/nginx/o/2009/06/14/194030t1hf051.jpg)
Tarbija24.ee avaldab lugeja saadetud reisikirja. Ootame ühe A4 pikkuseid kirju elu meeldejäävaima reisi kohta kuni kuni 15. juunini (k.a) aadressil toimetus@tarbija24.ee. Parima reisikirja autorit premeerime kompaktse fotokaameraga.
Lugeja reisilugu: kuus last autos, mehest-naisest rääkimata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui kasvatada on kuus last, muutub isegi viimase hetke pakkumistega lendamine liiga kalliks: kulud ei lõpe ju lennupiletiga, vaid kogu kaheksaliikmeline kamp tuleb lennujaamast ka edasi liigutada. Seepärast on sellise seltskonna parim viis reisida väikebussiga ja meie elamusterohkeim sõit on viinud Krimmi.
Põlvkondade veelahe
Mäletate hõbepaberisse pakitud sulatatud juustu, kaljaautot, grillkanaputkat, mistra-katet korteris ning lapilõhnalisi pelmeenibaare? Krimmi nõuka-hõnguline olme on täiskasvanutele peaaegu et nostalgiline, lastele aga lõputu üllatusallikas. Hobuvanker kiirteel! Lada! Sinised aknaraamid! Kilomeetripikkune kalaturg! Arbuusimüüjad!
Kempsu, mis seisneb betoonpõrandasse tehtud augus koos astmetega kahel pool, olid kõik kogenud õnneks juba varasematel reisidel.
Ütle mulle oma kreeditkaardi nummer
«Kutsun miilitsa!» ähvardab tanklatöötaja, kui keeldume kütuse eest maksmisel paberile kirjutamast oma krediitkaardi PIN-koodi, et ta saaks koos selle ja krediitkaardiga siirduda tagaruumi makset sooritama.
Kui üritame väidelda, et ükski pank maailmas ei luba öelda võõrastele PIN-koodi, tuleb vastuseks edasist diskussiooni välistav: «Siin pole maailm, vaid Ukraina!»
Kui asfalt sulab linnas...
Krimmi kuumuses ei sula asfalt mitte ainult ise, vaid sulatab ka autokumme. Lõbustame end aruteluga märkide üle, mis sätestavad teatud soojakraadide juures veokite kiirusepiirangu, kui... soss! Meie buss hakkab vänderdama ja kisub kahtlaselt kraavi poole.
Tee, nagu tellitult, on selles kohas ka järskude pervedega. Kuidagi saame siiski pidama ning saatuse armulikkusena tuhiseb ka tagant tulev veokikolonn mööda alles siis, kui oleme juba teelt kõrvale saanud.
Järgmine tund kulub väiksematel lastel teeäärses õunapuuvõsas päikese eest varju otsides ning teistel bussi ratast vahetades. Väsinud ja tolmused on lõpuks kõik ühtemoodi.
Jalta ööelu
Igal õhtul on Jaltas uhke ilutulestik, kuid rohkem käiakse selle taustal ennast näitamas. Naised on näinud tõsist vaeva enda üleslöömisega - miniseelikud ja dekolteed, kõrged kontsad, värvitud huuled ja silmalaud, rohked kuldehted.
«Miks näevad kõik siin välja nagu libud?» nõuab kategooriliselt meie seltskonna 16-aastane noorliige. Täiskasvanutel on aga meenutamisrõõmu: mis ajal see nüüd oligi, kui välismaalased ka Eestis aina imestasid, et siinsed naised on tänaval nii superseksikad...?
Tunnid piiril
Tähtsaim dokument Ukraina-Poola piiril on papist kupong, kuhu kirjutatakse autonumber ja inimeste arv ning hakatakse sinna templeid peale koguma. Ühes kohas peavad kõik reisijad end ära näitama, teises niisama autost välja ronima, kolmandas ei tohi autost mingil juhul väljuda. Õige käitumisviis selgub muidugi alles siis, kui oled selle vastu juba eksinud.
On kohutavalt kitsas. Ühe pöörangu juures jääb bussi lahtiununenud lükanduks kõrvaloleva Lada põrkeraua taha kinni ja vajub eest ära. Johhaidii, see kah veel...
Ladast ronivad välja kurjade nägudega mehed. Nähes aga lapsi täis bussi, kehastuvad nad ümber abivalmiduseks ja Lada pakiruumist leitakse kang, millega uks siinidele tagasi tõsta. Lahkume õlalepatsutustega ja sõpradena. Sest tühja sellest Lada kriimustatud nurgast, see oli ennegi mitu kõksu saanud!
Kokkuvõttes ongi meie Krimmi muljed sellised: pealt karused, aga sisemiselt sõbralikud. Kui vaid see sõit nii pikk ei oleks, läheks teinegi kord tagasi!