Lugeja reisilugu: seiklused teel Hispaaniasse

Stiilinäide Hispaaniast. Foto: Elerin Helmeste

Tarbija24.ee avaldab lugeja saadetud reisikirja. Täna kuulutame välja ka parima reisikirja autori, keda premeerime kompaktse fotokaameraga.

Eelmisel suvel tegin teoks oma pikaajalise unistuse - külastasin Hispaaniat. Minu reis polnud tavaline paketireis - see oli hoopis eriline, omal käel, hääletades maailma avastamine. Minu pikim pöidlaküüdiga reis oli seni olnud teekond Pärnust Tallinna, nii et võite ette kujutada kahte blondi tüdrukut suurte kompsudega maantee ääres südame värisedes pöialt püsti ajamas.

Tahaksin rääkida selle reisi mõnest eredamast hetkest, mõnest sellisest, mis meenudes toob alati naeratuse näole.

Ma arvan, et maailmas on häid inimesi tunduvalt rohkem kui halbu. See reis veenis mind selles täielikult. Vahel tundus, et meie eest hoolitsetakse isegi liialt. Näiteks too kena välimusega prantslane, kes meid linnast nimega Rammstein peale võttis ja Pariisi sõidutas. Lisaks sellele, et ta toitis kahte näljast ja väsinud reisilist, ostis ta meile ka hotellitoa.

Ei midagi kallist, tavaline F1 hotelli kitsukeste valgete seintega ja nariga tuba. Siiski oli see meie jaoks täielik luksus. Me jõudsime sinna kõvasti pärast südaööd: juba autos oli meil silm kinni vajunud, seega polnud mahti toas ega hotellis üldse ringi vaadata. Seda suurem oli meie üllatus järgmisel hommikul, kui nägime toa aknast täies hiilguses Eiffeli torni.

Teine eriliselt südantsoojendav hetk meie Euroopa avastusretkel oli teel Hispaaniast koju. Me olime läbinud taas üüratu vahemaa ühe autoga ning nüüd läks autojuhi tee meie omast lahku. Kuna me kohalikku keelt ei osanud, aitas see tore mees meid järgmise auto peale saada.

Edukas autovahetus oli juba toimunud ning me olime jõudnud sõita oma viisteist minutit. Ühel hetkel märkasin aga, et mul pole päikeseprille ning pärast kotis sobramist tuli tunnistada, et need jäid vist teise autosse. «Nojah, olgu. Olidki juba vanad,» lohutasin ennast. Sõit jätkus, kuid ühelt hetkel vaatasin aknast välja ja nägin kõrval sõitmas tuututavat autot. Selle juht lehvitas mulle minu päikeseprillidega. Milline rõõm!

Paraku oli peatumine umbes 170-kilomeetrise tunnikiirusega sõites üsna keeruline ning lähim peatuskoht jäi kümnete kilomeetrite kaugusele. Kes on näinud filmi «Kutsuge Cobra», see kujutab ette, kuidas mina upitasin autoaknast välja ja teise auto juht püüdis samal ajal teed jälgides mulle mu kadunud vara tagastada. Hakkama saime!

Neid hetki, kui inimesed näitavad üles humaansust ja abivalmidust, oli reisi jooksul tohutult palju. Üks sellinne hetk oli Prantsusmaal linnas nimega Etampes. Otsisime taas järjekordset bensukat, kust oleks hea järgmist küüti otsida. Peatasime kohaliku naise, kelle käest uurisime, kuhu poole me peaksime sammud seadma.

Algul ta ei saanud meist aru, sest me ei teadnud, et bensiinijaamasid nimetatakse seal teisiti kui mujal. Tema peatas ühe järgneva suvalise möödakäija, et küsida, kas ta mõistab, mis me tahame. Kui juba kaks inimest arutasid, siis pidid ka teised ju teada saama, mis toimub. Nii kogunes natukese aja pärast väike kamp omavahel võhivõõraid inimesi arutama, kuidas meid aidata saaks. Varsti lahenes ka probleem ja meid juhatati õiges suunas.

Tagantjärele mõeldes tuleb tunnistada, et selles linnas kohtusime me tõepoolest ainult meeldivate ja lahkete inimestega. Nimelt olime ühel pingil parasjagu jalga puhkamas, kui pidas kinni must läikiv bemar. Meid nähes võeti hoog maha ja lasti aken alla.

Esimesel tiirul öeldi meile lihtsalt «tere», kuid natukese aja pärast, kui nad meist juba teist korda möödusid, peeti auto kinni ja tuldi meelal pilgul juttu rääkima. Kui nad said teada, et me oleme hääletajad ja meil polnud tolleks ööks peavarju, pakuti meile välja variant, et me saame ööbida ühe nende sõbra korteris. See niinimetatud sõber olevat reisil ja korter seisvat tühjana.

Ainult et meie tulevane ööbimispaik asuvat teises linnas ja olevat väheke koristamata. Meil väga muid variante polnud ning me otsustasime poiste pakkumise vastu võtta. Loomulikult oli kõhe õhtupimeduses läbi metsa sõita, kuid nad olid ausad poisid ja varsti jõudsime kohale.

Korter ise asus päris viisakas majas, kuid sellegipoolest oli mu reisikaaslase esimene reaktsioon üle läve astudes: «Fuh!!!». Korteris pesitses nimelt üks meeletult paks kass, kelle liivakastikesse oli kuhjunud suur ports väljaheiteid. Mis siis ikka. Tasuta öömaja ju ikkagi.

Tegelikult tundsime ennast selles korteris üsna mugavalt. Ei saaks öelda, et me selles korteris ringi tuhnisime, kuid aeg-ajalt jäid silma kummalised asjad. Esiteks külmkapil olevatest magnetitest oli kirjutatud selle kuti nimi, kes tutvustas meile seda korterit kui oma sõbra oma. Sama nimi oli ka köögilaual lebavatel arvetel. Ning kõik pildid, mis elamises leidusid, olid peamiselt sellest samast noormehest. Järgmisel päeval me siis uurisime natuke ja tuligi välja et meie kahtlustel oli alust. Ta oli valetanud meile, et korter kuulub kellegile teisele, kuna tal oli häbi segaduse pärast.

Hispaaniasse seiklesime väga toreda rekkajuhiga - sõitsime temaga koos oma neli päeva . Ta oli väga jutukas ja igati muhe mees. Meie ühise teekonna algul pidi ta oma kauba toimetama Hispaania piirist mõnikümmend kilomeetrit edasi, Portugali. Me polnud temalt uurinud, mis kaupa ta transpordib, nii et kui me vorstivabrikusse autoga keerasime, oli üllatus päris suur.

Kui me siis küsisime, et mida ta täpselt veab, kutsus ta meid veoki juurde. Sikutas ühe suure sinise tünni meie ette ning keeras kaane pealt. Õhku kerkisid naljakad aroomid, kuid ega tünnis olevast veest midagi ei paistnud. Mees pistis käe tünni ning sikutas sealt võrgutäie lehmasoolikaid välja. Meil tahtis lõunasöök selle peale tagasi välja tulla, kuid temal oli nalja küllaga.

See oli eriline reis ning kui keegi plaanib sarnast ettevõtmist, siis julgust, ainult julgust!