Katkend: Horvaatias leiad kauneid mototeid ka mujalt kui rannikult

Esimene teekond: Karlovac – Rijeka – Opatija – Raša – Pula – Bale – Vižinada – Buzet – Hum

Horvaatia Dalmaatsia rannikult võta julgelt suund ka sisemaale ja su aeg hakkab märkamatult kuluma.

Karlovac, mis tekkis keskajal kindluslinnana, et takistada lõunast peale pressivate türklaste rüüsteretki, on tänapäeval rahulik veinitootmiskeskus, mis sobib hästi nii põhja kui lõunasse viivate avastusretkede alguspunktiks. Istria poolsaare suunas sõites unusta kiirteed ja keera Karlovacist teele nr 3, mis toob sind läbi kaunite mäekurude Rijeka linna. Enne, kui selle ajaloost tiine linnaga tutvust teed, soovitan tõsisele sõiduhuvilisele kahte kõrvalepõiget. Esimene viib Delnice külje alt mööda teed nr 32 Čabari. See läbi looduskauni Risnjaki rahvuspargi kulgev tee on täiuslik sõidunauding. Kui sa erilistest sõiduelamustest väsinud pole ja soovid oma ratast ja julgust proovile panna, võta Rijekast veidi põhja pool asuvast Saršoni asulast ette sõit mööda kitsast kurvilist teed Dražice linnakesse.

Horvaatia suurim sadamalinn Rijeka kandis Ungari võimu ajal nime Fiume ja see Aadria mere rannikul asuv kaunis kohake on täis muuseume ja ajaloolisi hooneid. Rijeka omapärase kompaktse vanalinna tänavakohvikutes, baarides ja restoranides avaneb suurepärane võimalus uhkelt raha laiaks lüüa, aga nagu ikka Vahemere äärsetes marmorsillutisega linnades võid lihtsalt täiesti tasuta võtta ette lõõgastava jalutuskäigu mööda päevasoojusest õhkavaid promenaade.

Rijeka on tuntud oma õnnetoova mooramaa mehikese poolest. Kui vajad elus õnne, muretse talismaniks turbanit kandev neegrike ehk morčić. See pisike moorlane sümboliseeris venezialaste võimu ajal Venezia ja idamaade suhteid, kuid kogus aja jooksul enda külge hulga legende ja muutus aina populaarsemaks, kuni 1991. aastal kuulutas Rijeka morčić’i oma ametlikuks maskotiks.

Läbi Opatija toob tee nr 66 sind Istria poolsaarele. Kuigi viidad üritavad liiklejaid kiirteele suunata, ära mine õnge ja sõida parem läbi Raša ja Barbani kuni Pulani. Teel Pulasse võid läbi põigata maalilisest Pićani linnakesest, kunagisest piiskopiresidentsist, mis asub 350-meetrise mäe otsas ja kuhu viib vahva kurviline serpentiine täis tee. Kui on soov nautida vaateid Aadria merele, siis Mošćenička Dragas leiad kauni veerekividega ranna, millest veidi põhja pool Medvejas on teine samasugune romantiline rannake.

Pulat tuntakse suursuguste Rooma ajast pärinevate monumentide järgi ja linnas asub üks maailma kuuest suurimast peaaegu terviklikuna säilinud amfiteatrist. Juba Claudiuse ehitatud väiksema amfiteatri lasi keiser Vespasianus gladiaatorite võitluste tarvis aastal 79. aastal pKr suurejooneliselt ümber teha. Nüüd mahutas 20 sissepääsuga teater tervelt 23 000 pealtvaatajat. Amfiteatri nelja suure torni katuseid kasutati vee kogumiseks. Vesi lõhnastati ja piserdati kiviistmetele. Paljusid Rooma-aegseid arheoloogilisi leide hoitakse Pula amfiteatri maa-alustes käikudes, mida algselt kasutati vangikongide ja loomapuuridena.

Istria poolsaare ja Dalmaatsia ranniku inimasustus on ürgvana. Alates 1200. aastast eKr tunti piirkonda Illüüria nime all. 2. sajandil eKr said illüürlased roomlastelt sõjas lüüa, paljud kihutati maalt minema, kuid kohalejäänud võtsid Rooma kombed omaks ja Horvaatia aladelt on pärit kuus Rooma keisrit. Tuleb tunnistada, et dalmaatslased ja illüürlased kutsusid oma tegutsemisega ise kuradi välja, sest kippusid Rooma kaubalaevu röövima. Kui Rooma saadik üritas veenda illüürlaste kuningannat Teutat piraatlusest loobuma, lasi too saadikul nupu maha võtta, millise ülbuse peale toodi meritsi kohale Rooma leegionid, kes vallutasid rannikulinnad nagu Epidaurum, Lissa ja Pharos. Sõda illüürlaste, dalmaatslaste, japoodide ja nende vastas seisvate roomlaste vahel kestis paarsada aastat. Tänapäeval on kunagine roomlaste kohalviibimine vägagi tuntav. Nende asutatud on Istrias asuvad Pula, Rovinji ja Poreči linnad, samuti muudeti roomlaste omaks paljud juba olemasolevad Illüüria ranniku ja saarte asulad.

