Talvepuhkus: kodus või võõrsil?

Foto: Peeter Langovits

Hilissügisesest kaamosest ja talvepimedusest pääsemiseks on võimalik pageda lõunamaa päikese alla. Siiski leidub neidki, kes Eestimaad mingi hinna eest Egiptuse vastu ei vaheta.

Poolt: Ingrid Tõniste

ärinaine

Üritame ikka kogu perega igal aastal soojale maale päikese alla saada. Vahel käime koguni kaks korda, ühe reisi oleme teinud sügisel ja teise kevade hakul. Tänu pisiperele on kujunenud lemmikkohtadeks lähemad ja kergemini kättesaadavad otselendudega kohad – Türgi, Egiptus, Itaalia, Hispaania, aga varem, kui abikaasa Toomasega kahekesi olime, avastasime kaugemaid maid. Näiteks Taid ja USA idarannikut.

Suurem osa ajast möödub meie reisidel päikest võttes – seda nii rannas kui hotellibasseini ääres –, kuid lastega reisides kulub enamik aega neile. Paariks kuuks jagub päikesereisilt kogutud energiat kindlasti – märtsini, mil päike taas soojendama hakkab. Tõsi, vahel oleme kasutanud aega ka suusapuhkusteks, nii et kui mitte soojale maale, siis oleme põrutanud nädalaks Alpidesse.

Väikeste laste kõrvalt on reisimine paraku harvemaks jäänud ja tõenäoliselt jääb tänavu üldse ära, sest uus pesamuna on kohe-kohe sündimas.

Vastu:

Mark Soosaar

poliitik

Puhkan alati Eestis, sest siin on mu kodu. Kodus on ju hea ja ilus olla, praegugi olen Manijal. Poliitiku ja kunstiinimesena mul aega palju pole, kuid nii kui tubased tööd tehtud saan, lähen mere äärde, võtan rautsi ehk ühekäevikati kätte ja niidan roogu.

Olen teinud seda tööd juba 40 aastat, meie perel on ka Läänemaal üks talu, kus oleme rookatused teinud ja taastanud. Ühest küljest teed midagi kasulikku, mitte ei jookse niisama tühja-tähja ringi, teisalt on roostikus alati ilus.

Vaatad talvel rebase- ja kitsejälgi, siis näed parve roohabekaid, leevikese moodi roosade kõhtudega linde, kes säutsuvad ja kiiguvad rootuttide otsas ning inimest ei karda. Vahel panen suusad alla, kui jää mere peal on, vahel sõidame teisepoolega mõne laiu peale.

Olen ka talvel reisimas käinud, kuid mitte puhkuse-, vaid tööreisidel. Sest minu elu on nagu süda, mis peab löökide vahel puhkama. Ma ei võta aega, mil ma ei tee tööd, ei mõtle ja lähen lihtsalt ära – sellist aega pole mu elus olnudki.