Sardiinia paneb endasse armuma
28. september 2009, 11:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui mandri-Itaalia ühte kaunimat maakonda, Toscanat, tuntakse peamiselt küpresside ja terrakotakatuste järgi, siis Vahemere suuruselt teise saare kaubamärgiks on mesilastarusid meenutavad eelajaloolised mördita laotud kividest tornkindlused ehk
nuraghe
’d.
Sardiinia saar paneb endasse armuma esimesest silmapilgust, meelitab oma sooja ning hirmutab karmima palega, kutsub üha rohkem ja rohkem avastama ning jätab puhkuse lõppedes tunde, et õppisite teda veel liialt pinnapealselt tundma.
Lennukiaknast näib Sardiinia üsna ühtlaselt kõrbepruun ning jääb petlik mulje, et rohelised on vaid mäed ja üksikud põllud. Tegelikult silmab nii mööda rannikut kui ka sisemaal vähegi asustatud piirkonnas kulgedes tõeliselt lopsakat ja vaheldusrikast loodust: piinia- ja oliivisalusid, korgitammesid, viigipuid ja kaktuseid ning marjapõõsaid, otsatuid viinamarjavälju.
Sardiinia võlub kahtlemata oma kontrastidega – mereäärsest rõõmsast saginast sisemaale pagedes leiate eest tapva kõrbekuumuse ja tühjadel linnaväljakutel kaikuvad kirikukellad, kuulete kitsastel tänavatel jahedatest tubadest kostvaid lõunasöögihelisid ja näete päikese eest varju otsivaid kohalikke vanataate pargipinkidel juttu vestmas.
Mererannikut palistavad kurjakuulutavalt kõrged ja teravad hallid kaljud vahelduvad valge liiva ja kristallselge veega romantiliste rannasoppidega, mis kohati venivad lõputult pikaks ja saavad naabriks jahutavat varju pakkuvad piiniasalud.
Väärikale kultuuripärandile ja uhkele arhitektuurile vastanduvad aga pea igal sammul kohatavad puutumata looduse ja loomariigi esindajad, tekitades tunde, et aeg siin saarel on paigale tardunud.
Rikkalik ajalooline pärand
1948. aastast Itaalia autonoomse piirkonna staatuse omandanud Sardiinia ajalugu on kirev. Saart palistavad kummalised kiviehitised nuraghe’d, mida on kokku üle 8000, pärinevad aastatest 1800-1200 enne Kristust. Alates 8. sajandist enne Kristust panid saare mitmele siiani eksisteerivale linnale, sealhulgas lõunaranniku sadamalinnale ja nüüdsele pealinnale Cagliarile aluse foiniiklased.
Foiniiklastele järgnesid kartaagolased, kartaagolastele roomlased. Viimaste võimu all sai saarel valitsevaks keeleks ladina keel, millest omakorda kujunes välja sardiinia keel, mis on siiani paralleelselt itaalia keelega kasutusel. Roomlaste järel kujundasid saare ajalugu bütsantslased, pisalased, seejärel tervelt 400 aasta vältel hispaanlased.
Just Hispaania, täpsemalt Kataloonia mõjutused on eriti teravalt tunda saare loodeosas asuvas umbes 40 000 elanikuga Algheros, kus ajaloolisest pärandist annab aimu nii seni kõneldav katalaani dialekt kui restoranides pakutav paella ja prantslaste crème brulée’ga võistlev crema catalana.
Algheros algas ja ka lõppes meie kahenädalane tutvus Sardiiniaga, Alghero oli kogu reisi vältel meie ööbimispaigaks, meie koduks. Keskaegse linnamüüriga ümbritsetud ning kitsaste, munakivisillutisega tänavatega linnake elab suvekuudel vilgast kuurordielu, kuid see ei tähenda sugugi, et kohalik rahvas seetõttu hoopis nägemata jääks.
Augustikuise kuumuse võlud
Kui reisiteatmikes soovitatakse Sardiiniast ja ka mujalt Itaaliast augustis
eemale hoida – üheks põhjuseks kuumus, teiseks on see riigi puhkuste tippaeg – siis tegelikult on sel ajal saare külastamisel oma võlud.
Sardiinia on äärmiselt populaarne sihtkoht itaallaste endi seas, mis tähendab, et just augustis leiate eest tõelise kohaliku rannaelu, kus ümberringi kuuleb vaid italiano’t, kräsupeadest pruunisilmsed bambino’d sulistavad hommikust õhtuni soojas vees ja šokolaadipruuniks kõrbenud kontorirotid mängivad palli või jalutavad kõrget päikest nautides mööda lungomare’t.
Nii näete ka ehtsaid kogukaid itaalia mammasid, kes tervituseks ülevoolavalt musitades ja seejärel mesilasparve kombel kogunedes sugulasi-tuttavaid klatšivad; õlut libistavaid ja lehte lugevaid pereisasid ja ka suurt hulka kohalikke ilueedisid.
Kui rannaelust isu täis, võib suunduda võluvasse Alghero centro storico’sse ehk vanalinna.
Restoranide seast meelepärast valides tasub lähtuda loogikast «turistilõksudest eemale!» – nii võib linnamüürist ja suurematest turistide hordidest vaid veidi eemal asuvas Posada del Maris leida tõelisi kohaliku köögi pärleid, mis viivad keele alla.
