Männised rüditalgud Põgari-Sassi rannaniidul

Niidurüdi paare pesitseb Eestis vähem kui paarsada ning nende arvukuse suurendamiseks on oluline taastada Lääne-Eesti rannaniite. Foto: Wikipedia

Päikselisel ja tuulisel suvepäeval askeldavad Eesti ühel suuremal, Põgari-Sassi rannaniidul Matsalu rahvuspargis usinad talgulised, kes on tulnud umbsest kontorist värsket õhku hingama, maalilisi kohti avastama, mõnusate inimestega kohtuma, ja mis veelgi tähtsam, pisikese ohustatud kurvitsalise elutingimusi parandama.

Sirgest, tolmusest maanteest ühele poole jääb mets, teisele poole aga vaikne lagendik, taamal mäluvad lehmad rohtu. Maanteest paarisaja meetri kaugusel lagendikul paistavad tublid töölised, kes usuvad, et rüditalgud jäävad neile veel pikaks ajaks südamesse. Ka minule on linna kivide vahelt maale pääsenuna säherdune mitmekesine maastik kosutuseks hingele.

Lahkelt võtab mind vastu Põgari-Sassi talgute juht Triin Tekko (27). Heledapäine tudeng Triin teab rääkida, et Puise poolsaare põhjaosal laiuv rannaniit on elupaigaks ja rändeaegseks peatuspaigaks väga kirjule suleliste seltskonnale, sealhulgas ka niidurüdile. «Siinse elurikkuse hoidmiseks tuleb ala järjepidevalt hooldada. Niidurüdi seisund on kriitiline ja iga õnnestunud pesitsemine suure tähtsusega,» seletab rõõmsa loomuga pikakasvuline piiga, kes õpib Tartu ülikooli neuroteaduste doktorantuuris. «Kuna Läänemere ääres pesitsevaid rüdisid on kõige enam mõjutanud rannaniitude kinnikasvamine, võtamegi männid maha.»

Talgulised puhastavad ala pealekasvavatest noortest mändidest, põletades need hiljem kohapeal pisikestes lõketes. Hindan pilguga puuvirna ümber sagivaid talgulisi, üht meest ja kuut naist. «Kas raske ei ole?» uurin Triinult. «Kõik on väga tugevad,» kiidab Triin, lisades, et möödunud päeval tulid RMKst kaks meest ka appi, kuid praegu saavad nad isekeskiski kenasti hakkama. «Üks mees meil ju ikkagi on,» osutab naerusuine Triin Jaanus Libekile (31), kes on parajasti ametis puuoksa saagimisega.

Kuigi naised võivad ju tugevad näida, arvab neist mõni, et see töö on tegelikult ikka päris raske. «Füüsiliselt raske,» ohkab õisroosas särgis Mari-Liis (29), kes loodab tuleval aastal end väheke kergematele talgutele kirja panna. Kuid muidu on keskkonnaministeeriumis töötav noor naine talgutega väga rahul – saab vaheldust igapäevasele tööelule, kus põhiliselt tuleb tegeleda paberitega. «Ja nüüd näen ka niidurüdi ära! See on elu praktiline pool, see on põnev! Samuti on vahva kohtuda inimestega, kes kõik looduse käekäigust huvituvad,» rõõmustab ta. Mari-Liisiga ühes on ka tema noorem õde Hanna-Lii (23), kes õpib ülikoolis keskkonnakorraldust.

Heategu loodusele

Aga miks inimesed ikkagi tulevad oma lühikese puhkuse ajal talgutele müttama ja maksavad selle ise veel kinnigi? Juba üheksandat korda Eestimaa Looduse Fondi (ELF) talgutel osalev logistikaspetsialist Virve Mandel (40) oskab sellele küsimusele hästi vastata. «Eestimaa on armas,» õhkab naine. «Siia tulevad kokku mõnusad inimesed. Lisaks saab värskes õhus tööd teha ning takkaotsa on super tunne, et oled midagi looduse heaks tegelikult ära teinud. Lihtsalt üks väga hea ja aktiivne puhkuse veetmise viis».

