Mai Tais

Peletab palavust: Mai Loogi alatiseks kaaslaseks on lehvik - selleta oleks jaanuarikuises Bangkokis keeruline toime tulla. Foto: Verni Leivak

Bangkokis elav filosoofiadoktor ja kirjanik Mai Loog (49) usub, et Taid armastamata seal elada ei saa. Seda maad peab armastama nagu meest – kõigi tema vigade ja puudustega. Aga kunagi tuleb Mai ikkagi sünnimaale tagasi. Jäädavalt.

See jaanuaripäev Taimaa pealinnas Bangkokis on hommikust saati eriline. Päikese asemel tervitavad ärkajat hallid pilved ja mõne tunni pärast lähevad taevaluugid valla. Lööb välku, müristab ja minutitega moodustub tänavatest väikeste jõgede võrgustik. Palavus – kaugelt üle 30 kraadi – pole aga kuhugi kadunud ning see ajab kogu keha tekkinud lisaniiskuse tõttu veelgi enam higist leemendama.

Bangkoki pilvelõhkujate vahele mahtuvas šikis ja läbi-lõhki konditsioneeritud Emporiumi kaubamajas on aga mõnus. Üleni valgesse mundrisse rõivastunud turvamehed löövad ka higimärgade külastajate ees aupaklikult kandu kokku ja viskavad kulpi.

Ja kui teise korruse Starbucksi kohvikusse ilmub pikemat kasvu blond veetlev daam, seljas kirev maitsekas suvekleit, võib üllatusega kogeda, et tema näolt puuduvad higi- või vihmapiisad sootuks. Ta mõjub keset lühikest kasvu tõmmusid pilusilmseid tailasi tõelise ilmutusena. Just nagu see välku lööv jaanuaripäevgi.

Mai Loog, kolmeteistkümnendat aastat Bangkokis elav eestlanna, kes armastusest oma praeguse kodumaa vastu eestikeelseid raamatuidki kirjutanud, ütleb, et siin peavad naisel alati käepärast olema neli asja: päikeseprillid, päevavari, mille üks külg hõbehalli UV-filtriga kaetud, lehvik ja käekotis erilised paberilehed, mis võtavad tupsutades näonaha matiks. Kargele jumele on kaasa aidanud ka tõik, et Mai tuleb otse õhkjahutusega autost ja töökohast.

«Tänaval kõnnin väga harva,» tunnistab ta. «Ma ei päevita, ma ei leba päikese käes. Olen ju eestlane, mitte sellise kliima jaoks loodud. Alles hiljuti hakkas kuumusest lausa pilt eest ära minema ja hüppasin siis basseini, päikesevari pea kohal ja kübar peas...»

Nagu põline tailane

Bangkoki pilvelõhkujate rajooni nimetab Mai «oma külaks» – just siin möödub suur osa tema argipäevadest. Kõik asub käe-jala juures, kümne minuti autosõidu või jalutuskäigu kaugusel: nii töökoht, kodu kui ka seesama Emporiumi kaubakeskus, kus Mai sisseoste tegemas käib ja mille juurde pargib auto, kui kõrvaltänavail kosmeetiku, maniküürija ja massööri juures käib.

Mai sattus Taisse inglasest elukaaslase tõttu, kellega ta netis tutvus ja kellega seitse õnnelikku aastat veetis. Inglast Mai elus enam pole, ent Tai püsib seal endiselt. Elustiililt on sealne aga Eestiga võrreldes nagu öö ja päev.

«Kui siia tulin, hämmastas mind kõige enam inimesterohkus,» ütleb ta. «Nii kui uksest välja sain, oli tunne, et olen sattunud justkui sipelgate voolu. Samas, kui kõnnin näiteks Olümpia hotellist Tallinna vanalinna, taban end mõttelt, et huvitav, kas siit on neutronpomm üle käinud. Kesklinn, aga kus on inimesed?!»

