Turist, kes riskib vanglaga

Ukraina naisõigusliikumise Femeni aktivistide möödunudsuvine protestireis, millest sai araabia maade esimene topless-meeleavaldus, lõppes vanglas. Foto: Reuters/ScanPix

Protestid ja meeleavaldused kõlavad uudistes sõnaga «turism» koos enamasti siis, kui jagatakse hoiatusi, kust tasuks eemale hoida ja millele tähelepanu pöörata, et reis soojamaakuurorti sealse demokraatia haprusest hoolimata õnnelikult lõppeks. Ometigi leidub inimesi, kes just nimelt protestide pärast reisivad – nende jaoks on olemas ka vastavad reisikorraldajad.

Protestituristide ühisnimetaja alla mahuvad nii keskkonnakaitsjad, looma- ja inimõiguslased, neonatsid, geiparaadide külastajad kui ka need, kes otsustavad näiteks Egiptuses puhkusereisil olles pisut demokraatia eest seista või sõidavadki just spetsiaalselt selleks juba toimuvale meeleavaldusele kohale. Samuti võib nii mõneski paigas ühel meeleavaldusel osalemine kuuluda lihtsalt juba lahutamatult kohaliku kultuurikogemuse hulka.

Türgi Gezi pargi protestide ajal levis internetifoorumites suisa eraldi teemaarendusi, mille pealkirjaks võiks olla «mida sina turistina meeleavaldusel mitte tegema ei pea». Agaratele demokraatiat kaitsma tormanud turistidele jagati kriitilisi nõuandeid. Näiteks soovitusi hoiduda mobiiltelefoniga ohjeldamatute «mina ja protest»-fotode klõpsimisest ning lakkamatust postituste voost sotsiaalmeedias, «kuidas mina kolm päeva Istanbulis türklaste heaolu eest seisin ja nüüd väärin medalit».

Kõige enam kuuleb meedias ilmselt Greenpeace’i keskkonnakaitsjatest, kes reisivad palju ringi ja satuvad kriitilisemates paikades ka riigivõimudega pahuksisse. Näiteks veetsid 30 Arktika nafta puurimise vastu protestinud aktivisti mitu kuud Venemaa vanglas ja neid ähvardati suisa piraatlussüüdistustega. Koju pääsesid nad alles jõulude eel.

Walesist pärit Anthony Perrett kinnitas naastes BBC-le antud intervjuus, et läheb tulevikus meeleldi uuesti Venemaale protestima. «Vaadake kui palju meediat on siia kogunenud. Püüame levitada sõna, et päästa Arktika, ja ma arvan, et saime sellega päris kenasti hakkama,» sõnas mees.

Suvel arreteeriti Tuneesias aga Ukraina naisõigusliikumise Femeni aktivistid, kaks prantslannat ja üks sakslanna, kes tegelesid Tunise kohtuhoone ees ilmselt araabia maade esimese alastiprotestiga, püüdes tõmmata tähelepanu sealsete naiste õiguste rikkumistele ning oma vangistatud tuneeslannast kaaslase olukorrale. Loomulikult lõpetasid ka nemad esialgu vanglas ja nende kaitseks korraldati omakorda ohtralt topless-proteste. Sedapuhku küll peamiselt Euroopas, kus rindade näitamisele tavaliselt vanglakaristust ei järgne.

Vähemalt ohtralt tähelepanu püüab selline protest kindlasti, ent kui paljud pärast rindade nägemist ka millelegi muule mõelda jõuavad, on küsitav. Seda eriti paigas, kus probleemide taust peitub meeleavaldajate jaoks võõras kultuuris.

Eesti keeleski ilmunud Antigua ja Barbuda kirjaniku Jamaica Kincaidi raamatus «Väike paik» kirjeldatakse turisti kohalike elanike silme läbi järgnevalt: «Inetu asi, just see sa oled, kui sinust saab turist, inetu ja tühi asi, rumal asi, rämps, mis seisatab korraks siin ja seal ning vahib seda ja maitseb toda ja sul ei tule hetkekski pähe, et inimesed, kelle koju sa sisse sadasid, ei salli sind.»

Just eelmises tsitaadis kirjeldatud suhtumise osaliseks said aga möödunud suvel Inglismaal Balcombe’i külakese kõrvale naftapuurimisuuringute ja võimaliku frakkimise vastu protestilaagri üles seadnud meeleavaldajad. Küla jagunes aga kolmeks leeriks: need, kel pole puurimise vastu midagi, need, kes on puurimise vastu ja meeleavaldajate poolt, ning need, kes on nii puurimise kui ka meeleavaldajate vastu. Meeleavaldajate laager aeti novembris küll laiali, ent nii puurimise probleem kui ka vastuolud kogukonnas on alles ja paljud näitavad näpuga just protestijate poole.

Turiste meelitavad probleemipiirkondadesse aga ka kohalikud ise. President Mohamed Morsi kukutamise järel mullu juunis Egiptuses puhkenud protestidest tekkis liikumisi, mis püüdsid just turismi abil näidata välismaailmale sündmusi välismaalaste endi silme läbi, vahetu kogemuse kaudu.

«Oled kuulnud piisavalt? On aeg näha!» kõlas end Rabaa Tou­ri nime alla koondanud noorterühmituse reklaamlause. Soravas inglise keeles reklaamisid nad end ka Youtube’i videos, kus lubasid paljastada Kairo tegelikkuse, näidata protestipaiku ja korraldada kohtumisi kohalikega, kes räägivad enda kogemustest ja arusaamadest.

Reise, kus on võimalik osa saada meeleavaldustest, korraldatakse ja võetakse omal käel ohtralt ette muuhulgas ka Palestiinas ja Iisraelis ning Euroopa kultuuri ja protestide hällis Kreekas. Samuti paljudes suurlinnades, kus tegutsevad tuhanded huvigrupid. Nii võib seal pea alati sattuda vähemalt paarile meeleavaldusele.

Ilmselt võib protestiturismi liigitada ka millekski, mis püüab Kincaidi kirjeldusest pääseda. Protestija või protestist huvitatu ei ole ju see tühi ja rumal rämps, protestijal on oma agenda! Ta ei lähe nipsasjakesi ostma, vaid ideede eest seisma ning kohalike või suisa terve inimkonna elu parandama. Ja kui mitte seda, siis vähemalt seiklusi otsima.

Protestiturist ei ole ju ometigi konformist, kes läheb ainult hotelli ja randa. Teda ootavad tõelised ohud, võimalus saada vigastada või vahistatud ehk isegi karistust kanda ja meediasse sattuda.

Kincaid kirjutas turistide kohta veel lause: «Kindlasti on teie seas häid inimesi, aga nemad jäid koju.» Protestituristi võiks tõenäoliselt pigem iseloomustada suhtumine, et hea inimene kodus ei püsi.