Pöörane projekt... autoga üle ookeani!

Kui vaja, teeme ära! Amfiibautoga ookeanile minemine pole Mait Nilsoni sõnul suurem risk kui vannist libeda põranda peale astumine. Meresõiduks on tähtis valida sobiv ilm ja taganttuul. Foto: Toomas Huik

Inseneriharidusega Mait Nilson (44) on kuus aastat valmistanud ette pöörast projekti – sõita isevalmistatud amfiibautoga ümber maailma.

Ta teadis juba kuueaastaselt, et tahab saada inseneriks. «Kogu minu vaba aeg kulus konstruktoritega mängimisele ja ehitamisele. Samuti on mind lapsest saati tõmmanud vee poole.

Sealt see unistus alguse saigi,» räägib Mait Nilson, kes asub 2. novembril oma amfiibautoga Amphibear teele 60 000 kilomeetri pikkusele ümbermaailmareisile.

«Kui oled noor, siis tundub elu lõpmatu, aga umbes kolmekümneselt saad aru, et on olemas ka vananemine. Kolmekümne viieselt otsustasin, et tuleb oma plaan ellu viia. Ostsin kõige soodsama saadaoleva projekteerimistarkvara ja hakkasin projekti tegema,» meenutab Nilson.

Järgmine tõsine otsus oli Kanadast pontoonide tellimine. «Üks asi on arvutis jooniseid teha, aga kui üheksameetrised pontoonid õue peal iga päev otsa vaatavad, siis enam tagasiteed ei ole,» lausub ta. Toyota Land Cruiseri baasil ehitatud amfiibauto kokkupanemine võttis aega kaks aastat ning 2009. aasta kevadel tegi mees Kiiu karjääris esimese testsõidu vee peal.

Katsetuste alusel on Nilson teinud Amphibeari juures umbkaudu sada muudatust ja täiendust ning tänaseks on auto sõitnud nii Soome lahel kui Peipsi ja Võrtsjärvel.

Leek keset järve

«Kõige rohkem käsi värisema pannud sündmus oligi Peipsil,» kirjeldab ta. «Esivintsi relee oli juba varem vett saanud ja klemmide vahele roostest silla ehitanud. Uuesti märjaks saades hakkas see voolu juhtima ja lühistas vintsijuhtme. Edasi sulas massilüliti polt läbi plasti vastu auto keret.»

Autot keset Peipsit seisma jättes nägi Nilson kõrvalistuja istme juurest väikest leeki tõusmas. Peoga vett peale ja kapott lahti. Kapoti all hõõgus osa metalldetaile juba erepunaselt. «Pärast tulekollete jahutamist ja aku lahtiühendamist käed kergelt värisesid, aga tulekustutit seekord vaja ei läinud,» meenutab Nilson.

Üks asi on kodune Peipsi, kus vaikse tuulega ehk kergelt loksutab, sootuks teine aga Atlandi ookean oma tormiga. Ometi väidab Nilson, et ei karda imemasinaga merele minna.

«Arvestades sõiduki väikest massi ja väikest kiirust, ei ole ka suure laine poolt Amphibearile mõjuvad jõud väga suured,» kinnitab ta. «Ei purune ju kajakasulg lainetuses ulpides laine suuruse tõttu, küll aga võib sama lainetus põhja viia 10 000-tonnise laeva.»

Ookeani ületamiseks on Nilsoni sõnul kõige tähtsam valida õige piirkond, õige hooaeg ja enne väljumist õiget ilma oodata. «Tehniliselt on muidugi võimalik, et auto läheb suure tormiga ümber, aga selleks peab ta väga suurde murdlainesse sattuma,» nendib ta. Kõige hullema ärahoidmiseks on auto katusele kinnitatud kuuekuupmeetrine täispuhutav pontoon.

30 päeva vee peal

Nilsoni plaan on Senegalist vette minna ja sõita kõigepealt Roheneemesaartele. See teeb umbes 900 kilomeetrit. Sealt edasi Brasiiliasse jääb veel 2400 kilomeetrit. Vees liigub auto edasi hüdraulikalahendusega. Auto mootorilt saab jõu hüdropump ning pontoonide tagaotsas on hüdromootorid, mis ajavad ringi tavalisi väikelaeva sõukruve.

Kuna Amphibear ei glisseeri, vaid ujub, on vees liikumise kiirus piiratud. Arvutuse järgi võiks maksimaalne kiirus küündida 20 km/h-ni. Tegelikult on pontoonide kuju tõttu maksimaalne kiirus väiksem ehk umbes 16 km/h. Mõistlik ja kütust säästev kiirus on sootuks 10 km/h. Seda pole palju, aga näiteks ööpäevaga teeb see kokku 240 km.

Auto varustusse kuuluvad veel kolm vintsi, mis kõik suudavad arendada seitsmetonnist tõmbejõudu. Üks vints tõmbab pontoone alla ja autot vee kohale. Teine vints tõmbab vastupidi, pontoone auto kohale. Lisaks on kolmas vints auto ees. Kõigil vintsidel kasutatakse Dyneema materjalist köit, mis on terasest kümme korda kergem, aga terase tugevusega.

Sõiduki sisse on paigaldatud veel mitmeid meresõiduks vajalikke lisasid: kaardiplotter merel navigeerimiseks, kajalood sügavuse mõõtmiseks, AIS-süsteem teiste laevade asukoha jälgimiseks, pilsipump vee väljapumpamiseks, täiendav veepump magevee pumpamiseks, navigatsioonituled öiseks laevasõiduks.

Autosse on ehitatud kaks magamiskohta. On olemas ka väike matka-WC ja tagaluugile on kinnitatud pliit toiduvalmistamiseks. Lisaks veel arvuti, et saaks reisiblogi pidada, ja satelliitsidevahend, millega saab igas maailma paigas sõnumeid saata ja vastu võtta.

Ookeani ületab üksi

Enamasti ongi reisi ajal autos kaks sõitjat, kuid ookeaniületuse plaanib Nilson esialgse plaani kohaselt teha üksinda. «Eks leiduks ikka keegi julge, keda kaasa võtta, aga auto on kütusega koormatud ning mida suurem meeskond, seda rohkem peab olema varustust,» põhjendab ta.

Projekti eelarvet ei taha Nilson nimetada, aga ainuüksi kütusele kulub reisil 20 000 eurot. «Praegu tundub, et tuleb kogu aeg autos magada, aga ehk õnnestub toetajaid veel juurde leida,» loodab ta.

Eestisse tagasi plaanib Nilson jõuda järgmise aasta augustis ning kui reis õnnestub, võiks mõelda sarnase auto tootmise ja müügi peale.

«Aga siis ma teeks täiesti teistsuguse auto,» lausub ta. «Kui aus olla, siis innustab mind sellise sõiduki ehitamine sama palju kui sellega reisimine. Muidugi tahan ma ka maailma näha, aga arhitektuurimälestiste vahele pole sellega mõtet turnima minna.»