Aastatega on Mai rahvasummaga harjunud. Ka miljonipealises inimmeres kõndides ei tunne ta end enam sugugi ahistatuna, ehkki alateadvuses püsib kangekaelselt eestlaslik arusaam, et kui kas või kümme inimest koos, siis see on juba suur rahvahulk.

Must leib aga enam Mai lemmikute hulka ei kuulu, Tai vürtsikate roogadega harjutas ta end tahtmatult juba üheksakümnendate algul Helsingis ja Tamperes, kus muu hulgas doktoritööd «Eesti noorte kõnekeele sõnavara» kaitses. Tema toonane kavaler armastas krehvtist toitu.

Mai meenutab, et kui esimesi kordi tai restorani külastas, tundus talle, et minestab kohe. Nüüd aga kahtlustavat tuttavad tailased, et see kahtlaselt valgetverd naine on pärit Kirde-Taist. Sealt, kus kõige tšillisemaid ja piprasemaid roogi armastatakse.

Suhtlemisest tiine töö

Rahvusvahelises turu-uuringufirmas töötav Mai peaks tööpostil olema kell üheksa hommikul, ent tavaliselt on ta selleks ajaks alles virgunud. Teeb siis enesele kuivharja massaaži («Loodan, et see mõjub hästi tselluliidile!») ja läheb duši alla. Järgneb kogu keha kreemitamine erilise UV-faktoriga kehapiimaga, mida vist ainult Aasias kasutataksegi.

Ja kui teenijannat ehk meidi juhtumisi pole, teeb Mai voodi ise ära ja söödab ise oma kaht kassi.

«Minu meid Bua on mul juba kolmas,» möönab Mai, «ja olen temaga väga rahul. Ehkki oleme temaga ühel aastal sündinud, käitub ta väga emalikult. Kusjuures tailased ei vaata su peale hästi, kui oled head palka saav karjääri- või rikka mehe kodune naine ning kraamid ja koristad kodus ise.

Õiglaseks peetakse, et annad tööd neile, kel seda vaja, ja ei koonerda.»

Pärast hommikukohvi, mille ajal Mai endale ka kerge meigi teeb, sõidab ta oma uue, tööandja antud valge Honda Civicuga («Praegu on alles 300 km sõitnud!») tööpostile.

«Teeme turu-uuringuid suurtele rahvusvahelistele firmadele, minu kliendiks on näiteks Colgate Palmolive, ja ma teen seda seitsmes

Aasia riigis – Indias, Hiinas, Taiwanis, Filipiinidel, Malaisias, Tais ja Vietnamis,» avaldab Mai. «Kui igal pool oli masu, saime meie uue maa – Vietnami – juurde. Ja palka ka,» muheleb ta.

Mai ülesandeks on jälgida, mis Colgate Palmolive’i brändidega neis maades – eriti pärast iga uue telereklaami ilmumist ja võrreldes teiste samasse kategooriasse kuuluvate kaubamärkidega samadel turgudel – toimub. Kas müük suureneb või väheneb, kas reklaami- ja meediaagentuurid, kellele turundamiseks hiigelsummad antud, on teinud tulemuslikku tööd.

Iga päev läheb ettevõttest teele tuhandeid küsitlejaid üle kogu Aasia, kes kodust kodusse kõnnivad ja küsimusterahega seal istuvate koduperenaiste aega sisustavad. Colgate Palmo­live’i huvitab kõik – ostuharjumused, milliseid brände koduperenaine üldse teab ja millest reklaamid talle jutustasid. Kogutud andmeid säilitatakse 25 aastat ning Mai ülesandeks on kirjutada nende põhjal üldistused ja raportid.

Huvitav, mastaapne ja suhtlemisest tiine töö, hindab Mai, lisades, et töökeeleks on inglise keel. «Kuna mul pole tai perekonda ega taikeelset töökeskkonda, ei saa ma tai keele oskusega kiidelda. Igapäevafraasidega saan hakkama, aga peaksin lõpuks ometi keeltekooli minema,» selgitab ta ilmse piinlikkustundega.

