Kuurort on? On! Aga sulid?

Foto: Viktoria Korpan

Vaevalt Musta mere äärsesse Odessasse saabunud, satub venekeelse Postimehe vastutav toimetaja aferistlikku haardesse. Siiski läheb kõik hästi... kuni ühel ööl kaob midagi ootamatut.

Valmistun taas Odessat külastama 31 aasta järel. Vanad mälestused on ilusad: meri, rand, väsinuna rannast ülesmäge tatsamine; teesklen unisust, et isa mind süles kannaks; pean «ärkama» õiges kohas, kus müüakse šokolaadiglasuuriga puuviljajäätist; sõidame lõbustuspargis platsmassist luigega, mis jääb kinni oi kui kõrgel – hakkan hirmu pärast nutma; hommikul äratavad meid prügivedajad, kes annavad peenetundeliselt kellukesega(!) märku, et võib ämbri alla tuua; otsatu Potjomkini trepp ja selle juures kohustuslik poseerimine; hoov, mängud, toidulõhnad...

Kaks juuti Odessa Privozi turul.

«Rabinovitš, miks te hoiate käsi südame peal, kas valutab?»

«Ei, hoian rahakotist kinni.»

Selle igivana anekdoodiga saatis mind teele Musta mere äärsesse kuurorti Tallinnas elav põlisodessalasest sõbranna. «Päriselt ka, ole väga ettevaatlik, seal turul on sellised sulid, tõmbavad rahakoti ära nii, et ei pane tähele!»

Riiast AirBalticuga saabunud väsinud turiste ründavad Odessa lennujaamas kohe taksopakkujad. Ära mingil juhul neid kuula, oli sõbranna hoiatanud ja andnud kaasa soodsat hinda pakkuvate taksofirmade numbrid. Läheneb üks eriti aktiivne mees: «Kas tellisite takso juba ära? Ärge raisake mu aega, tulge kaasa, 200 grivnat!» Tõrjume oma neljaliikmelise reisiseltskonnaga rünnaku.

200 grivnat ehk ligi 20 eurot on liiga palju, normaalne taks 20-minutilise sõidu eest kesklinna oleks neli korda väiksem.
Paraku veendun, et Eesti numbrilt taksot tellida ei õnnestu. Suundun lennujaama ette platsile mõistlikumat hinda otsima. «Meil on korralik firma, 200 grivnat!» teatab ühe taksofirma putkas istuv neiu. Autod läigivad. Veidi kaugemal seisavad tagasihoidlikuma välimusega taksod. Nood sõidavadki 50 grivna eest.

«Kas turvavöö peab peale panema?» küsin.

«Ära pane, määrid veel T-särgi ära.»

Lehemüüja etendus

Nädala algul saab Odessas ilusasti ringi liikuda ühistranspordiga (tramm ja troll 1,50 grivnat ehk 14 eurosenti, kollane marsruuttakso 2,50 grivnat), aga alates kolmapäevast kuulsasse Arkaadia randa sõitvasse trammi enam ei mahu. Nii rahvast tuubil tramme pole ma 1990ndate algusest saadik näinud.

Esimest korda marsruuttaksoga sõites ei saa ma aru, kui kaasreisija mulle õlale koputab, raha pihku surub ja ütleb: «Rišeljevskaja, tagumine!» – «Möh?» Selgub, et maksad juhile siis, kui soovid väljuda. Koos rahaga edastatud koodpalve tähendas, et inimene soovis peatust Rišeljevskajas ja tahtis väljuda tagumisest uksest.

Tundus, et marsruuttakso võid peatada kus tahes ning juhid on vastutulelikud ja lahked. Ühe kaasreisija abikaasa peab «maršrutka» peale tulema teatud peatuses, kuid ei taipa käega märku anda. Torisemata peab juht bussi kaugemal kinni ja ootab ära, millal naine peale tuleb.

Naeratavaid ja lahkeid inimesi kohtab Odessas palju, eriti võrreldes «kõigil on kiire»-Kiieviga või elust väsinud pisemate ja vaesemate linnade elanikega Ukraina sügavuses, kus peab olema tänulik, kui sulle küsimuse peale ei nähvata, vaid vastatakse ükskõikselt, ilma naeratuseta. Ehk mõjub hea kliima ja Odessa kuulus huumorimeel, mida hingatakse sisse lapsest saati?

Kuigi trammid ja marsruuttaksod on kulunud ning nendega sõit ajab palavas kohutavalt higistama, kohtab neis n-ö pärisinimesi, keda on huvitav kuulata. Näiteks siseneb trolli ajalehemüüja, kes paneb silmad kinni ja deklameerib hingestatult nagu mõnda romantilist luuletust: «Ostke ajalehte Elu Pensionil, palju odavam kui osta kioskist, selle numbri teemad: kompensatsioonid sõja lastele, mis soodustusi saavad pensionärid kommunaalmaksetelt...» Üllatav, aga ostjaid on palju.

