Reisilugu: kruiis Jenissei jõel

Foto: Marko Kaldur

Tarbija24.ee avaldab reisikirjaniku Marko Kalduri muljed kruiisist Siberis Jenissei jõel.

Varahommikul väljub Krasnojarskist jõelaev, mille pardal algab tuhandete kilomeetrite pikkune loksumine põhja poole Taimõri poolsaarele.

Jenissei jõgi on üks maailma kuuest suurimast jõest, esmapilgul tundub aga küll kitsas ja tavapärane. Ent voolukiirus on sedavõrd tugev, et ujuma minna ei soovitata - vool ja keerised viivat inimese lihtsalt ära. Seetõttu ei ürita keegi laevalolijaist vägilase Jenisseiga rinda pista, lastes veevool end hoopis turvaliselt edasi kanda.

Muuseas - sama marsruudi läbisid aastakümnete jooksul sajad tuhanded küüditatud, teiste seas ka kümned tuhanded eestlased.

Meie 1953. aastal valminud laev pole vist ehitamisest saati ühtegi suuremat uuenduskuuri läbinud. Igal juhul võib seal igal sammul kogeda ehedat nostalgiat. Puitvooderdisega koridorid, nikerdused trepikäsipuudel, stiilne restoraniosa - neid võib veel positiivselt kirjeldada.

Aga palju on ka negatiivseid detaile - ära lagastatud peldikud, lakkamatult üürgav laevaraadio. Vargusi laeval vist eriti ei kardeta, sest paljud reisijad hoiavad oma toitu ja muid asju kajutiakna taga, kõigile tekil jalutajatele kättesaadaval. Vähemalt reisi esimestel päevadel on tänu tuulehoogudele tekipealsed varjualused ka ainsad jahedad paigad, sellal kui laevas ja päikese käes valitseb põrgukuumus.

Laevareis osutub erakordselt tüütuks ja kurnavaks. Oma osa selles on ajavahel Eestiga, millega lõpuks ei õnnestugi ära harjuda. Teine oluline tegur on ebamugavus ja räpasus laeval, mis meeleolu morniks muudavad ja mõnelgi seedimise segi löövad. Keegi tarkpea mainis, et «Venemaal ei saa kaine olla» - suur osa kohalikest ning turistidestki, kes laeval sõidavad, paistavad seda reeglit ka eesrindlikult järgivat.

Infotehnoloogilise elustiiliga eestlastele tundub normaalne, et kõikjal, kus viibime, on olemas ka mobiililevi. Sedasi on lood esimesed tuhatkond kilomeetrit mööda Jenisseid põhja poole kulgedes. Ent ühel hetkel levi lõppeb ning järgmised paar tuhat kilomeetrit mööduvad täielikus eetrivaikuses. Tagantjärele selgub, et kodused on selle aja jooksul paaniliselt üritanud helistada ning mõnigi on tundnud muret ekspeditsiooni käekäigu üle.

Mõnusateks vahepaladeks reisil kujunevad vahepeatused asulate juures. Spetsiaalselt laevarahva tarbeks on igasse sadamasse püstitatud ajutine turg, kust saab kohaliku naturaalmajanduse produkte kaasa osta. Muu hulgas ka kohalikku ehedat samagonni, mis maksab 140 rubla liiter.

Külad ise jätavad väga trööstitu mulje. Selliseid hütte ja lobudikke kohtab Eestis harva, seal on aga tegu tavaliste elupaikadega, kus inimesed veedavad terve elu. Enamik Jenissei-äärseid asulaid on alguse saanud samas paiknenud sunnitöölaagritest, kuhu Nõukogude võim ka tuhandeid eestlasi küüditas. Ühes sellistest küladest - Igarkas - seisab kaldajärsakul suur puurist Siberis hukkunud eestlaste mälestuseks.

Mida edasi põhja poole, seda enam kliima jaheneb. Päev päeva järel muutub loodus kiduramaks, jõeperved kõrgemaks. Külade arv kallastel suureneb ning paljude juures on näha ka kunagiste koonduslaagrite jälgi – kõrgeid puitaedasid, okastraattõkkeid ning valvurite torne. Aeg-ajalt võib silmata kauguses ka uuemaid militaarrajatisi, mis meenutavad hiiglaslikke kosmoseteleskoope. Viimastest möödub «kruiisilaev» küll millegipärast vaid ööpimeduses.

Pikapeale harjuvad kõrvad laevaraadio ööpäevaringse muusikavalikuga ning kohati kipub jalg vene estraadiga kaasagi tatsuma. Nõnda on tuhandete kilomeetrite ja kuuekümnekraadise temperatuurivahemiku (+ 40st kraadist Krasnojarskis kuni - 20 kraadini Dudinkas) läbimise järel tekkinud tunne, nagu oleks terve elu Siberis veedetud. Inimene harjub kõigega...

Ees ootavad aga uued ja põnevad elamused tavaturistidele suletud Taimõri poolsaarel.