Hendrik Relve annab nõu: kuidas oma vaimset maailma avardada

Foto: Toomas Huik

Enamik inimesi reisib spontaanselt ja mõtteta, rännupaiku kui kaupu kaubamaja riiulilt valides. Eesti tuntuim rändaja aitab teil sihid senisest paremini paika seada.

Kes ei igatseks praegu, pimedal vabamal ajal unistada, kuhu uuel aastal – hoolimata masust – küll puhkama sõita. Peagi muutub sellele mõtlemine lausa kohustuslikuks, sest jaanuaris tuleb puhkuseplaanid paika panna.

Eesti ühel tuntumal loodusmehel Hendrik Relvel (61) on plaanid juba tehtud. Veebruaris läheb ta Lõuna-Aafrikasse, aprillis Amazonase jõele. Sügisel ootab ees Lääne-Paapua, kus tema teada elavad maailma ühed algelisemad loodusrahvad, ja seejärel Aafrika süda Kongo, kuhu, tõsi küll, minna ei soovitata.

Aga Relve, erinevalt paljudest teistest, teeb alati põhjaliku eeltöö. Nii uuriski ta välja, et Aafrika olud muutuvad kiiresti ja nüüd on Kongo, kus asub Musta Mandri kõige suurem vihmametsapiirkond, reisijaile ohutult valla.

Temalt on palju õppida, et rännakuist maksimum võtta.

Kas sellal, kui te ringi ei rända, vaid kodus istute, tunnete teatavat kihelust, et saaks juba reisima minna?

Kui kirjandusega võrdlusi tuua, siis igapäevane elu on nagu ajakirjandus, aga rännak on nagu luule või novell.

See, mis annab elus kütust, on plaanide sepitsemine. On tohutult hea tunne, et paned sõrme gloobusele – ja siis lähed ja maandudki seal ja kõnnid seal ringi. Teadmine, et nüüdses vabas Eestis on see võimalik, see innustab. Siin olles ja argielu elades annab väga palju tuge just teadmine, et varsti lähen jälle.

Millest kodus muidu puudu jääb?

Rännakus on mulle midagi püha. See on mulle vaimne tegevus – lähed oma vaimset maailma laiendama.

Kui tuled praegusel aastaajal tagasi troopikast, on esimene tunne masendus: kas siin ei lähegi valgeks, kas niiskus ei kaogi ära?

Aga siis ühtäkki tajun teisiti: lähen õue ja tõmban kopsud täis kodumaa niisket rahustavat kompressi. See on kodu, ja iga kord, kui tagasi tulen, tunnen end jälle astme võrra kindlamalt. Siin on jalad maas. Nii et mingis mõttes need kaks poolt – rändamine ja kodus olek – on tasakaalus, täiendavad teineteist ja rikastavad sind.

Kindel on see, et mida rohkem ringi käid, seda rohkem tahad koju tagasi. Ankur on kindlasti kodus.

Kuivõrd peab teie puhul paika see, et sama põnev nagu rändamine on rännakuks valmistumine?

Minul moodustab valmistumine kolmandiku kogu rännakust. See algab pool aastat enne käiku, tihti varemgi. Kui oled paika piisavalt palju sisse elanud, hakkab see sinu jaoks elama juba enne, kui oled kohale jõudnud.

Käik ise oma ootamatustega moodustab teise kolmandiku. Kolmas kolmandik on selle läbiseedimine ja mõtestamine. See on mulle hirmus tähtis: süvened veel kord olnusse ja see hakkab mõnes mõttes veelgi rohkem elama kui kohapeal olles. Kui tunned, et oh mis vägevas paigas ma käisin, oled viimase rännukolmandiku ka korralikult vastu võtnud. Siin on mõneti abiks olnud Vikerraadio pühapäevane saatesari «Kuula rändajat», kus saan veel kord reisielamused läbi elada.

Linnad teid vist suurt ei tõmba?

Täiesti tõsi. Minu rännakute lähtepunktiks on see, et loodus on nagu maailma vundament. Ilmselt on kinnismõtteks, mis on mind aastakümneid vedanud, otsida üles paigad, kus loodus on enam-vähem rikkumata, ja veel parem, kui seal elab ka põlisrahvaid. Linnu olen vaadanud nii palju, kui need seostuvad selle maa või ajalooga, aga mitte arhitektuuri või kunsti pärast.

