Eestlaste ootamatud kohtumised kaasmaalastega 2. osa

Foto: SCANPIX

Tarbija24 korraldas koos reisibürooga Mainedd konkursi «Ootamatu kohtumine kaasmaalasega maailma veerel». Laekus mitukümmend toredat lugu, aga ka hulganisti põnevaid kommentaare, mida nüüd järgemööda avaldame.

Kõik kohad ongi eestlasi täis. Olin umbes kümme aastat tagasi oma algkooliealiste poja-tütrega Saksamaal Kielis, kui tuli vastu 3-4 eesti noort mehepoega, kes ropendasid valjusti eesti keeles. Ma ütlesin kõvasti oma lastele, et ärgu nad kunagi tänaval rumalasti rääkigu, mõni võib aru saada. Noormeeste silmad läksid punni.

Katri

-----------------------

Olime noortelaagris Rootsis ning programmi kuulus ühe kohaliku tehase külastus. Ekskursiooni tuli läbi viima üks ilmselgelt jaapanlase välimusega insener. Meie noored ei hoidnud kahjuks ennast oma kommentaarides ümbritseva kohta tagasi, ilmselges usus, et keegi neid ei mõista. Ekskursioon edasi toimus jaapanlase välimusega inseneri poolt puhtas ja selges eesti keeles, sest tema isa oli eestlane ning gümnaasiumini oli ta õppinud Eestis. Üllatus oli vakatav ning noortel oli ilmselgelt väga häbi. Pole kunagi olnud paremini käituvat noortegruppi kui see peale vahejuhtumit.

Juhus

-----------------------

Olin Saksamaal messil ning peale messi tegin väikese šopingu. Lehvisin siis oma paari poekotiga mööda tänavat ning möödusin ühest eesti keelt rääkivast pundist. Kui möödas olin, kostus selja tagant kommentaar: «See tädi on vist endaga küll väga rahul». Pöörasin siis laia kaarega ringi ja ütlesin - «Tervitus Eesti ehitajatele, olen tõesti rahul». Oi need olid head näod, lõug kukkus poistel põlvedeni.

Hamburg

-----------------------

Mõni aasta tagasi elasin vahetustudengina ühes Praha hiigelsuures ühiselamus. Olin juba kuu aega kindlasti kohal olnud, kui läksin fuajee suurest postkastist enda pangapabereid otsima. Tuhlates märkasin ka ümbrikku, millele kirjutatud puhas eesti nimi ja minu kõrvaltoa number. Mõtlesin, et tegu on eelmisest semestrist maha ununenud kirjakesega, aga võta näpust - heledapäine naabritüdruk, kellega seni mokaotsast teretanud olime, oli eestlane! Suhtleme selle neiuga aktiivselt ka aastaid hiljem tagasi Eestis olles, aga kes teab, kas ja millal üldse tuttavaks oleksime saanud, kui seda kirjakest õigel ajal kastis poleks olnud.

Tiina

-----------------------

Kyoto oli Jaapani pealinnaks ja imperaatori residentsiks tuhande aasta jooksul kuni 19. sajandi teise pooleni. See on Jaapani budistliku kultuuri keskus – hulganisti hindamatuid templeid, pühamuid ja teisi ajalooväärtusi ning seetõttu ei pommitatud Kyotot isegi Teises maailmasõjas.

Mul pole kahjuks kunagi piisanud aega korralikuks süvenemiseks zen-budismi, mistõttu läheb osa nende kaunite meditatsiooniaedade sümboolikast mulle kaduma.

Jaapani kuulsaim zen-aed asub Ryoanji templis. Vaateplatvormitäis inimesi on mediteerimas – peab ju liivameres otsekui ujuva 15 kivi tähendust ja sümboolikat igaüks ise avastama. Harras vaikus.

«Kurat, pole seal viitteist kivi,» kostab järsku üle harda vaikuse kodune emakeel. «On ikka, üks kivi on teise varjus,» teab teine kõvahäälselt ja maakeelselt selgitada. Jalutame vaikselt minema – järsku peab keegi meid nende kisajate kaasmaalaseks...

Nippon

-----------------------

Ajasime tuttava silmaarstist soomlannaga Cambridge’s Queens kolledži silla käsipuule toetudes jõge ja parte vaadates juttu, kui silla alt sõitis läbi paat eesti keeles lõõpiva lärmaka teismeliste seltskonnaga. Nad kiikasid silda ja  meid ning üks ütles: «Vaat kui veel sülitavad pähe», ja naersid oma lapsiku nalja peale. Tahtsin neid õpetada ja ütlesin rahulikult ülevalt: «Sülitame jah». Naer katkes kui lõigatult.