Esimest korda Arkaadia randa sõites küsin trollis ühelt reisijalt, kuidas sinna raudteejaama juurest kõige paremini saab. «Tramm number 5!» teatab ta.

«Mis te nüüd inimest eksitate, tegelikult saab paremini!» kuulutab keegi teine.

Rohkem kumbki nõu jaganud naisterahvas minust enam ei hooli. Nii üks kui teine püüab oma õigust tõestada. Läbi trolliakna näen neid kätega vehkimas ja tuliselt vaidlemas ka siis, kui olen juba maha läinud.

Õnneks sosistas üks noorem reisija, et tramm nr 5 on õige küll.

Trammis kasseerib sõidu eest raha Luule Komissarovit meenutav konduktor. Ta peilib hämmastava täpsusega välja veel priilt sõitvaid reisijaid ning hoiab ka korda ja tuju üleval. Ulatan kuus grivnat: «Neli, palun!» – «Kelle eest? Tüdruk, kiiremini!» Näitan. «Selge!» Järgmisele reisijale: «Naine, öelge juba midagi! Soengut sättige kodus!» Noormehele, kes istub ristipidi, jalad vahekäigus: «Koristage oma jalakesed ära, muidu istun teie käekestele peale!» Kellelgi ei teki kahtlust, kes on selles trammis boss.

Turvamehe üllatus

Sama rõõmsalt suhtleb ka maisitõlvikute müüja rannas: «Soola on vaja? Mitu ostate, kaks? Väga hea. Teile on hea ja mul ka kergem seda laadungit tassida!»

Ühe noore maisimüüjaga saan tuttavaks trollipeatuses. On kirikupüha, transport liigub pühapäevase graafiku järgi ning aega kahe trolli vahel surnuks lüüa jagub. Maisimüüja tunneb mulle kaasa, sest äsjaostetud lambabrõnsast (soolakas juust) on vedelik läbi kilekoti mu kleidile tilkunud. «Näed sa, vett müüdi teile!» ütleb ta pead raputades. Lisab, et tuleb just rannast, kus oli müünud 70–80 maisitõlvikut. «Tallad tulitavad, jube väsimus, aga raha on vaja,» sõnab ta. Ühe tõlviku eest võib rannas küsida kümme grivnat. See on peaaegu üks euro.

Olin just külastanud Privozi, kus ei tekkinud kordagi tunnet, et keegi litsuks väga mu rahakoti ligi. Ostsin kaks korda rohkem toitu, kui oli plaanis. Kalaletid: hiiglaslikud lestad, konksud kõhul; väikseid räimi meenutavad kalakesed toreda nimega «sardell» (kohvikutes kohtab ka nimetust «tsa-tsa»), ümarmudilad, krevetid. Piima- ja lihapaviljonis lamba-, kitse- ja lehmapiimajuustud, kohupiimad, brõnsad, karamellikarva rjaženka (üleküpsetatud hapupiim), neli grivnat klaas.

Kirsid, murelid, tikrid, melonid ja... mooruspuu marjad! Liiter 12 grivnat. Magusad, küpsed, valged või mustsinised, värvivad keele ja hambad ära nagu mustikad, aga ikkagi on seda väärt. Ja muidugi pekk, vorstid, vabalt jalutavate kanade munad, natuke kakat ja udusulgi veel küljes. Eurostandardeid see turg ei tunne. Kõike lastakse maitsta, tilgutakse hapukoort käe peale, kougitakse brõnsatükk noa otsa. Oluline on õigel ajal mõista, et nii-iii palju osta pole vaja.

Iga päev Privozil käia oleks liiga suur elamus. Normaalset toidu­kraami leiab ka näiteks Tavria B supermarketites, kus, kui olen maksnud ja poest väljumas, üllatab turvamees: küsib tšekki näha. Aga küsib kõigi käest – selline on kord. Ta on üllatunud, et olen üllatunud.

Milline kompotivalik!

Hinnad on Odessas Eestiga võrreldes pisut madalamad nii poes kui ka restoranides. Ja restorane on seal palju. Süüa selles linnas armastatakse. Söök ei pea olema ainult maitsev, vaid pakkuma ka elamust.

Olgugi et küsisin tuttavatelt nõu, kus süüa ja milliseid kohti vältida, lendan juba esimesel päeval orki. Kui olen vedelenud tunnikese kesklinnale kõige lähemal asuvas Lanžeroni rannas – pange ohtralt UV-kaitsega kreemi peale, sest päike pole Odessas sugugi leebe –, istun kena välisterrassiga kohvikusse Bazilik, mis asub Deribassovskaja tänava alguses lõhnavate pärnade all, Odessa rajanud Itaalia admirali de Ribase monumendi kõrval. Paraku tuleb välja, et ainus söödav roog on nn kalataldrik kolme sorti kalaga, mis maksab seitse eurot. Vähemalt saab sellest söönuks kaks inimest.