Kui käisin esimest korda Louvre’is, siis käsitlesin seda kui matka. Louvre on muidugi kunstiaarete varamu, aga peale selle ka ideaalne paik orienteerumisvõistluste korraldamiseks: võid seal käia kaheksa tundi ja ära eksida. Õhtuks tunned, et oled tõsiselt matkanud.

Mida oma rännakutel otsite?

See on mittesõnastatav tung... Sõnastada võib seda nii, et ma ikkagi ei ole näinud veel maakera võtmepaiku. Nagu Amazonas, kus olen ainult kolm päeva olnud, aga kuhu varsti lähen nädalateks. Teine võtmepaik on kindlasti Tiibet ja Himaalaja, kolmas Austraalia Suur Vallrahu. Samuti Okavango delta, kus Aafrika suurimaid jõgesid kaob eikuskile, upub Kalahari kõrbesse. Need on paigad, kus olen olnud. Kuid siia ritta võiks panna mitukümmend paika, kus ikkagi veel pole käinud, aga tahaks.

Mida see annab, kui neis paigus ära käia?

Saan sealt kaasa oma aistingud, lõhnad, tajud, mida raamatutest ei leia. Näiteks Keenias elavad masaid lehmasitast tehtud onnides. Aga kuidas see onn lõhnab? Mitte keegi sellest ei kirjuta. Võid kujutada, et see on kodumaise sõnniku lõhn. Aga ei ole. See on kuiva mulla ja savi lõhn, sõnniku lõhna pole. Mis sa sellest targemaks saad? Ei saagi.

Kuid ega käimine olegi ratsionaalsusega seletatav. Seal on mingi vedru, instinkt, alateadlik jõud, mis paneb liikuma. See on uudishimu. Mul on näiteks kaks kassi. Üks tuleb koju, viskab sohva peale pikali ja tahab süüa. Teine, nii kui tuppa tuleb, vaatab, et kui mõni uks on lahti, poeb sealt läbi ja uurib siis kõiki nurgataguseid. Miks ta seda teeb? Uudishimust ja huvist.

See huvi ja uudishimu hoiab ka mind elus. Olen mõelnud, et kui see kaob, siis ma nagu ei ela enam.

Lisaks saad füüsilisi kogemusi. Tean, mida tähendab omal nahal tunda rohkem kui 40-kraadist kuumust ja rohkem kui 40-kraadist külma, mis tunne on olla üle 5000 meetri kõrgusel mägedes, mis tunne on õõtsuda kolmandat nädalat tormisel ookeanil. See on nagu piiride kompamine. Mingis mõttes on see tunnetuslik või emotsionaalne vajadus.

Millised on need kohad, mis on teid pahviks löönud?

On kaks maailma. Üks on välismaailm ja teine on sinu sisemaailm. Elamuslikud kõrghetked saabuvad siis, kui su sisemaailm ja välismaailm võimendavad üksteist ja tekib justkui välgatus. Sa oled, ja iga sekund on täiuslik.

Kui hakkasin Antarktikast ära sõitma ja tormiste merede poole liikuma, teadsin, et varsti laev õõtsub ja vesi pritsib ja süda on paha. Aga siis saabus selline päev – oli juba sügis ja valgust oli vähe –, kui päike paistis madalalt, valgustas jää ja lume välju kollase helgiga, taevas oli kihtidena palju erinevaid pilvi ja meri oli täiesti plekkvaikne. Ees olid tohutud sinetavad jäämäed. Vaatasin tundide kaupa laeva vööris, kuidas see maailm avanes mu ees. Ajal polnud mingit tähtsust. See oli võimas.

Botswanas olin ühel ööl telgiga Kalahari kõrbes rahvuspargi kämpingus. Keegi telgist välja minna ei tohi. Kui öösel ärkasin, kuulsin, kuidas 20 sentimeetri kaugusel keegi nuusutab. See oli hüään. Ta nuusutab, et kas see, kes on teisel pool seina, on elus või surnud.

Kui on elus, siis ta ei puuduta. Siis kostis, nagu viskaks keegi märga lina vastu maad. See oli jõehobu, kes oli veest välja tulnud ja vuhkis öö läbi süüa. Kaugel möirgas lõvi. Oled seal vaikselt, ei näe midagi, aga saad aru, et oled kohale jõudnud ja see maailm on sinule kohale jõudnud.