Kunagi olid kõik Istria külad ja linnad kindlustatud. Nagu ikka, püstitati kindlusi küngastele ja selliseid linnamägesid on teada 136. Kindluslinnadest saab aimu just poolsaare põhjaosas, kus asuvad näiteks Buzet, Hum, Roč ja Boljun. Buzeti linna lähedal asuv Hum on muide Guinnessi rekordite raamatu järgi maailma kõige väikseim linn, kus elab vaid 20 inimest, esmakordselt on seda mainitud juba aastal 1102 ja linnaõigused sai Hum 13. sajandil.

Istria poolsaar on täis kulinaarset avastamist. Horvaatide mereäärne köök on Itaalia sugemetega, näiteks maneštra ehk Istria versioon minestroone supist koosneb suitsulihast, ubadest, pastast ja aedviljadest. Ka pakutakse rohkelt mereande ja proovida tasub kalahautist polentaga, mille nimi on brodet. Eriroad on Pagi lambapiimajuust paški sir või päikese käes kuivatatud Istria sink pršut. Taimetoitudele eriti rõhku ei panda ja isegi esmapilgul taimetoiduna paistvad road kipuvad sageli liha sisaldama.

Teine teekond rannikul ja sisemaal: Senj – Velebiti mäestik – Nin – Zadar – Šibenik – Knin

Ilusate merevaadete poolest tuntud rannikutee toob Senji linnast lõunasse, kuid kui sul on rohkem aega, tasub sõita liiklusega ülekoormatud rannaäärselt teelt hoopis Velebiti mäestikku, kus turiste liigub palju vähem, hinnad on madalamad ja kurude rohelises kaisus kulgevad heas korras tsikliteed. Kui ajaga on kitsam, leiad ilusa mägitee väiksemaks kõrvalepõikeks Karlobagist Gospićisse ja sealt kaarega tagasi Zadari suunas.

Velebiti mäestik on Horvaatia suurim ja mägesid on kujundanud karstilised muutused. Mäestikus asuv looduspark on ideaalne matkamiseks. Kuid ettevaatust! Mägiteedel sõites varitseb sind täiesti ootamatu oht. Velebiti mägede murenemise käigus variseb teedele teravate servadega ja nõeljate otstega kivikesi, mis kipuvad rehvidesse tungima ja neid lõhkuma.

Zadari linnaplaan pärineb Rooma ajast. Siin on päikselisi väljakuid ja vanad linnamüürid, milles kuulsad Maa- ja Merevärav. Kindlasti väärib külastamist Zadari arheoloogiamuuseum. Keskajal oli linn Bütsantsi laevastiku põhibaas ning tähtis puidu ja veiniga kauplemise sadam. Linna omamise pärast võitlesid nii Venezia kui Ungari ja 1409. aastal müüs Ungari kuningas László talle kuuluvad Dalmaatsia saared ja linnad 100 000 kuldtukati eest Veneziale. Venezialaste võimu all muutus Zadar ülimalt jõukaks ning siia ehitati ohtralt kirikuid ja paleesid.

Üks Zadari vaatamisväärsusi, õigemini kuulamisväärsusi on rannas asuv meriorel. Kohalikudki lasevad end sellel lainete toimel veidraid hääli tegeval 35 plastist vilega riistapuul meelsasti lõbustada.

Rannikulinnakeste kohvikud ja restoranid peatavad su kiire edenemise. Türklaste pärandina leidub kõikjal menüüdes kebabi ja grill-liha, burek’e ehk liha või kohupiimaga täidetud filotainarulle ning hakkliha ja riisitäidisega kapsarulle ehk sarma’sid. Suurepäraselt valmistatakse pašticada’t ehk veiselihahautist aedviljadega. Kui Horvaatia põhjaosas on magustoitude juures tuntavad Viini mõjud ja sulle pakutakse struudleid ja kuulsaimat Horvaatia magustoitu palačinka’sid ehk keedisega täidetud pannkooke šokolaadi ja pähklitega, siis lõunas on taas esil Türgi magustoidud ja nii tungivad su taldrikule näiteks baklavad ehk pähklitega täidetud ja siirupisse kastetud koogikesed.

Zadarist Krka rahvuspargi poole sõites tasub keerata teele nr 56 ja sõita vaatama pargi väljapaistvat vetemängu. Kanjonis voolav vaid 52 kilomeetri pikkune Krka jõgi moodustab karstipinnasesse järvi, koski ja kärestikke. Kuigi Krka kosed ei ole nii kõrged kui Plitvices, on need võimsama läbivooluga. Meeliülendav vaatepilt on 50 meetri kõrguselt 800 meetri ulatuses üle 17 astme langev Skradinski Buki kosk, millele ei jää alla ka Roški Slapi kosk, mis langeb alguses madalate kaskaadidena ja siis kukub äkitselt 25 meetrit. Seda võimsat vetemöllu saab nautida arvukatelt sillakestelt ja eenduvatelt kaljunukkidelt.

Horvaatias ja teistes Euroopa riikides isepäisest matkamisest loe edasi raamatust

Sverre Lasn «Euroopa tsiklisadulast. Isepäise reisiselli teejuht»

Toimetanud Pärle Raud

Välja andnud kirjastus IlmaPress