Proovimist väärib kindlasti nii suus sulav ja kohaliku veinitootja Sella & Mosca punase veini Cannonau di Sardegna’ga suurepäraselt sobiv porcetto arrosto ehk maakeeli põrsas kui ka homaaripasta, mille hõrgu kastme järeletegemine tundub ka kogenud kodus kokkajale ületamatu trikina.
Omapärase elamuse pakub Algheros ka Cattedrale di Santa Maria öine külastus – vaid paar sammu linnamelust ja sagivatest rahvahulkadest, poole ööni avatud poekestest ja restoranidest levivatest hõrgutavatest lõhnadest eemale astudes leiab tee hoopis teise maailma, kus rahulikult oma mõtteid mõlgutada.
Autoga avastama
Sardiinias pikemalt peatudes tasub kindlasti võtta rendiauto ja vähemalt osale saarest tiir peale teha. Nii suundusime pärast viit peamiselt rannas veedetud päeva ehtitaalialiku helesinise Fiat cinquecento ehk 500-ga Alghero lähedal asuvasse Sassarisse, kus silmapaistvaimaks ehitiseks osutus elegantne Duomo di San Nicola ehk Püha Nikolause toomkirik.
Sardiinia kirikute puhul on tavaline, et ühte kindlat aastaarvu ega isegi sajandit, mil sakraalehitis püsti pandi, pole võimalik nimetada. Eri ajastutel on neid enamasti stiile miksides ümber ehitatud ja nii võib näida, et nad polegi kunagi päris valmis saanud. Nii ka Duomo – alustatud 12. sajandil, on ta viimase lihvi saanud veel tervelt kuus aastasada hiljem.
Ühel järgnevatest päevadest võtsime ette pikema retke saare läänerannikul asuvasse Bosasse. Kui Lonely Planet nimetab seda linna Sardiinia üheks kaunimaks pärliks, siis selles pole tarvis kahelda. Mere lähedus ning rohetavate mäenõlvade, neid peegeldava Temo jõe ja värviliste majakeste kooslus on võluva linnakese retsepti põhikoostisained.
Lisage veel enneolematut rahu sisendav valgete marmortahvlitega surnuaed, mäe otsas kõrguvad keskaegse Malaspina kindluse varemed ning kellakõlina saatel mökitavad päikesest rammestunud kitsed ning te tahaksite seda atmosfääri endaga kaasa võtta ja mitte iial unustada.
Bosast lõunas, veidi enne Oristanot laiuvad ainulaadsed soolajärved, kus hea õnne korral võib kohata ka roosasid flamingosid. Teiseks selliseks kohaks on pealinna Cagliari lähiümbrus, kus maismaapiir mere ja soolajärve vahel on õhkõrn. Meil vedas sellel päeval loomadega lausa mitmekordselt – kohtasime lisaks flamingodele nii lambakarja kui ka otse sõidutee ääres kartmatult marju nosivat seaperet.
Reisi pikim väljasõit viis meid saare lõunaossa – oliivisaludega ümbritsetud sisemaa külakesse nimega Villacidro, vanade väärikate õlipuude juurde ning lõpuks Sardiinia pealinna Cagliarisse.
Just Villacidros asuvas San Sisinnio pargis saab arvatavalt 11.-12. sajandil ehitatud ning filmides nähtud Mehhikot meenutava kiriku kõrval imetleda aastasadu vanu oliivipuid. Veidi eemal, tõeliselt kõrbekuumas Villamassargias asub aga Vahemere kõige suuremaks peetav, 15-meetrise ümbermõõduga õlipuu sardiiniakeelse nimega Sa Reina ehk Kuninganna.
Kuigi pealinn Cagliari vääriks kahtlemata pikemat peatumist, mahtus meie pärastlõunase külaskäigu päevakavva 19. sajandi lõpus ehitatud sõjakindluse Bastione di Saint Remy treppidest üles turnimine ja kõrge künka otsas laiuva vanalinna tänavate avastamine, silme ees kirjuks võtva Orto Botanico ehk botaanikaaia külastus ning kiire pilk hingematva merevaatega Rooma-aegse amfiteatri varemetele.
Õhtu lähenedes andis siesta-järgselt avatud butiikide vahel sagimine aimu, et ööelu selles linnas võib olla paljutõotav, kuid paraku tuli seekord jalustniitvale väsimusele alla vanduda, pageda jahutava konditsioneeriga cinquecento’sse ning suunduda koduteele.
Arrivederci Sardegna!
Meie viimane pisikese neljarattalise põrnika seltsis veedetud päev kulges Alghero lähedal, eestlastele nii armsalt kõlava piirkonna, Nurra mägist mereäärt mööda sõites ning aeg-ajalt jalgsi kaljude vahelt helesinise laguuni juurde laskudes. Kustumatu mälestuse jättis nii grotta di Nettuno poole looklev 656 astmega trepp kui ka Palmavera nuraghe’d ning nendest veelgi vanemast ajast pärit maa-alused Anghelu Ruju hauakambrid.
Kõige ülalkirjeldatu kõrval jäävad reisist eredalt meelde keskpäevase leitsaku eelsed karged ja värskendavad hommikud apelsiniõiemeega magustatud Illy kannukohvi ja mozzarella-tomati saiadega, mereäärse piiniasalu hurmav lõhn, tsikaadide lakkamatu kõrvulukustav saagimine ning õhtuti tähistaeva all nauditud kodune gurmee – veinis hautatud rannakarbid, hiidkrevetid ja ehtitaalialikult lihtsad pastaroad.