Maailma vanim kristlik riik

Armeeniast vaimustuses: innovatsiooniaasta kommunikatsioonijuht Aive Levandi ja Elisa juhatuse liige Andrus Hiiepuu, kes rändasid Armeenias juulis 2009, on viimase 15 aasta reisimuljed talletanud ka oma reisilehel www.reisiveeb.ee Foto: Aive Levandi

Siirad ja vahetud inimesed, Ararati konjak, imemaitsev Kaukaasia köök – need on märksõnad, mis iseloomustavad kõige paremini reisi Armeeniasse.

Armeeniasse jõudes tabad end mõttelt, et see maa on tõeline leid. Maailma vanim kristlik riik, mille ajalooline osa on ka Mägi-Karabahh, armeenia keelest otse tõlkides ’mägine must aed’.

Veel esimesel sajandil enne Kristust ulatus Suur-Armeenia impeerium Kaspia merest kuni Vahemereni, kattes alasid, kus nüüd asuvad Süüria, Liibanon, Aserbaidžaan, ka osa Türgist ja Pärsiast.

Seda kuldaega ei jagunud siiski väga pikalt, sest jäädes mitme suurjõu, nagu Venemaa, mongolite, Otomani türklaste ja pärs_laste kokkupuute väljale, on armeenlastel tulnud suurem osa ajaloost veeta võõrvõimu all. Tänapäeva Armeenia territoorium moodustab vaid kümnendiku endisest. Kuid mõttes on see riik endiselt suur, ja seda annab ta ka igal sammul tunda.

Armeenlased on väga iseteadlik rahvas ja seda iseteadvust toetavad ka väga võimsad legendid. Ühe sellise järgi olevat armeenlased piiblitegelase Noa, kelle laev vastavalt Raamatute Raamatule pärast suurt uputust Ararati mäel maabus, otsesed järeltulijad.

Seetõttu on Ararati mägi ja kõik sellega seonduv armeenlaste jaoks ülimalt püha. Nii vaade mäele kui ka tema nime kandev konjak on rahvuskangelase staatuses. Kõige selle taustal tundub fakt, et püha mägi Ararat asub tänapäeval ajaloolise vihavaenlase Türgi territooriumil, lausa röögatuna.

Uskumatuna tundub ka genotsiid, mille türklased aastatel 1915–1923 siinse rahva vastu toime panid. See on ka põhjus, miks suurem osa armeenlasi elab väljaspool oma kodumaad. Kui riigis endas elab  arvestuslikult umbes 3,5 miljonit armeenlast, siis diasporaad hinnatakse kuuele-seitsmele miljonile.

Seega on iga armeenlase jaoks kuskil keegi, kes teda rahaliselt toetab. Ka riigile endale on välisarmeenlased palju tuge andnud, paljud neist on maailmas tuntud ja tunnustatud ärimehed või kultuuritegelased ning oma mõjuvõimuga palju kaasa aidanud armeenlaste toetamisele. Genotsiidi on praeguseks tunnustanud siiski vaid 22 riiki, Eestit miskipärast nende hulgas ei ole.

Suur riik ja uhke rahvas

Armeenlaste suurimaks uhkuseks Ararati järel on nende kirik. Armeenia on esimene kristlik riik maailmas, mis kuulutas kristluse ametlikult oma riigiusuks juba 301. aastal.

Muuseas üritavad armeenlased endale aga veel paljusid muidki esikohti näpsata. Kas ja kui põhjendatult, selle üle otsustavad kunagi ajaloolased, aga legendid avaldavad kahtlemata tugevalt muljet.

Gorise linna lähedal Karahunjas, kohas, mida nimetatakse Armeenia Stonehenge’iks, on säilinud enam kui 7000 aastat tagasi korrapäraselt püstitatud kivid. Sajad iidsed augustatud kivimürakad moodustavad korrapärase kujuga ringi, mida kasutati väidetavalt observatooriumina ning millega üritatakse tõestada, et armeenlased olid üldse esimene tsivilisatsioon maailmas. Seosed Inglismaa Stonehenge’i ja Egiptuse püramiididega olevat ilmsed – kaar-dilt vaadatuna asuvad nad üksteisest täpselt võrdsetel kaugustel.

Siit järeldatakse, et armeenlased, olles oma Stonehenge’iga esimesed, panid teised iidsed tsivilisatsioonid enda järgi joonduma või vähemalt olid nendega otseses kontaktis.