Soovitada julgen kohvikuid Kompot (Odessas on neid viis, parim teenindus ja õhkkond on Merejaamas) ning restorane Datša Frantsuzkii bulvaril ja Steik-Haus Deribassovskaja tänaval. Kompotis mängib prantsuse muusika, palju on isevalmistatud kompotte (muidugi), mis on pandud liitristesse plekk-kaantega purkidesse ja rivistatud klaasuksega külmkappi.

Okroškat ehk Vene külma suppi serveeritakse supinõus ja kefiiri kallatakse koostisosade peale kulbiga nii tseremoniaalselt, nagu sööksite eriti kallist kilpkonnasuppi. Juuni lõpus näiteks, kui Odessas valitseb kirsihooaeg, rokib Kompotis põhimenüü kõrval kirsi-erimenüü ja iga ettekandja põlle kaunistab kirsipross.

Kui reisi eel kuulsin ohtralt hoiatusi, et odessalased on sulid, siis reisi lõpp näitab sealseid elanikke hoopis teisest küljest. Helistan korteri omanikule, et kolin hommikul välja, tulgu võtme järele. Ta ütleb, et ahah, pange siis võti jalamati alla.

Täiesti ilma intsidendita ma siiski ei pääse. Muidu olekski igav – see ju ikkagi Odessa. Parimate traditsioonide kohaselt virutati öösel õue pealt pesunöörilt mu bikiinid. Head nautimist siis, need olid mind truult teeninud mõnusas Musta mere vees.

Kasulik teada

•    1 grivna = 9 eurosenti.

•    Lamamistool päiksevarjuga rannas Tabu 50–70 grivnat.

•    Borš restoranis Datša 68 grivnat, ports kirsivareenikuid 58 grivnat.

•    Liiter kompotti kohvikus Kompot 42 grivnat.

•    Pilet delfinaariumi etendusele 100–150 grivnat, privaat­ujumine delfiinidega (10 min) 800 grivnat, ring ujumist delfiiniga 300 grivnat, pilt delfiiniga 100 grivnat.

•    Pilet Odessa ooperisse 20–150 grivnat.

•    Tasub hankida kohalik SIM-kaart takso tellimiseks ja helistamiseks.

Kilekotiga teatrisse

Odessalased ütlevad, et Odessa ooperiteater on maailmas kauniduselt teine; milline on esimene, ei teadvat aga keegi. Teatrihoone on tõesti värskelt üles vuntsitud ja eesti maitsele ehk liiga toretsev, kuid kindlasti meeldib väikestele tüdrukutele – interjöör meenutab ohtralt kullatud pulmatorti.

Ega sealne trupp ka sugugi kehv ole. Ja lisaks etendusele on omaette ooper teatripublik.

Käisin vaatamas ooperit «Iolanta» ja balletti «Uinuv kaunitar». Ooperis, kuhu sai veel kaks päeva ette osta pileteid kõige paremasse looži, olid inimesed palavusele vaatamata enamjaolt viisakalt riides.

Balletietendusele, kus leidus samal päeval piletit ostes vaid mõni üksik rõdukoht, tuli end lausa jõuga sisse pressida. Ehkki ooperiteatri kodulehel seisab, et eeldatakse korrektset riietust, hakkasid silma inimesed rannaplätude, nabapluusi, lühikeste pükste ja kilekottidega. Kilekottidega hakati etenduse ajal krabistama ning neist krõpse ja küpsiseid välja võluma.

Enamgi veel: inimesed ei mõistnud kohtade süsteemi – paaritud numbrid ühel ja paarisnumbrid teisel pool vahekäiku. Kui sul on pere peale ostetud piletid kohtadega 1–4, tähendab see, et kaks inimest istub ühes sektoris ja kaks teises. Piletiomanikud sõnelesid ja sõimlesid omavahel lärmakalt ka siis, kui baleriinid juba laval tantsisid. Piletitädid hoidsid targu eriti sõjakatest plätukandjatest eemale.

«Eelmise juhtkonnaga sellist bardakki polnud, lühikeste pükstega ei lastud sisse, olen oma silmaga näinud,» kinnitas odessalasest balletisõber. «Nüüd on juhtkond kõigega nõus, peaasi, et turistid käiks.»

Tõepoolest, lühikestes pükstes sõimlejad osutusid turistideks Krasnodarist. Neid tuli balletti vaatama terve bussitäis.