Suvi turismitalus: ülekanne Eesti vihmast otse Iisraeli

Eestlaste jaoks nii tavaline vihm on turisti jaoks tõeline eksootika. Foto: Kristjan Teedema / Postimees

Pohla Kodumajutuse perenaine Halje Piibeleht esitleb Aegviidu valla lehes Aegviidu Aeg läbilõiget oma kodumajutuse suvistest külalistest.

Pikk nädalavahetus Soome jahituristidega: päeval magavad, õhtul sätivad jälle jahile ja vastu hommikut saabudes soovivad alati, et saun oleks köetud ja leil oleks kõva. Kõlama jäi lause: «Jokapäiva sauna on tosi hüva».

Karavaniga reisijad Austriast: majutust ei soovi, küll aga õhtul saunas pesta ja kamina ees istuda. Külalised saabuvad üsna hilja ja ootan neid pika pimeda koridori lõpus, et näidata, kus saun asub. Eemalt näen, et abielupaar sisenebki ja viipan - siiapoole, kui järsku seisab midagi mu ees ja hõiskab «heihei». Ehmatus on suur, kui seitsme-kaheksa-aastane tõmmu (nagu tuki ots) paljupatsiline tütarlaps vastu mu kõhtu seisab. Neil on adoptiivtütar, kes ei seisa pudeliski paigal ja katsetab tõeliselt minu närvidega, kui kiigele läheb ja ülisuurt hoogu teeb. Õnneks on mul närvid korras ja karjuma ma ei hakka. Tütarlaps on veidi pettunud...

«Mootorratturhiired» Saksamaalt: kuuekümnele lähenev abielupaar saabub kahel BMW mootorrattal. Rattad on ausad ja päevinäinud, rasked ja asju täis laaditud. Uudistame kleepse motikate küljel. Nad on reisinud küll Murmanskis, küll Mongoolias - pea kõik suved mõned kuud ratastel on nende elustiil. Seekord siis Baltikum. Ka tööjaotus on peres olemas. Proua läidab suitsu ja laskub mõnusalt päevitustooli, et järgnevate päevade teekond paika panna. Härra küsib pesukaussi ja hakkab oma pesu nühkima. Neile meeldib Aegviidus väga ja nii nad jäävadki lausa kaheks ööks. Õunapuuaias pesunööril kuivavad rariteetsed mootorratturi riided, kontrastselt süngetes mustades värvides.

Üliõpilased Eestist: telefonikõne, kus erutatud ja veidi väsinud häälega küsitakse «odavat» öömaja kolmele matkasellile. Saame kokkuleppele ja mõningase hilinemisega lepitud kellaajast üks matkaja saabubki. Kõhn, aukuvajunud silmadega, musta-kollasetriibulised põlvikud lontsis ja punane punkaritukk uljalt lehvimas, sammub ta piki tänavat. Kus siis teised on?

Küllap jõuavad varsti ka (tulid kahe tunni pärast). Küsin siis, kust tulek-kuhu minek? Ikka Oendult- Iklasse. Oleme sellised hullud, et kui midagi uut kuuleme (telekas parajasti räägiti RMK matkaraja avamisest) , tahame kohe katsetada. Vaesekesed hindasid oma jõuvarusid valesti. Hommikul sõidab üks matkasell norguspäi rongiga Tallinna, teised marsivad vapralt rajale tagasi.

Suvitajad Tallinna lähivallast: neljakümnendate alguses abielupaar saabub ratastega ja soovib jääda terveks kuuks. Kuu möödub ja tuleb küsimus: «Tahaksime natukeseks veel jääda, siin on nii vaikne ja rahulik, ei tihka veel melusse tagasi minna». Nii möödub ka teine kuu. Kuna nad on loomeinimesed, siis päeval tehakse arvutitega kaugtööd, pealelõunal kihutatakse ratastega järvede äärde ja õhtuti kostab rõdult kitarriviise. Täielik vabadus.

Perekond Iisraelist: Ema, isa ja teismelised lapsed saabuvad hilise lennuga ja jõuavad Aegviitu südaööl. Saabudes pannakse kohe arvuti käima ja Skype'i ühendus kodustega on ülevoolav. Jõuti ilusti kohale ja arvutiühendus maailmaga on ka olemas - polegi mingi pärapõrgu, täitsa tsivilisatsioon.

Rendiautoga rallitakse mööda Eestimaad ja nauditakse ka Viru Folki. Tõeline lemmik on ZETOd. Nende muusikat kuulatakse ikka ja jälle. Ühel õhtul, kõige äikeselisem neljapäev, kui on jälle kodustega netiühendus, läheb pereproua arvutiga rõdule ja keerab ekraani õue poole. Hiljem selgitab, et tema ema tahtis näha VIHMA. Tõelist märga ja «õudsat» ilma nemad lausa igatsevad oma kuivas kivises riigis. Lahkudes on kõigil silmad vesised ja kostab vaikne ohe: «kui saaks, siis emigreeruksime Eestisse. Siin on nii mõnus kliima». No mis sa oskad ütelda..

Itsitajad Tallinnast: Kaks sõbrannat tulevad Kõue mõisast suveetenduselt. Sädistavad ja kädistavad köögis, järsku ehmuvad, ega me teisi sega ning suunduvad oma tuppa. Jutuvada ja itsitamist ei ole küll kosta, kuid hommikul saame teada, et naerdi ja meenutati läbielatut pea kella kolmeni. Hommikul olevat üks kukk nad korraks üles kirenud ja koer tegi ka ainult Auh. Tõeline maaidüll, isegi koerad ei viitsi haukuda. Linnakoerad ikka hauguvad nii, et lõppu pole niipea - täitsa stressis ja hullumeelsed. Lahkudes võetakse visiitkaart ja lubatakse tagasi tulla koos peredega. Üks proua sõnab: «Meil polegi suvekodu, kuhu minna, miks mitte siia tulla?» «Aga palun».

Anestesioloog PERHist: saan meili küsimusega, kas ööbimisvõimalust on? Kas läheduses on mingit pidu ka? Vastan, et pidu küll ei ole, aga võin uurida, kus lähim pidu sel nädalavahetusel on? Ei-ei, kas teil seal vaikust on? On küll, täielik vaikus. Palun siis mulle natuke seda vaikust. Saabub kolmekümnene noormees, matkab, rassib ringi, käib ujumas. Lõpuks pakun, et ehk üks väike leil kõige selle peale? Saunast tulles kõlab : «See oli nagu kirss tordil».  

Tudengineiud Tallinnast: tulevad õhtuse rongiga , kohmitsevad veidi ja asutavad kohe välja minema. Saabuvad peale südaööd ja teatavad: teil on isegi öösel siin ilus, vahtisime kuud ja tähti ning ei märganudki, et kell nii palju on.

Ja nii me elamegi. Vahest majutuvad meil ka töömehed, kes Aegviidus parajasti midagi toimetavad, peatuvad viimasest rongist mahajääjad, mõned lätlased Eestimaa avastamise tuuridel jne.