Ab

-----------------------

Telkides vennasvabariigi puhkealal nägime hämaruses saabuvat Eesti numbrimärgiga autot. Vältisime neid igatepidi, aga kuna rohkem vabu kohti polnud, panid nad oma laagri meie kõrvale püsti. Vältisime siis mõlemad üksteist (no kes teab, tulevad joomase peaga midagi küsima või laenama).
Hommikul pesust tulles istus mees sõbraga laua ääres ja trimpasid õlut. Nimelt olid saabujad head sõbrad rendiautoga. Pärast kuulsime ka nende käest, et olid hädas laagripaiga valimisega - kah ei tahtnud kuidagi eestlaste kõrvale.

Kl

-----------------------

Mina olen eestlasi kohanud pea igas maailma otsas, praeguseks nendega tänaval juhuslikult kokku jooksmine ei üllata enam absoluutselt. Aga siin on paar lugu, mis meelde on jäänud.

Ühes väikses Taani linnas sain juhuslikult pubis tuttavaks ühe noormehega, kiirelt tuli jutu sees välja, et ta ei olnud mitte ainult eestlane, vaid tundis poolt mu suguvõsa ja oli kunagi isegi mu isa palgal töötanud.

Uus-Meremaal mägedes matkates ööbisime ühes mägionnis, kuhu saab ainult jalgsi ja peale umbes kuuetunnist mäkke ronimist. Väike onn mahutas kokku mitte rohkem kui 20 inimest. Õhtul pimedas, kui kõik olid juba söönud ja magama sättimas, kuulsime, et meiega oli ühinenud veel kolm inimest, kes kõik rõõmsalt oma emakeeles kohalolijaid tervitasid, üks itaalia, teine saksa ja kolmas eesti keeles. Eesti neiu sattus isegi juhuslikult minu kõrvalvoodisse magama. Tema üllatus oli suur, kui talle järgmisel päeval mainisin, et me kaasmaalased oleme.

Shanghais olles hakkasin ühel üritusel juhuslikult enda kõrval seisva inimesega juttu rääkima, rääkisime päris pikalt sellest, millega me Hiinas tegeleme jne, kuni lõpuks selleni jõudsime, et kust me pärit oleme. Üllatus oli suur, kui selgus, et oleme mõlemad Tallinnast, ning lisaks sellele tuli välja, et tegemist oli mu töökaaslase abikaasaga. Tavaliselt tunnen Eestlased alati ära, kui mitte nende oleku, siis aktsendi järgi kindlasti. Aga seekord juhtusin (vist esimest korda elus) rääkima eestlasega, kelle inglise keel oli täiuslik. Ilmselt on aastaid välismaal elamine minugi aktsenti niipalju moonutanud, et see ei ole enam nii selgesti eristatav.

Olen eestlasi kohanud pea igas Euroopa riigis, Aasias, Põhja-Ameerikas ning Austraaliaski võib neid kohata nii poes, bussipeatuses, rannas, kui pubis. Kokkuvõtteks, kogemuse põhjal võin kinnitada, et Hemingway ütlus «Igas sadamas võib kohata vähemalt ühte eestlast» vastab tõele.

Triin

-----------------------

Umbes 4-5 aastat tagasi käisin Hispaanias puhkamas. Peatuspaigaks oli Fuengirola. Istusime väikese seltskonnaga (kaks eestlast ja üks hispaanlane) täiesti juhuslikus ranna ääres oleva baari nurgapealses lauas. Üks hetk hakkas kõrvu kuidagi tuttavana tunduv keel. Ja kõrvallauas oligi armas Pärnust pärit paar, kellega sai ka veidi juttu räägitud ja muljetatud. 
Natukese aja pärast suundusime oma laua juurde tagasi ja mõtlesime, et kuidas sellised juhused nii väikese rahvaga juhtuda saavad... Aga poleks osanud uskuda, et meie teise ainukesse kõrvallauda satub veel kaks eestlast! Ühesõnaga, eestlased okupeerisid Fuengirola ühe baari kolm nurgalauda.