Aga mis paigad on pettumuse valmistanud?

Potentsiaalselt on need vägevad paigad, aga kui küüniliselt öelda, siis peale minu on seal veel liiga palju teisi turiste.

Näiteks Iguazu joad Lõuna-Ameerikas – kuna seal on väga hästi korraldatud turism, siis see tähendab, et sa ei saa hetkegi loodusega omapead olla. Seal kulgevad suured rahvamassid nagu Pariisi kesklinnas. Sulle ei anta hetkeski rahu.

Kas teile ei tundu, et kuigi reisimine on popp, ei anna paljud inimesed endale tegelikult aru, mida nad reisile otsima lähevad?

Asi on võimaluste laienemises. Mullegi öeldi hiljuti, et kui tulen kohe, saan 2000 krooniga Jordaaniasse. Nädalaks. See on uskumatu, et 2000 krooniga saab minna nii kaugele. Aga nõnda ei olegi enam vahet, kas lähed laupäeva õhtul Tallinna pubisse või lendad nädalavahetuseks teise maailmajakku, halvemal juhul tuled tagasi ja pea on haige, sest istusid seal enamiku ajast samuti pubis, ja arvasid, et see oli vahva, sest seal pubis polnud ju käinud. Sellised võimalused tuuakse kandikul kätte ja loomulikult inimesed kasutavad seda.

Saan aru, et enamik inimesi reisib selleks, et puhata: lasta end lõdvaks, mitte midagi õppida, mitte pingutada, vaid unustada kõik ja teha kõike seda, mida kodus teha ei saa. See on turisminduses valdav.

Aga see on ju mõttetus?

Minu ja teie meelest on, aga kui vaadata statistikat, siis näen, et mina olen friikide poolel. Paljud kasutavad n-ö plääž-baar varianti, noored aga käivad kõvasti trippimas. Trippimine käib umbes nii, et lähed pöidlaküüdi või odavlennuga mingisse kaugesse ja tundmatusse paika, aga sul on läpakas ja mobla ja sa oled suhtlusaldis. Poole päevaga oled kohapealt leidnud uued sõbrad. Kui palju on trippimises nooruslikku protesti ja hedonismi ja kui palju tegelikku maailma ja enda avastamist, see on iga noore enda kätes.

Kuid üks asi on mind mõtlema pannud. Näiteks kaks noort, Berit Renser ja Terje Toomistu, on kirjutanud oma blogis, kuidas nad sattusid trippides Galapagosele. Raha neil eriti polnud, aga sõpru leidsid kergesti. Kohalikud mehed sõidutasid nad oma paadiga ühele kaitseala saarele, kuhu ükski inimene ei tohi loata minna ja kus küttimine on keelatud. Kuid piigad kirjutavad uhkusega, et nende sõbrad lasid paar kitse ja nemad püüdsid mõned krabid, siis süüdati lõke, tehti süüa ja peeti maha vahva pidu. Mõtlen siiamaani, mis see on ja kuidas seda interpreteerida.

Kui tähtis on teile, et rännakuil juhtuks ka seiklusi?

Seiklused tulevad niikuinii, kui minna äärmuslikesse paikadesse, aga need ei ole mulle eesmärk. Kuid neid juhtub, ikka juhtub. Nende seas on sedasorti seiklusi, mida oleks õigem nimetada äpardusteks.

Meenub lugu kahest Eesti noormehest, kes läksid Gröönimaale jääkooriku servale. Üks poiss eksis ära. Terve linnakese päästemeeskond aeti üles, nad ajasid teda helikopteritega taga. Lõpuks teisel või kolmandal päeval said kätte. Poisil oli hing veel sees, aga ta oli haledas seisus. Ta putitati üles. Ja nüüd ta kirjutab, et ta on selle üle uhke.

Seiklus näitab pigem sinu kogenematust. Sa ei ole piisavalt valmistunud selleks, kuhu satud, ega ole teinud selgeks elementaarseid reegleid, mis ses paigas kehtivad.

Mida teete, kui satute ebameeldivasse seiklusse?