Gorise lähedal asub ka imeilus Tatevi klooster, kus olevat tegutsenud maailma esimene ülikool.

Kuigi armeenlased esitavad seda kõike ülima tõe pähe, ei ole see fakt siiski veel rahvusvahelist kinnitust leidnud. Küll aga näitab see väga ilmekalt armeenlaste oskust ja tahet oma riiki suureks rääkida. Kui arutasime neid asju kohalikega Gruusias, kostis vastuseks naerupahvakas – Kaukaasias pidavat olema üldteada teema, et kõik, mis on esimene või unikaalne, on kindlasti Armeeniaga seotud.  

Kui püüdsin veel mokaotsast mainida, et armeenia kirja- ja teadjamees Mesrob Mashtots lõi ju pärast armeenia tähestiku loomist järgmisena gruusia ja albaania oma (vähemalt väidavad niiviisi armeenlased), lõid grusiinlaste silmad nii vilama, et viisime jutu kiirelt mujale.

Sõprus rahast tähtsam

Muu hulgas külastasime paarkümmend kilomeetrit Jerevanist eemal asuvat Metsamori küla. Seda kohta tuntakse ennekõike tänu siin tegutsevale tuumajaamale, meid aga vapustas hoopis selle lähedal kõrgendikul paiknevas tagasihoidlikus muuseumis kuuldud lugu.

Nimelt asub külavaheteel iidne observatoorium koos kividesse uuristatud maamärkidega, ja siitsamast on leitud eelajaloolisi esemeid, mis kõik kenasti turvalise tolmukorraga kaetult klaasi all puhkavad. Seega on tegemist maailma ühe vanema tsivilisatsiooni leiukohaga, millel nii mõnedki seosed iidsete egiptlastega.

Seejärel põikasime läbi Echmiadzinist, mida nimetatakse ka Armeenia Vatikaniks. Eriti uhke ja unikaalne on linna peakatedraal Mayr Tachar, mis on ühtlasi ka maailma esimene kristlik kirik. Nii nagu mujalgi, maksab Armeenias tutvus rahast enam, siin ehk isegi mitu korda enam. Minu uus Jerevani sõber käis kiirelt välja oma trumbi ja juba seisimegi valitutena väikese ukse ees, mis viis salapärasesse altarialusesse maailma.

Paarkümmend aastat tagasi leiti siin altari toestamise käigus kolmandast sajandist pärit paganlik tulease – tule ja päikese kummardamise koht. Liikudes poolkummargil hämara valgusega koobast meenutavas ruumis, tundus kõik äraütlemata müstiline.

Jerevanis tagasi, nautisime õhtuhämaruse saabudes linna keskel Vabariigi väljakul purskkaevu veeshow’d, mis on kavas igal õhtul poole kümnest üheteistkümneni.

Kui kogu muu linn meenutab paljus Nõukogude aega, siis see vaatemäng ei jää millegi poolest alla maailma parimatele vee-tule-show’dele. Lisaks klassikalise muusika saatel toimuvale veemängule kerkivad veekardinale inimkujud, ja see kõik kokku on imekaunis!

Kui keegi tahab Armeenias kaukaasia muusikat kuulata, siis seda on siit keeruline leida. Pigem satud igal sammul väga headele džässikohvikutele ja -klubidele. Linnapargid on muudetud õdusateks vabaõhukohvikuteks, kus melu käib varaste hommikutundideni (nagu hiljem selgus, on selle kombe suures osas sisse toonud Prantsuse armeenlased).

Oskavad elada

Armeenias elab kümneid oligarhe, kelle käes on suurem osa riigi ärist ja infrastruktuurist. Pea igaüks neist tahab mingil eluetapil endast jälje jätta, üks näide selle soovi täitmisest on linna kohale ehitatud trepistik, kust avaneb imeilus vaade. Eskalaatoriga saab tõusta mitmesaja meetri kõrgusele, igal vaheplatvormil on maitsekad skulptuurid ja tippu ehitatakse mõnusat kohvikut.

Konjakivabrikuid on siin kaks, neist üks  legendaarne Ararat, mis prantslastele (Pernod-Ricard) maha müüdi, teine kohaliku oligarhi ja maadlusmeistri ostetud ja renoveeritud Noa konjakivabrik. Just viimane on armeenlaste meelest see kõige õigem, ja sinna oma sammud seadsingi. Tehase üks osa on muuseum koos degusteerimissaaliga.

