Esna, kuulus üle kogu maa

«Naabriplika» maja ees: külavanem Ene Mikk ütleb, et seriaalist tuntud hoonet kasutatakse praegu seltsimajana. Siin saab ka kangastelgedel kududa ja tähtpäevi tähistada. Foto: Toomas Huik

Kaks suurt külakassi patseerivad keset sõiduteed ja sunnivad mööduva auto «Naabriplikast» tuntud maja ees peatuma. See on justkui ettekääne, et sõitjad autost väljuksid ja end maja taustal pildistaksid. Tegelikult nad selleks siia tulidki – Esna küla Järvamaal kogub kuulsust.

Heas mõttes tuntud oli Esna küla Järvamaal Eesti ajalgi. Kõnnime külavanema Ene Mikuga mööda Jaama tänavat. Nagu nimi ütleb, viitab see siin tegutsenud raudteejaamale ning kitsarööpmelisele Tamsalu-Türi raudteele, mis ka Esnat läbis. Suurtest magistraalidest eemal asuvast Esnast sai toona Tamsalu kaudu pealinnagi sõita. Tänu Esnast pärit kaasale 1974. aastal Tori põrgust siia elama asunud ja metsandust õppinud Mikk ütleb, et tema igatahes kõndis seitsmekümnendatel mööda liipreid kodu poole, sest rongiühendus oli kadunud paar aastat varem.

töö kiidab tegijaid

Raudsest liipritega teest on tänaseks järel vaid kahe paralleelse rajaga rohtukasvanud muldtee, tumepunasest jaamahoonest saanud jaamaomaniku järeltulijate omand, raudteejaama tööliste majast aga soomlasest omaniku eestvedamisel peamiselt jahimeeste kasutatav hostel. Muldtee möödub muuhulgas väikese puust vabaõhulava, mitme grillimiskoha ja kümnete mutimullahunnikutega kiigeplatsist, millest pisut eemale jääb tänavu taas põhjani kuivanud veekogu, mida kohalikud Passuks kutsuvad. Pass viitab basseinile, aga tegelikult on tegu tiigiga, mida talviti – kui muidugi vett on – uisuplatsina kasutatakse.

Sügisel valitseb külas lausa jumalik vaikus. Päikesekullases looduses on kuulda isegi viimase metsmesilase lendu, üle põllu uhkelt kodu poole ruttava ja hiirt suus tassiva kassi samme ning rändamisega hiljaks jäänud ja seetõttu lausa üle pea kihutava käo lendu. Äkitselt lõhestavad idülli aeg-ajalt Passu juurest kostvad kirvelöögid ja traktorimootori müra. Kaks külameest üritavad ühise nõu ja traktori jõuga savise põhjaga tiigi kohal viltu vajunud varjualust püstiseks sikutada.

Aitan ühel neist toestamiseks vajalikku palki tassida ja mees räägib, et viimastel aastatel on ümbruskonna külasid räsinud tulekahjud, kus üksikud inimesed koos hoonega tuleroaks läinud.

«Viie aastaga kaheksa talu. Üks oli niimoodi, et mina vaatan –  voolumõõtjat on mindud vaatama, värske lume peal jäljed, sihuke sula ilm hommikul. Lähen vaatama, mees kõveras maas küllakil ja tead, viisin käsikäruga koju. Ütleb mulle, et palju ma sulle nüüd võlgu olen, sa oled mu elupäästja. Mis võlgu? Ta oleks ju ära külmund. See oli kevade, aga järgmine sügise vaatan – läbi võsa leegid paistavad… Jäävad ju purjus peaga magama! Ja muudkui targutavad oma suitsuandureid. Need ei päästa purjus peaga mitte midagi,» toriseb ta. Eks Esnaski ole üksikuid inimesi, aga õnneks pole punane kukk siinseid puutunud.

mälestus Endisest hiilgusest

Külavanem Ene Mikk nendib, et viiekümnest siia jäänud elanikust pooled on juba vägagi seeniorid ja nii mõnedki mäletavat Eesti aega, mil Esna õitses.

Jaama tänaval meenutavad endisi õnneaegu näiteks poehoone, kus enne sõda asus kooperatiiv – siin osteti elanikelt kaupa kokku ja muidugi müüdi ka. Nõukaaja pärandina vahivad vaateakendelt tänini vastu niidirulli-, vorstijupi- ja piimapudelipildid, aga pood pani uksed kinni alles selle sajandi algul. Autolavka Esnasse ei käi ja nii ongi ainus võimalus leiba osta naabrite juurest Peetri külast. Paremale poole jääb üsna mahajäetud moega endine veski, kuhu kohalikud veel 1970ndatel omakasvatatud vilja viisid, seal oli ka saekaater.

«Seitsmekümnendatel oli siin ikka hoopis teine elu – rahvast rohkem, kõikides majades elati,» meenutab Ene Mikk. «Isegi veskis, millel tegelikult on omanikud, aga mis praegu kokku kukkumas, elas kaks peret. Ja mis seal salata – olen minagi siia veskisse omakasvatatud vilja viinud, et seale jahu jahvatada ja kanadele putru keeta.»

Ristumine peatee, Pika tänavaga on tähtis koht. Pikk tänav ja selle äärne tähistabki Kesk-Eestis üsna haruldast ridaküla, mida Esna juba 1920ndatel oli. Ja just siin asub küla vanim maja, mis kerkis koos raudtee rajamisega. Eesti ajal tegutses  siin viinapood.