Kui oled sattunud täbarasse olukorda, siis esimene asi on see, et teed aju tühjaks. Et sa ei mõtle ega tunne midagi. Siis hakkad langetama primitiivseid otsuseid, kuidas olukorrast välja tulla ja mida teha. Juhindud pigem instinktidest ja intuitsioonist.

Baikali kaitsealal pidin ükskord minema nädalasele matkale. Esimese päeva õhtupoolikul, kui olime juba 15 km liikunud, vajus mul mahalangenud seedritüvest üle astudes päkk viltu ja ühe naksuga käis jalg välja. Heitsin selili, et vaadata, mis on. Võtsin sääriku jalast ja nägin, kuidas silma all kasvas jalale muna. Siis oli selge, et minu käigud on käidud.

Aga et tagasi jõuda, oli ikkagi vaja käia. Mida sa teed? Ma suur mees ka, et kohalik kaaslane seljas jaksaks tassida. Ta lõikas siis mulle metsas tokid kaenla alla ja ühe jala peal sammhaaval läksin. Kui rohkem ei jõudnud, heitsin maha ja pikutasin. Päev ja öö kulus mineku peale. Selline äpardus on päris sünge, tõmbab kõigile su plaanidele hoobilt kriipsu peale.

Õigupoolest on kogenud reisimehe tunnuseks see, et väga suurtesse jamadesse ta ei satugi, et ta oskab neid ära hoida. Näiteks kord Keenias tulime õhtul pimedas laagrisse, tolmused ja väsinud. Küsisime kämpingukaaslastelt, kes ei olnud kohalikud, kas siin pesta saab. Nemad vastasid, et kraani ja dušši küll pole, aga jõgi on siinsamas kõrval, peske seal.

Mingi tunde järgi me ikkagi ei läinud jõkke pesema. Kui hommikul valgeks läks, nägime, kuidas krokodillid olid kalda peal rivis.

Kust teil rännukihk tekkis?

Võib-olla lapsepõlvekodus maal, kus sai vabalt ringi hulkuda. Pärast andis lai Venemaa võimaluse läänest itta rännata – need olid haaramatud avarused. Kui seal käisin, hakkasin juba tajuma globaalset tunnet, et maakera on igavene võimas paik. Eriti tõmbasid laia Venemaa piirialad: Põhja-Siber, Kaug-Ida, Kesk-Aasia, Kaukaasia. Tagantjärele mõeldes kulgesin justkui koer, kes tähistab endale võimalikult suurt reviiri.

Aga siis varises see hiigelriik kokku. Olen mõelnud, et võib-olla seepärast rändangi nüüd nii väsimatult mööda maailma, sest enamiku elust uskusin, et Venemaast kaugemale ei pääse.

Paraku näen aina rohkem seda vaateviisi, et inimesed käsitlevad reisivõimalusi nagu kaupu supermarketi riiulitel: Ecuador, Austraalia, Madagaskar, igaühel hinnasilt küljes. Ja siis kaalutakse, et selle kauba ma võtan, sest see on odavam. Aga seda teist ei võta, ostan parem veel ühe uue sohva. Maailma avastamine on taandatud eri hinnaga kaupade ostuks-müügiks.

On teil vahel rändamisest ka tüdimus tekkinud?

Loomulikult. Ja mida aasta edasi, seda armsamaks muutub Eesti. Sa saad aru enda paigast, kuhu kuulud oma tuhandete sidemetega, inimeste, kultuuri ja looduses poolest.

See on üks võimalusi Eestimaa õigesti paika panna, kui palju liigud. Toon lihtsa näite.

Viimasel käigul Lõuna-Ameerikasse, kui sain Tulemaa saarte lõunatippu, kus nägin fantastilist loodust uskumatute taimede ja loomadega, ütles giid, et kõige lõppu jätab ta kõige suurema looduse ime.

Ja kui ma päeva lõpuks sinna jõudsin, nägin enda ees raba. Giid imestas, et miks me grupist keegi ei imesta. Ta ütles, et terve Lõuna-Ameerika käib siin seda Lõuna-Ameerika ainsat raba imetlemas.

Ma käin meeleldi Kakerdaja rabas, mis on mu kodule üks lähemaid. Aga pärast Tulemaa rabas käimist näen seda kraadi võrra teise pilguga.