Lõunale mootorrattaga

«Ma ei ütle siiski, et see on mu unistuste töö,» tunnistab Mai. «See võimaldab mulle suhteliselt normaalset elamist ja maksab mu arved. Unistuste töö oleks ikkagi kirjutamine! Nagu filmis näidatakse: istud kirjutuslaua taga, valged kardinad liiguvad tuules... Ja muudkui kirjutad ja kirjutad, kirjutad ja kirjutad...» Mai naerab südamest.

«Aga selle unistuse eest veel keegi ei maksa. Seni on kirjutatu andnud mulle n-ö uue kleidi ja kingade raha.»

Lõunapausi ajal üritab Mai vähimalgi võimalusel majast väljas veeta. Tihti istub ta küljetsi mootorrattataksole (eriline «takso», mis koosneb mootorrattast ja erksavärvilise vestiga juhist, tagaistmel ongi koht kliendile – toim), mille juhid isegi enam ei küsi, kuhu tee viib.

Selge ju, et ikka 16. tänavale Foodlandi – tai restorani, mille kokad teevad täpselt seda, mida Mai neilt palub. Kus kelner toob tomatimahla, ilma et Mai seda mainima peaks. («Seal pole suhkrut ja on palju antioksüdante lükopeene, mis aitavad päikesepõletuse vastu.»)

Siis tööle tagasi ja õhtul, pärast šopingut Emporiumis, jõuab Mai koju ja söödab taas Lisat ja Suzyt, oma kasse. «Mul on nende ees kohustus olemas olla ja hoolitseda. Harmooniliseks eluks on tähtis, et keegi sinu normaalsusest sõltub,» lööb temas välja filosoof.

Tema kodu – õigemini üürikorter – on kuue korteriga kolmekorruselises majas. Esimesel korrusel elab poja ja tütrega omanik, hiina juurtega tailanna, Mai on hõivanud kolmanda korruse. Naabriteks ÜROs töötav austraallanna, kes abielus kohaliku kitarristiga, ja prantsuse-austraalia-tai segaperekond.

Ning basseini otsas asuvas eraldi majakeses veel hispaanlane, kes läinud laupäeval Mail veini kaasa võtta palus ja paellaga kostitada lubas.

Kokku on naise käsutuses kolm magamistuba, köök, kaks rõdu, söögituba ja lahmakas elutuba, millest tiikpuust sirmidega eraldatud kabinet. Kõik kokku hõlmab 200 ruutmeetrit, lisaks muidugi bassein.

«Väga palju ma selle lõbu eest ei maksa,» kostab Mai, «usun, et turuhinnast kolm korda vähem, sest üürilevõtu ajal oli kinnisvaratehingutes madalseis. Ja kuna eluase hakkab kergelt amortiseeruma, ei julge omanik hinda üles kruttida. Teisalt pole ma kunagi jäänud renti võlgu ega maksmisega hiljaks.»

Elu ei koosne aga argipäevadest. Et kulgemist huvitavamaks muuta, pole Mai arvates vaja palju teha: «Piisab, kui ilma põhjuseta naeratada ja mõelda üks õnnelik mõte – arvan, et see on päris eriline asi. Nii palju on ju ümberringi inimesi, kes pidevalt vigisevad. Ja mis on vigisemist väärt? Tänane hall taevas? Aga mina vaatasin, et väga hea vaheldus päikesepaistele. Ja kirjutasin sellest kohe ka Facebookis.»

Isegi kohalikud olevat Maile öelnud – tundub, nagu elaks ta mingis teises dimensioonis. Et kuidas ta ometi masendavaist asjadest alati midagi meeldivat välja võluda suudab.

Varem seltskonnaüritustest innukalt osa võtnud Mai ei jaksa neil enam suurt käia. Mõneti ka seetõttu, et eestlannadest sõbrannad, kellega neid ettevõtmisi väisatud sai, on Euroopas tagasi ja uusi pole nende asemele tekkinud.