Teiseks on ristmik tähtis külarahvale. Kui jaanipäeval kogunetakse üheskoos kiigeplatsile, et presidendi süüdatud tulest oma küla lõkkelegi hakatust anda ja hommikul kella seitsme paiku laiali minna, siis vana-aastaõhtul lüüakse ristmikul suur puupakk neljaks, läidetakse põlema, lastakse saluuti ja mekitakse šampanjat.

«Igal majal on oma lugu,» heidab külavanem Pikka tänavat ääristavatele hoonetele mõtliku pilgu. «Eesti ajal oli siin näiteks kingsepatöökoda, puujalaga kingsepp pidanud õpipoissegi. Öelnud ühele sellile, et tee kõik järele, mis ma teen. Löönud naaskli oma põlve sisse, sell löönud endale ka ja poiss läinudki minema. Pidi olema tõestisündinud lugu, nii on mulle vanad inimesed rääkinud. Ja näe, siin kingsepa kõrval oli teemaja. Kui mina Esnasse tulin, olid selles juba korterid ja inimesed sees. Selle kõrval omakorda tegutses Vene aja alguses haigla, aga palatid olid teisel korrusel ja seepärast koliti üle tee mujale. See siin oli sidejaoskond, mis hiljem praeguses seltsimajas tegutses, aga nüüd pole sedagi. 1970ndatel oli Esnas isegi apteek ja juuksur, ja juuksuritöökoja majas on filmitud nii «Karikakramängu» kui «Ideaal­maastikku». Nii et pole see «Naabriplika» kaugeltki ainukene!»

Kurb, aga praegu pole Esnas endisest hiilgusest midagi järel – pole poodi (viinapoest rääkimata), kingsepatöökoda, juuksurit, teemaja, veskit, raamatukogu, kaht pagariäri, lihakarni, raudteed ega raudteejaama, sidejaoskonda. Isegi pangabuss ei leia siia teed. Ja kui pealinnas on apteegid suisa külg külje kõrval, peavad Esna ja lähimate külade inimesed ravimite järele kas Järva-Jaani või Paidesse sõitma, sest kusagilt lähemalt neid võtta lihtsalt pole. Pole siis ime seegi, et niigi väikeseks kuivanud külarahva arv jätkuvalt kahaneb, ning mida oodata kavandatavast Koeru ja Kareda valla ühinemisest, ei oska külavanem esialgu midagi arvata. Nõusoleku läbirääkimiste pidamiseks on ta siiski andnud, ehkki ise usub, et elu muutuks paremaks, kui tekiks üks suur vald, mille keskus asuks Paides.

Väikese koha rõõmud

Aadressil Pikk 11 ongi kuulus «Naabriplika» maja, kus praegu tegutseb külaseltsing, varem aga postkontor, külanõukogu ja  raamatukogu. Sel suvel elas kogu Esna seriaalivõtete tähe all ning külarahvas lõi meelsasti massistseenides kaasa. Tänu filmimeestele sai seltsimaja uue värvikihigi peale.

Ene Mikk näitab kaminaga saali, kus seriaalivõtted käisid. Pühapäeval peeti siin ühe külaelaniku sünnipäeva, ja seda sündmust meenutavad siiani uhked punased laudlinad. See on tõesti mõnusa auraga koht, kus muidki tähtpäevi tähistada, kõrvalruumides kangastelgedel vaipa kududa või käsitööringis oskusi jagada. Vald külaseltsingult renti ei küsi ja rendileping on sõlmitud veerandsajaks aastaks.

«Meil on väikese küla rõõmud – ma ei saa iga päev minna valda, et andke meile raha küttepuude tegemiseks või muuks. Olen tõenäoliselt loru küll, aga arvan, et külaellu ei pea Euroopa Liit, riik, omavalitsus või kes iganes panustama. Mõtlesime enne mütsiga mööda küla käia, et seltsimaja värviraha koguda, aga no vaadake seda värskelt värvitud maja – oleme ju või sees!» tänab Mikk veel kord «Naabriplika» tegijaid ja meenutab neid hea sõnaga. Filmimehed tulevad ehk jaanuaris jälle!

Möödasõidul olnud noormees ja neiu paluvad luba end kuulsa maja taustal pildistada.

«Võib, võib!» hüüab Mikk lõbusalt naerdes, «kurat, me saame nii kuulsaks, et hakka või vanduma!»

Esna küla Järvamaal

Esna asub Järvamaal Kareda vallas, elanikke praegu umbes 50.

Esna küla oli 1920. aastatel alevik, mis kujunes välja varasemast Kareda külast.

Kareda küla mainiti esmakordselt Läti Henriku kroonikas 1212. aastal.

Esna raudteejaama läbis aastatel 1920–1972 Türi-Paide-Tamsalu raudtee.

Säilinud on mitmeid arhitektuuriväärtuslikke objekte, näiteks praegusest keskusest eemal asuv Esna vallamaja (1896), mida praegu renoveeritakse.

Esna mõis, mille rajas 1623. aastal Rootsi kindralmajor Alexander von Essen, jääb praegusesse Roosna-Alliku valda.

Esna maastikukaitseala asub Roosna-Alliku ja Kareda valla maadel, asutatud 1981. aastal.

Esna jõgi algab kaitseala allikatest, selle pikkus on 25 km ja allikatel talvitub palju veelinde.

Järvamaalased ise hääldavad Esnat justkui kahe s-iga.

Esnast on pärit ajakirjanik, kirjanik ja endine kergejõustiklane Paavo Kivine, Esna mõisa lähistel elas kirjanik Tõnu Õnnepalu, kelle juuredki on sealtkandist.