka väga tühi ei olnud.

Naised

Mida vanem naine, seda rohkem on tal lubatud end paljastada, sest vana ihu ei himusta nagunii enam keegi. Seega võib linnatänaval ja külapildis näha ohtralt kaheksakümnendates hambutuid vanaemasid nabapluusides ja sarides. Seevastu noored on kurgust jalatallani kaetud.

Üldiselt kehtib reegel, et naine peab mehe eest hästi hoolitsema. Mida paksem mees, seda parem naine. Ka sisseoste tehes ei kanna hea India tava kohaselt toidukraami koju mees, üksnes naisel on lubatud seda teha, ükskõik kui raske kott ka poleks. Mees ei tohi ennast liialt kurnata.

24. veebruar

Algab taksojuhtide streik. Valitsus tahab Delhist tuua sisse odavaid taksojuhte ja kohalikud juhid streigivad mitu päeva järjest. Kes siiski valgetega sõidab, sellel lüüakse klaasid sisse. Käib üleüldine üksteise peale kaebamine. Nii jääb sellega seoses kahjuks ära ka meie ühine Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamise pidu, sest Colva eestlased ei jõua oma heeringa ja Viru Valgega kuidagi Calangutesse. Tähistame siis nuudlitega.

Eesti Vabariigi hümni laulab meie indialasest sõber Jeswin, ja seda puhtas eesti keeles! Pean häbiga tunnistama, et meil, eestlastel, ei ole sõnad sageli nii hästi peas kui temal.

Politsei ja trahvid

Trahve tehakse siis, kui kõht läheb tühjaks ja politsei tahab lõunale minna. Ei jäänud meilgi see kogemus saamata. Kõik paberid olid küll korras, aga politsei ilmutas leidlikkust ja tegi trahvi igaks juhuks, sest sõitsime tuttava autoga. Politseil tekkis nimelt kahtlus, et äkki teeb autojuht mitteametlikku äri. Turistid peaksid võtma auto laenutusest, mitte sõpradelt!

Kõige rohkem trahvitakse kinnitamata turvavöö ja joobes juhtimise eest, samuti siis, kui mopeedijuht on kiivri koju unustanud. Kui kiiver küll kaasas, aga peas ei ole, on kõik korras. Kohalik pääseb 1500 ruupiaga (18 eurot), turist maksab kuni 5000 (59 eurot).

Teel on näha kiirust piiravaid liiklusmärke, kuid ükski sõidukijuht nendest kinni ei pea. Nagu juhid ise ütlevad: autol peavad olema head pidurid ja sohvril signaalitamisoskus, mida õpetatakse autokoolis.

hinnad

Turismipiirkond Goa elab Portugali reeglite järgi erinevalt ülejäänud Indiast. Hoolimata tõsiasjast, et see rajoon on mitu korda rikkam kui teised, on siin välja kuulutatud tax free süsteem. Isegi vetsupaberil on kirjas: Goa hind 45 rupat (53 eurosenti), nagu kohalikud eestlased siinset raha kutsuvad, out of Goa hind 55 rupat (65 senti). Päts saia maksab Goas meie vääringus 24 senti, kilo kapsast 5 senti, pudel odavat rummi 1 euro.

Väidetavalt on miinimumpalk 5000 ruupiat (59 eurot). Seda teenivad näiteks taksojuht, köögiabiline, teenindaja. Eeldatakse, et vähemalt teist sama palju tuleb jootrahana juurde ja sellest peaks piisama.