Lugeja reisilugu: lõbus bussireis Itaaliasse

San Marino. Foto: Caro / Scanpix

Tarbija24.ee avaldab lugeja saadetud reisikirja. Täna kuulutame välja ka parima reisikirja autori, keda premeerime kompaktse fotokaameraga.

Neli aastat tagasi veetsin 8 juulikuu päeva oma sõbrannaga Itaalia ringreisil. Tegemist oli bussireisiga, mis meid läbi erinevate Euroopa riikide Itaaliasse viis. Oma teekonnal läbisime Läti, Leedu, Poola, Tšehhi ja Austria. Bussisõit polnudki nii tüütu, vaid päris tore - vaatasime Itaalia filme, ostsime tee äärest mureleid ja mängisime kõikvõimalikke mänge.

Esimese öö veetsime Poola hotellis, kus muidugi enne magamaminekut väiksel jalutuskäigul käisime. Ma ei tea, kas me olime nii turistilikult riides või oli asi meie juuksevärvis (blond), kuid iga teine auto lasi signaali.

Pärast pikka sõitu jõudsime õhtuks Tšehhimaale, kus me ööbisime tohutult ilusas toas. See oli ka esimene koht, kus meie väikesed seiklused alguse said. Nimelt oli kogu meie reisiseltskonna peale ka üks päris ilus poiss, kes oli reisil koos oma vanematega. Eks me sõbrannaga ikka piilusime teda ja itsitasime vaikselt. Teda oli hea ka bussisõidu ajal jälgida, sest ta istus meist eespool.

Igatahes, olles oma toaga tutvust teinud, käinud ka väikesel jalutuskäigul ning kuulanud tšehhikeelseid uudiseid, otsustasime voodisse ronida. Nagu ikka, on tüdrukutel palju lobiseda ja kohe me magama ei jäänud, kuid lasime tule siiski toas ära. Natukese aja möödudes kuulsime, kuidas kõrvaltoa akna peal on seesama kutt, keda meie piilunud olime, oma isaga juttu ajas.

Et paremini kuulda, mis jutuks, ronisime voodist välja akna äärde ning kuulsime, kuidas kutt oma isale ütles, et näe, kõrvaltoa tüdrukud juba magavad. Oh meie pettumust! Olime ju nii lootnud kellegagi tutvust teha. Sellest õhtust sai meie õppetund, et magama minnes tulesid kustutada ei tohi!

Järgmisel varahommikul ärgates ilmnesid mul kahjuks esimesed terviseprobleemid - nimelt oli mul üks silm täiesti paistes. Rääkisin giidiga, kuid ka tema ei osanud midagi teha ning ütles vaid, et kui hullemaks läheb, siis viime su Itaalias haiglasse. See hirmutas mind aga veel rohkem, et nüüd jäetakse keeleoskamatu mina kuskile Itaalia arstide kätte!

Kuid vaatamata kõigele asusime uuesti teele ja öösel jõudsime ka oma sihtkohta - Itaaliasse! Esimeses hotellis viibisime me kolm ööd ja just seepärast lootsime ka siin saada ilusa toa, ent võta näpust! Olles oma toa uksest sisse astunud, avanes meile vaade neljale voodile. Just nimelt - neli voodit!

Meid haaras muidugi paanika, et nüüd pannakse mingid tšurkad ka meie tuppa, aga giidilt saime kinnituse, et see tuba jääb vaid meie kahe päralt. Järgmine šokk tabas meid magama minnes, kus avastasime, et voodi peal on vaid lina ja voodikate ning ei mingit tekki. Peas oli vaid üks mõte: «Kas tekid polnudki hinna sees??» Õnneks leidsime need mõne aja pärast kapis sobrades üles.

Kuna me ei olnud oma toast just vaimustuses, siis paigutasime ka veidi mööblit ringi ning kartes pätte, kes öösel meie tuppa võivad hiilida, tegime hullumeelsusi! Ukse ette vedasime kirjutuslaua ning aknal olid ees sellised puidust ribikardinad, mis me natuke lahti jätsime, et õhku väljast tuleks, kuid kuna olime esimesel korrusel, siis polnud pääsu - ka akna ette tuli vargatõke teha! Sinna otsustasime püsti panna riidenagi, mis nagu filmides päti sisendes kolinal ümber kukuks. Ise muidugi itsitasime, et kui see öösel uppi läheb, siis karjume end poolsurnuks.

13.juuli öö veetsime megailusas 4 tärni hotellis ja superkaunis Treviso linnas Veneetsia lähistel. Lubasime endale, et sinna lähme me tagasi!! See oli tõesti kirjeldamatult kaunis ja hubane. Õhtusel jalutuskäigul kohtusime ka kohalike mustanahaliste poistega, kes meid põsemusidega üle valasid ja kuskile nurga taha «peole» kutsusid.

Itaalias veedetud nelja päeva jooksul külastasime Roomat, Vatikani, Pisat, Firenzet, San Marinot ja Veneetsiat. Loomulikult ei jäänud külastamata Colosseum ja Rooma Foorum, samuti käisime ära ka Pisa torni tipus.

San Marino on üks ütlemata lõbus koht, võib-olla on selle põhjuseks ka äärmiselt madalad hinnad, k.a madalad alkoholihinnad. Meid viidi bussiga tohutu mäe tippu, kuhu viiv tee oli käänuline ja kitsas ning kus bussiga sõita oli kohe päris hirmus. Ent kõik see muutus hetkega, kui me bussist maha astusime.

Nimelt tiriti kogu grupp esimesse alkoholipoodi degusteerimisele. Kõigile, sõltumata vanusest, jagati pitsid kätte ja muudkui kallati erinevaid likööre - šokolaadi-, muna-, kõrvitsa- ja palju palju teisi. Naised tegid oma esimesed sisseostud ja bussi viidi autotäis liköörikaste. Kõik veel naljatlesid, et koju jõudes on likööridieet, sest kogu raha oli otsas.

Pärast pikka kolamist otsustasime sööma minna. Tellisime spagette ja mina soovisin mahla, kuid kelner oli väga elevil ja vastas: «Mis mahla!? Ikka veini toon!». Kuid kõik see ilus sai nii ruttu otsa ning tuli asuda koduteele, mis polnud sugugi nii luksuslik ja põnevust täis kui sinnasõit.

Tšehhi hotelli jõudsime nii hilja öösel, et seal oli soe vesi otsa saanud. Poola hotellis saime katkise uksega toa, mille me loomulikult välja vahetasime. Viimasel päeval Lätis jäime meeletu vihmasaju kätte ning bussi varuväljapääsu luukide vahelt hakkas vett läbi laskma. Seega jagati sõbralikult oma vihmakeepe.

Kõige meeldejäävamaks kogu reisist jäi meie lahkumine teistest, lihtsalt parim! Me olime sõbrannaga enda arvates üsna tagasihoidlikud olnud, kuid Tallinnas bussilt maha astudes lehvitasid kõik. Selline oli minu esimene kord Itaalias, kuhu kavatsen kindlasti veel tagasi minna!