Veinikeldris pakutakse kallitele külalistele vanimaid veine, mida vaid selleks otstarbeks hoitakse. Vanim, mida proovisime, pärines aastast 1913. Degusteerimistuur lõppes konjakitestidega, nii et samaks päevaks oli keeruline veel midagi planeerida. Ilmaaegu ei ehi konjakivabriku seina Maksim Gorki surematu loosung: «Siit keldritest on keerulisem väljuda kui Araratile tõusta.»

Armeenia veini mekkisime veel paaris kohas, aga paremaks ta ei läinud. Kui märkasin ühes õdusas veini- ja šašlõkirestoranis, et isegi itaallased tellivad siin riigis veini asemel õlut, saime aru, et peale konjaki siin muud juua ei maksa. Konjak on aga tõesti hea.

Siit maanurgast on pärit ka geniaalne filmimees ja kunstnik Sergei Paradzanov, kelle teosed tekitasid aastakümneid furoori. Tema majamuuseumisse tasub sammud seada igaühel, kel vähegi huvi kunsti vastu.

Tegemist oli üle NSV Liidu tuntud krutskimehega, muu hulgas olevat just tema esimesena homoseksuaalsuse paragrahviga vangi pandud. Kuid isegi sel «loomeperioodil» oli kunstnik väga viljakas, suutes iga päev midagi pisikestele paberitükikestele joonistada.

Kogu ümbritsev maailm oli tema jaoks täis sümboleid ja tänu sellele lõi ta huvitavaid kollaaže kõigest, mis kätte juhtus – alates nööpidest ja riidetükkidest ning lõpetades klaasikildude ja nukkudega.

Lummavad kirikud

Paradzanovi vaatenurk silme ees, suundusin pikemale ringreisile Armeeniasse. Liikusin mööda riigi lõunapiiri kagu poole, külastades kohalikke kirikuid ja veinikeldreid.

Siinsed kirikud on väga ilusad, müstilised ja väikesed.

Tänu sellele ka inimmõõtmelised ja tagasihoidliku interjööriga, paiknedes alati järskudel kaljutippudel ja olles ümbritsetud imeilusast loodusest. Esimesed peatused tasub kindlasti teha Jerevani lähedal asuvas Garni paganlikus templis ja Geghardi kloostris. Siit edasi tuleb juba postkaardivaatega Khor Virap, mis asub kohe Türgi piiri ääres ja pakub parimat vaadet Araratile.

Enne Gorisesse jõudmist tuleb teha otsus, kas suunduda poolepäevasele teekonnale Tatevi kloostrisse, sest sinna kulgeb üle mägede väga konarlik tee. Kui aga aega ja tahtmist on, tasub retk ette võtta.

Mägiteedel ei maksa ülehelikiirusel liikuda, sest teekond on tulvil ootamatuid kurve ja kauneid vaateid. Seepärast võtsime rahulikult ja tegime peatuse Gorise linnakeses kesk imeilusat orgu.

Linna ääristavas mäeseljakus on justkui duubellinn, sest kaljuseinad on täis uuristatud koopaid, kus omal ajal elas linnatäis rahvast. Ehituskunsti edenedes koliti aga all-linna ja tänapäeval leiab siit koopast vaid koduloomi, kes end kuuma eest varjavad.

Hea teada

•    Parim lennuühendus Jerevaniga on Riia või Moskva, talvel Praha kaudu.

•    Viisa saab osta Jerevani lennujaamas (viimati oli hind 5 dollarit).

•    Valuutadest tasub võtta kaasa dollareid, aga ka euro ajab asja ära.

•    Jerevanis on hinnad umbes nagu Tallinnas, väikestes kohtades soodsamad.

•    Ilma mõttes on soodsaim reisimisaeg märtsist oktoobrini. Talved on külmad, juuli võib osutuda kuumaks.

•    Krediitkaardiga saab tasuda peamiselt vaid Jerevanis.

•    Ööbida tasub kõikjal kodumajutustes, need on hoolitsetud ja pererahvas väga sõbralik.

•    Kogu riigis on võimalik liikuda ühissõidukitega, kuid aja kokkuhoiu mõttes tasub võtta rendiauto – parem koos juhiga, sest teeviitu ja head kaarti on raske leida.

•    Võimalusel tasub minna ka Mägi-Karabahhi. Liinitakso sõidab sinna Jerevanist viie tunniga, vaja on lisaviisat, aga selle saab Stepanakertist.