Nüüd ümbritsevad Maid Bangkokis elavad ekspatid – inimesed, kes pärit eri riikidest. Nemad viljelevad koduseid pidusid või naudivad pubides sooduspakkumisi. «Aga minu stiiliga need kokku ei käi, ma ei viitsi igal õhtul dringi taga istuda ja kedagi taga rääkida,» ütleb ta.

Bangkokis elavatest eestlastest teab ta põgusalt vaid üht – neiut, kes tudeerib moodi. Endiselt helistab talle «side kontrolli» tegev sõber Innar, kes elab ja tegutseb Pattayal ning kavatseb peagi ka Bangkokis oma kinnisvarafirma avada, ja muidugi on hakanud Maiga lävima ka eestlastest Phuketil talvitujad.

«Muidu olen siin täitsa üksi, see on küll jama, kogu aeg hoia lippu kõrgel ja muudkui selgita, mis ja kus on Eesti.»

Retsept õnnelik olemiseks

Mis saab aga edasi? Kas Mai kavatseb Tais elupäevade lõpuni olla?

Vaevalt. Juba mõnda aastat käivad tal peal hood, et varsti sõidab läände tagasi. Viimati manifesteeris Mai lahkumist aasta eest, mil neli uut suurt kohvrit ostis ja meeletu summa talveriietele kulutas. Siis, kui toonase kavaleri juurde New Yorki sõitmise plaan puhtalt tänu intuitsioonile nurjus.

Ja kui Mai mullu oktoobris uuele sõbrale Austraaliasse külla sõitma valmistus ja kappidesse kiikas, vahtis talle vastu hunnik villaseid seelikuid ja mantleid.

Üks on selge: kord pakib Mai kohvrid sõiduks Eestisse, et lõplikult siia naasta. Sünnimaale, kus teda ootavad tütar Moi (30), isa ja õed. Ja mõned vanad head sõbrad.

Inimesena on ta aga muutunud. Mai on hakanud märke lugema. «Inimühiskond on osa loodusest, mitte ainult inimeste plaanide kohaselt kulgev. Näiteks tailased, budistid usuvad, et ka inimelu on nagu loodus, mida tuleb võtta rahulikult ja mida tuleb osata lugeda,» arutleb ta. Ja toob näite.

«Kui jääd laevast maha, ära püüa iga hinna eest selle peale joosta. Järelikult see pidi nii olema. Sa lihtsalt ei tea, miks. Ma ei jõudnud ju ka sinna New Yorki, kuigi viisa ja kohvrid olid olemas – ju siis oli mitte minemiseks hea põhjus ja ma ei pea seda kahetsema. Vastupidi, ma olen õnnelik!»

CV

Mai Loog

Sündinud 14. mail 1960 Tallinnas.

Lõpetanud Tartu 10. keskkooli (1978), Tartu Ülikooli magistrantuuri soome-ugri keeltes (1985), Tampere Ülikooli PhD humanitaarteadustes (1992).

Töötanud eesti keele ja kirjanduse ning kunstiõpetuse õpetajana, Eesti Keele Instituudis nooremteadurina, välisministeeriumis kantsleri abina, Estonian Airi tegevdirektori abina, reklaamibüroo Division projektijuhina, firma Integre Management & Business Consulting Co tegevjuhina.

Aastast 2001 Bangkokis firma SMR Holdings Co., Ltd., Marketing and Reserch Consultants regionaalne kliendihaldur

Olnud abielus seitse aastat, tütar Moi Vatsar

Avaldanud ligi tuhat artiklit Eesti meedias.

Valik teoseid:

Mai Loog, «Esimene Eesti slängi sõnaraamat», Tallinn, 1991

Mai Loog, «Nende sõnad, sõned», Tampere, 1992

Mai Loog, Karin Dean, «Tai – naeratuste maa», Pegasus, 2005

Mai Loog, «Minu Tai», Petrone Print, 2008

Seni on avaldamata ingliskeelne erootiline romaan «Mango Maiden» (2005)

Mai on ka audiovisuaalne artist internetikeskkondades Myspace ja Youtube, märksõnadeks Mai Mood, mangomai, Mango Maiden