2008. a jalgpalli EMi aegu käisin emaga Calahonda nimelises asulas vahepeal mänge vaatamas. Tellisime jooke ja kui esimene poolaeg saabus, avastasime, et raha oli koju jäänud. Mina oma noorte jalgadega pidin kiirelt koju lippama. Võtsin tee jalge alla ja hakkasin liduma. Jooksen mööda kahest mehest ja väikesest lapsest, kui kuulen, et nad suhtlevad eesti keeles. Peatusin, keerasin ringi ja küsisin suhteliselt kohatult, et oi, kas te olete eestlased? Nad vastasid, et jah, kuigi nad olid päris kohmetud (ega isegi poleks midagi targemat öelda osanud). Aga kuna mul oli kiire ja pikk tee veel minna, siis sinna see jutt ka jäi. Aga naeratuse tõi küll näole. Vahva, et meid igale poole jätkub!

Ja Hispaanias on vist igasse väikelinna mõni meist ära eksinud.

Blibling

-----------------------

2012 aastal käisin Hispaanias praktikal ja elasin seal ühes väikeses linnas nimega Martos. Minu töökaaslane Yolanda pidi mind ja minu sõbrannat peale tööd linna viima, aga enne seda pidime minema ta venna juurde, et ka tema siestale saaks. Vend ei tulnud aga üksi, tal oli kaasas eesti tüdruk nimega Kati, kes töötas temaga samas firmas raamatupidajana. Üllatus oli tore ja juttu jätkus meil kauemaks. Nii tore ja soe on näha omasid kuskil kaugel.

Yolanda oli meile tegelikult mitu korda rääkinud, et tema venna üks töökaaslastest on eestlane, aga keelebarjääri tõttu me sellest aru ei saanud.

Ppp

-----------------------

See oli u7-8 aastat tagasi, kui sõbrannaga Hamburgis mu vennal külas olime. Olime siis mõlemad u 20-aastased tudengid, kel ainus raha läks lennupiletite peale ja väga vähe jäi kohapeal laristamiseks. Igatahes kohaliku ühistranspordi jaoks seda kindlasti ei jätkunud! Sõitsime just parasjagu metrooga jänest kesklinnast mu venna poole, kui ühes suvalises peatuses nägime piletikontrolöre. Selle peale võttis meil kohe nii jahedaks, et tundus kõige targem sellest suvalisest peatusest välja hüpata, et ehk need kontrolörid lähevad metroosse pileteid kontrollima ja lasevad väljujatel oma teed minna. Nii siiski ei läinud, kuna nii kui metroost välja astusime, küsiti saksa keeles meie pileteid näha (ju siis tundusime nii kahtlased, kuna teistelt ei küsitud midagi). Ütlesin siis eesti keeles sõbrannale, et teeme näo, et ei oska saksa keelt ja kehitame õlgu, et absoluutselt aru ei saa, mis meilt tahetakse ja miks meil minna ei lasta. Selle peale ütles üks kontrolöridest eesti keeles, et ma saan aru küll, mis te räägite, naeris ja saatis meid pileteid ostma. Selgus, et tegu ei olnud päris eestlasega, vaid ikkagi sakslasega, kes mõned aastad tagasi Pärnus vahetusõpilasena elanud oli. Väga piinlik oli küll ja eks ta sai aru, et see polnud meie peatus. Me ikka kinnitasime, et ikka on meie peatus ja ostsime tagant järgi piletid ja lahkusime jaamast.... Ja siis uurisime linnakaarti ning saime aru, et meil tuleb päris mitu peatust jala ööbimiskohta kõndida.... enam jänest sõita ei julgenud (vähemalt sel päeval mitte :))...

Liina

-----------------------

Olin Mongoolia pealinnas Ulaanbaataris kuskil 10 aastat tagasi kiirvisiidil tööasjus. Õhtul oli kohustuslik restoranikülastus, kuhu üks minu võõrustajatest võttis kaasa ka oma tüdruksõbra ja kelleks osutus tüdruk Eestist. No me ei jõudnud ära imestada!

Pilusilm

-----------------------

Käisin seltskonnaga hiljuti Curacao saarel Kariibidel... Ühes snorgeldamisvarustuse rendiputkas töötas puhasverd eesti noormees. Kuulis, et oleme eestlased, ja tuli juttu rääkima. Ta elab seal juba kaks aastat oma sakslannast tüdruksõbraga. Tema sõnul elab saarel veel vähemalt üks eestlane.

Cura33