Paar päeva miljonäride riigis

Meie jaoks anakronism: võidusamba ees põleb igavene tuli. Foto: Verni Leivak

Meiegi paarikümne aasta tagust elukorraldust meenutav Valgevene on tegelikult miljonäride riik. Isegi pensionärile laotakse alates novembrist iga kuu peo peale veidi vähem kui pool miljonit rubla.

Just sellise teate – et pension tõuseb 9,5 protsenti – edastasid Valgevene telekanalid oktoobri viimastel päevadel. Unustamata rõhutada, et sellise otsuse allkirjastas 1994. aastast riiki juhtiv Aleksandr Lukašenka.

Unustades rõhutada, et «baatja» kandideerib tuleva aasta presidendivalimistel taas. Kes seda enam mäletab, mitmendaks ametiajaks. Jah. Veidi vähem kui 450 000 Valgevene rubla avaldab küll numbrina muljet, ent kui see kroonideks ümber arvestada, jääb järele... 1700 krooni.

Täpselt selline mulje jääb ka paaripäevasest viibimisest Valgevene pealinnas. Et kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Nii on ka öine Minsk tunduvalt kaunim kui päevavalguses.

Fataalne leplikkus

Minsk, mida mainitakse ürikutes 1067. aastast, laiub Svislotši jõe kallastel; linna nimi tuleneb sõnast «menjatj» ehk (kaupa) vahetama. Ligi kümne sajandi vanusest kaubavahetuskeskusest on saanud kahe miljoni elanikuga suurlinn, mis hämmastab oma puhtuse, autode vähesuse ning elanike erakordse tasasusega.

Just fataalne leplikkus ja teatav alandlikkus võimulolijate suhtes iseloomustabki mõnede enesekriitiliste valgevenelaste meelest neid endid kõige paremini – kuidas siis muidu on läinud nii, et Minskis valgevene keelt ei kuule, tänavatel, mis kannavad Lenini, Kirovi, Sverdlovi jt nõukogudeaegsete iidolite nimesid, hoiavad korda arvukad miilitsad ja spetsnaz’i ehk eriüksuslaste tandemid ning kõikjal valitseb ajast ja arust bürokraatiamasin. Kõikvõimalike blankettide ja tšekkide kirjutamine ning nende tembeldamine on mõnele aastatega nii käe sisse harjutatud, et vilumus teeb kadedaks.

Seda viimast tunnetab ajakirjanik juba Tallinnas Valgevene peakonsulaadis, kus lisaks mitme ankeedi täitmisele tuleb kolm korda isiklikult kohal käia, ning Minskisse jõudes seada sammud välisministeeriumisse, et sealt spetsiaalne ajakirjaniku akrediteering välja võtta.

«Kui keegi küsib, siis näitate,» sõnab pressiteenistuse ametnik hoolikalt turvatud ministeeriumi välisukse juures ja ulatab helesiniste kirjadega kaardikese.

Õnneks vaja ainult leiba?

Ilmselt pole põhjus hilissügiseses värvivaeguses ja hääbumismeeleolus – Minski kohati pompoossete ehitistega kesklinn on kuidagi hall ja minskilased selgelt introverdid, kes diktofoni nähes suu kinni panevad ning tänaval filmivat või pildistavat turisti kohates teda tajutavalt silmitsevad. Jutud Minski tänavate puhtusest vastavad tõele ning see puudutab ka neil käijaid – räpaseid inimesi või almust manguvaid kerjuseid pole.

Kui, siis võib elurataste alla jäänuid kohata õhtuse Minski moodsa raudteejaama lähistel, aga sel puhul on tegemist lihtsalt paadunud alkohoolikute või langenud naistega, kelle spetsnaz kiiresti tänavalt koristab. Sest tööd – mis siis, et kasina palga eest – leiab soovija kindlasti. Töölekutsumise kuulutused kaunistavad isegi väikeste toidupoodide uksi, ehkki müüjad niigi leti taga igavlevad.

Ja tegelikult – mida on inimesel õnneks vaja? Tööd ja leiba. Ning leib pole Valgevenes kallis. Cameli suitsupakigi saab 3200 rubla (umbes 12 krooni) ja liitri AI-95 bensiini 2780 rubla (10 krooni ja 50 sendi) eest. Aga kui õnneks on vaja ka uusi riideid ja jalatseid, läheb asi keerulisemaks.

Minski riikliku kaubamaja GUM meesterõivaste eranditult musta värvi palitute ja joppide osakonnas tuleb korraliku mantli eest välja käia kuni pool miljonit rubla, ja poodides, kus müügil ainult Valgevenes toodetud jalatsid, ületab hinnatase tihti isegi Tallinna oma.  Peakatete osakonna ehte – viisnurgaga täisvillase «täitorni» – eest tuleb aga välja käia ainult 26 500 rubla (160 krooni).

Hingematvalt kaunis öine linn

Kinnominekut saab aga arvatavasti igaüks endale lubada. Pühapäevaõhtut lõpetava vene transvestiitide komöödia «Veseltšaki» pilet on küll päeva kalleim – 7000 rubla (26 krooni) – ja seanss noorsoo moraali säilitamiseks alla 18-aastastele keelatud, ent kino Tsantralnõi saal on rahvast täis.

Kõik nagu nostalgilistel nõuka-aastatel – popkorni pole, enne seanssi lastakse kõlaritest muusikat, puuduvad tüütud treilerid (üllatusena isegi ringvaade) ning film algab minutipealt. Silmatorkavalt palju on paarikesi, kelle naispool roosiõit käes hoiab, ja vaikselt rüübatakse kaasavõetud õlut.

Öine Minsk on aga vaatamisväärsus omaette. Ei mingit pimendamist nagu Tallinnas – linn lausa särab tuledes ja  valgustuskunstnike fantaasiat hoonete eksponeerimisel võib vaid kadestada.

Kummaline, aga otse presidendi asjadevalitsusele alluvat, kõdunevate aknaraamide ja rasvaste inventarinumbritega varustatud hotelli Oktjabrskaja pole erinevalt naabruses asuvast presidendipaleest, mida ööl ja päeval valvavad miilitsad ja mille ümbruse hommikupoolikuti isegi pommikoer läbi nuusib, välise valgusrežiiga õnnistatud.

Hüvastijätt

Jätnud seljataha Valgevene pealinna äärealade tohutute kortermajade ehitustandrid, loksub buss vaikselt Leedu piiri poole. Siin-seal tee ääres koristatakse suhkrupeeti – siniste Belarus-traktorite taustal tegutsevad kümned inimesed, keda bussitäite kaupa põllule toodud.

Elava liiklusega maanteed ääristavad ka koristamata, öökülmadest kaameks tõmbunud maisipõllud, ja ilmestavad vankritega hoburakendid. Ning ülesküntud uudismaad, mille teine ots jääb silmapiiri taha.