Kuidas saate võimaldada endale nii palju rännata?

See on jesuiitlik põhimõte, et eesmärk pühendab abinõu. Ükskõik kuidas, peaasi, et saab. Tihti on see improviseerimine. Näiteks käisin Namiibias kahe pojaga, kui leidsin, et rahakott kannatab ja seal on võimalik vabalt omapead kolada.

Vahel olen käinud sõpradega, vahel naisega. Võimsad käigud olen teinud koostöös Albion Reisidega, kes võtab endale korralduse vaevad. Saame kokku väikse rühma, kellel on erihuvid ja kes ei karda ebamugavusi.

Mul on peas kümneid plaane ja mõtteid. Need on ootevalmis, ja kui teatud juhused kokku satuvad ja ristuvad, siis paned sõrme gloobusele, et siia ma lähen – ja see saab teoks.

CV Hendrik Relve

Loodusteaduste ja -hoiu

populariseerija, loodusfotograaf ja metsandustegelane

Sündinud 18. juulil 1948

Tallinnas

Õppis 1956–1966 Tallinna

18. keskkoolis ja reaalkoolis

Lõpetanud 1971 Eesti Maaülikooli (tollane EPA) metsainseneri erialal ja 1989 Tartu Ülikooli ajakirjanikuna

1972–1978 Eesti Metsakorralduskeskuse taksaator

Ajakirja Eesti Mets peatoimetaja 2002. aastast

Aastast 1975 avaldanud arvukalt artikleid, teinud raadio- ja telesaateid ning kirjutanud õpikuid ja looduseraamatuid, näiteks «Vahtral on sünnipäev sügisel», «Söögimarjad, mürgimarjad», «Põlispuud» ja «Puude juurde», «Rändaja», «Eesti looduse vägi»

Raadiosaatel «Kuula rändajat» läheb Vikerraadios üheksas hooaeg

Kirjutanud laule, esinenud koos folkansambliga Forest

Pälvinud Soome Bioloogia ja Maateaduse Õpetajate Liidu hõbedase teenetemärgi

Saanud Eesti Vabariigi

Valgetähe IV klassi ordeni

Kahe tütre ja kahe poja isa,

neljakordne vanaisa

Abikaasa Külli töötab bioloogiaõpetajana Audentese erakoolis

Arvamus

Argo Schneider

Albion Reiside omanik,Hendrik Relve sagedane rännukaaslane

Hendrik on väga sügavate teadmistega ja suurepärase teadmiste edasi andmise võimega. Ta oskab reisidel alati avada tausta ning rikastab niimoodi seda, mida näeme.

Käisime esimest korda koos Madagaskaril 2003. aastal.

Teist korda käisime seal 2004. ja kolmandat korda 2006. aastal. Iga kord oli marsruut erinev ning kolme korraga jõudsime saarele lõpuks ringi peale teha. Hendrik hoolitses reisi sisu, mina vormi ehk korralduse eest.

Edasi järgnesid meil Bots­wana ja Patagoonia loodusereis ning seejärel käisime koos Antarktikas. Järgmised reisid viivad Aafrikasse ja Amazonase jõele, täpselt aasta pärast oleme ekspeditsioonil Lääne-Paapuas ning siis teeme metsiku Kongo reisi. Käime neis kohtades, mis meid väga huvitavad.

Hendrik teeb alati enne reisi kohutavalt suure eeltöö, nii et ta oskab tahta, mida reisil teha. Kui reisile lähme, on tähtis, et saaksime oma unistused seal realiseerida. Alles siis, kui programm on koos, vaatame, mis see maksma läheb. Ehk enne unistame ja siis vaatame, kuidas seda unistust ellu viia. Siiani on enamik unistusi realiseerunud.

Lemmikpaigad

Hendrik Relvele enim muljet avaldanud paigad

  •    Antarktika saar Lõuna-Georgia

•    Austraalia Suur Vallrahu

•    Antiloobi kanjon USAs Arizonas

•    Peruu Titicaca ujuvad saared

•    Argentina Valdesi poolsaare loomaparadiis

•    Tiibeti Himaalaja, Džomolungma

•    Venemaa Baikal ja ümbruse taigamets

•    Venemaa Kamtšatka

•    Aafrika Okavango delta

•    Aafrika Namibi kõrb