Tunnistan üles – Pariis on üks mu lemmiksihtpunktidest, nii et kui tunnen, et pean argiasjade ja töömõtete eest põgenema, aga ei saa endale kuidagi lubada pikka ega kallist puhkust, suundun Prantsusmaa pealinna. Näiteks saab jõulude ajal Air Balticuga läbi Riia Pariisi ja tagasi vaid paarisaja euro eest, Estonian Airiga saja euro võrra kallimalt.
Vélib - suurlinna avastamine ratta sadulas
Üks võimalus igavese armastuse linna nautimiseks oleks kasutada Pariisi efektiivset ja lihtsalt toimivat metrood, kuid maa all ühest linnaosast teise tormates ei näe midagi muud peale peatustesse kleebitud reklaamikunsti ja pimedate grafiti-koridoride.
Minu põhjendamatu kartus võõras suurlinnas kohaliku abita rattaga sõitmise ees sai seepeale kiiruga pühitud – eesmärk pühitseb abinõu. Vélib’-märgistusega rattajaamad asuvad üle Pariisi ja 1,5 km väljaspool linnapiiri iga 300 meetri takka, mistõttu on ööpäevaringset linnarattalaenutust raske mitte märgata.
Esialgu võib Vélib’ tunduda keerulise ja kalli turistilõksuna, tegelikult kasutavad linnarattaid aga iga päev kõik aktiivse eluviisiga pariislased, kes on kohtumisele hiljaks jäämas või kel vaja pühapäevaõhtul veel avatud poest õhtusöögi kõrvale kähku värske baguette tuua.
2007. aasta juulis avatud, Pariisi linnale kuuluvas rattalaenutuse võrgus on võta-ja-jäta-põhimõttel ööpäev ringi töötavaid automaatlukustusega jaamu üllatavalt tihedalt (kokku on üle kesk- ja äärelinnaosade paigutatud enam kui 1800 jaama enam kui 20 000 laenutatava jalgrattaga) – sihtpunktist sõltumata leiad alati koha, kust ratas võtta või kuhu see tagasi panna.
Rattalaenutuse päevapilet maksab 1,7 eurot (võrdluseks: sama palju maksab ka Pariisi metroo üheotsapilet) ning nädalatasuna küsitakse 8 eurot, seejuures on esimene pooltund jalgrattal alati tasuta. Poole tunni möödudes tuleb ratas esimeses ettejuhtuvas jaamas lukustada ning sõidu jätkamiseks see paari minuti pärast uuesti välja võtta.
«Nii ei jäta inimesed ratast terveteks päevadeks või nädalateks enda kätte kasutult seisma,» selgitas õpetajana töötav pariislanna Marie-Eve Hoguet, kes on harjunud rattalaenutust kasutama iga päev.
Süsteem on sõitja- ja turistisõbralik ning turvaline, suhtleb mitmes keeles ja arvestab ka selliseid argitakistusi nagu ülekoormatud rattajaamad või ülesmäge sõitmise valu ja ajakulu (näiteks kui sihiks on Montmartre).
Jõudes sihtpunkti ja avastades, et ühtegi vaba lukustusposti jaamas polegi, tuleb enda murelik saabumine jaamaterminalis vaid registreerida ning süsteem kingib järgmisse, tühjemasse jaama jõudmiseks 15 tasuta lisaminutit. Sama reegel kehtib rattajaamade kohta, mis asuvad piirkondades, kuhu tuleb vändata ülesmäge, või jaamades, mida statistiliselt vähem kasutatakse (märgitud kui «V+»-jaamad).
Kes tahab ühte ja sama ratast enda käes aga poolest tunnist kauem hoida või pikemaid sõite planeerida, peab arvestama lisatasuga üks euro esimese lisapooltunni eest (kokku seega tund), kaks eurot teise lisapooltunni eest ning neli eurot alates kolmandast lisapooltunnist. Soodsam on seega iga poole tunni järel hingetõmbepaus teha ja ratas korrektselt magnetlukustades taas registreerida.
Peamine põhjus, miks ma senistel Pariisi juhtumistel pole ratast laenutanud, oli ilmselge (au)kartus suurlinnaliikluse ees, tegelikult pole selleks aga mingit alust. Nagu liikluses ikka, tuleb olla ettevaatlik ja tähelepanelik ning oma liigutusi ette planeerida ja kontrollida, kuid enamikul Pariisi tänavatest ja maanteedest on jalgratturitele eraldatud oma ala – sellel liiklevate ratturitega oskavad hästi arvestada ka kohalikud autojuhid.
Suuremaks probleemiks osutus sujuv edasijõudmine sellistes turistidest ülekoormatud piirkondades nagu Eiffeli torni ümbrus ja Cité saar (sh Jumalaema kirikut ümbritsevad tänavad), kus massidena tormlevad turistid ratturi hoiatushelinaid millekski ei pea. Neid piirkondi tasub avastada jalgsi või ratas sealt kiiresti käekõrval läbi vedada. Kõik Pariisi kolmekäigulised, reguleeritava sadulakõrgusega rendirattad on varustatud esi- ja tagatulede, esi- ja tagapidurite, rattakella ning ratta ees asuva mahuka pagasikorvi ja turvalukuga, juhuks kui pead ostlemise, kohvitamise või vaatamisväärsustega tutvumise ajaks ratta ootele jätma.
Kõik 20 000 Pariisi linnaratast ei ole aga muidugi iga päev töökorras – eelkõige nende agara kasutamise tõttu on mõnel saanud kumm tühjaks või tulnud maha kett. Rattal, millega sõita ei saa, pöörab selle viimane kasutaja kirjutamata reegli järgi sadulanina tagaratta poole või põleb rattapostil punane tuli.
Pariis on ka jõulude ajal üldjuhul lumevaba – keskmine temperatuur jääb kolme ja seitsme soojakraadi vahele, nii et miks mitte pidada tähtsaid pühi romantilist Pariisi hoopis jalgrattal avastades.
Turvalised rattaretked Pariisis
• Järgi ja austa teemärgistusi, liiklusmärke ja -signaale (punane tuli, ühesuunalised teed, stoppmärgid jms).
• Pane alati tähele jalakäijaid, eriti valgusfooride ning ülekäiguradade lähedal.
• Pane tähele teisi jalgrattureid ja veendu, et ka nemad sind näevad.
• Ära sõida vaid jalakäijatele mõeldud teedel-radadel.
• Ära sõida kaaslase kõrval isegi siis, kui sõidad grupis.
• Anna alati teed parempööret tegevatele autodele.
• Teel olles hoia alati paremale või sõida jalgratturitele mõeldud märgistatud teeosal.
• Linnarattad on mõeldud vaid ühele inimesele sõitmiseks, ära mängi taksot.
• Ära anna oma rattalaenutuse registreerimiskaarti teistele, see on personaalne ja seotud sinu krediitkaardiga.
• Ole eriti ettevaatlik selliste autode läheduses, mille juht võib ootamatult autoukse avada.
• Kui peatud, kasuta rattalukku.
• Enne pööret anna sellest teistele käega märku.
• Enne ratta laenutamist veendu, et see oleks töökorras ja turvaline.
• Halva ilma/nähtavuse korral ning õhtusel ajal kanna valgust peegeldavat riietust ja helkurit.
• Soovitatav on sõidu ajal kanda õiges suuruses kiivrit.
• Jalgrattaga mööda Pariisi sõites ära kunagi kasuta kõrvaklappe.
• Ole tähelepanelik liikleja ja tea, mis toimub sinu ümber.
Allikas: Vélib’