Põgari-Sassile pole Virve varem sattunud ja kuigi siinne loodus on hingematvalt ilus, meenutab ta heldimusega möödunud aastatel omakssaanud väikesaart Kesselaidu ja Väinameres asuvat Kumari laidu: «Kumaril ei ole elektrit, ise vaatad, kuidas hakkama saad. Mõlemasse kohta viiakse ja tuuakse paadiga.» Virve üritab igal aastal sattuda veel mõnda enda jaoks avastamata paika. «Käin siin seni, kuni jaks otsa saab,» on ta kindel.

Ajakirjanik Eneli Siirman (27) on samuti varem ELFi talgutel käinud. Südamesse jäänud ehedad emotsioonid möödunud kordadest innustasid teda talgutest osa võtma ka sel aastal. «See on armastus looduse vastu, mis mind ikka ja jälle siia tagasi toob,» ütleb Eneli. «Ja otse loomulikult mõnus seltskond.»

Suur loodusesõber on ka juristina töötav Koidu Mölderson, kellele niisama peesitamine ei passi. Harrastusmatkaja otsustas seekord suvise puhkuse ajal hoopis loodusesse tööd tegema tulla. «Siiani on küll väga positiivne mulje jäänud, täitsa võimalik, et tulen veelgi,» sõnab Koidu.

Eemal tassivad puuoksi kaks venelannast statistikaametnikku – Lilian (57) ja Irina (59). ELFi talgutest kuulsid nad oma sõbranna käest, kes olevat talgute kohta vaid häid sõnu lausunud. «Tegelikult on mul neist mändidest kahju. Arvasime, et ehk on tegu pisikeste mändidega, kuid siin on ju ilusad noored kõrged männid,» muretseb Lilian, lootes, et tuleval aastal saab minna kuhugi saarekesele heina niitma. «Jaa! Mina loodan ka,» ütleb Irina sõna sekka.

Kuigi mõned talgulised oleksid meelsamini kuhugi väikesaarele läinud, siis kahjuks ei klappinud ajad või olid rühmad juba täis. Triinu sõnul on väikesaartele alati suurem tung. «Tahetakse mere äärde, ja mida väiksem saar, seda parem. Iga päev ju sellisesse kohta ei satu,» ütleb Triin.

ELFi talgud on kogunud aasta-aastalt üha enam populaarsust. Triin arvab, et põhjuseks ongi põnevad kohad, head inimesed ja mõnus tunne seejärel, kui midagi mõne kodumaa paigakese heaks ära tehakse. Triin ütleb, et looduses rahmeldamine meeldib siin kõigile – meeldiv vaheldus ja tekkiv rõõm, kui tööl on tulemus.

ELFi rahvas on teistmoodi

Sedasama arvab ka Jaanus Libek, kes on ELFi inimeste seas tuntust kogunud saeministrina. Möödunud aastal ELFi talgutest esimest korda osa võtnud metsamehele hakkasid need niivõrd meeldima, et tänavu veedab ta koos talgulistega juba märksa rohkem aega. Jaanuselegi meenuvad kohe Kesselaiu seiklused, kuid samuti pidas ta üheks lahedamaks kohaks Ruhnut, kus maikuus sai koos kohalikega palju ära tehtud ja muidugi ka pidu peetud.

«ELFi inimesed on sellised teistmoodi. Inimesed siin on justkui omamoodi kogukond, võrgustik, kellel on ühised huvid ja tuttavad. ELF ühendab,» räägib rahumeelne Jaanus.

«Samuti on väga lahe, et kui muidu oled etteantud mustris kinni, käid vaid punktist A punkti B, siis talgud aitavad seda rutiini lõhkuda. Veelgi põnevam on, kui tuled spontaanselt, lihtsalt tuled ja oled ning siis vaatad, mis saab. Ja siis kohalikud inimesed räägivad sulle omamoodi maailmanägemusest, ajaloost ja sealsest loodusest,» pajatab rännumees, kes on varem ka palju välismaal seigelnud.

Talgulised töötavad kuus tundi päevas, õhtuti tutvuvad kohaliku külaeluga ja teevad asjatundja juhendamisel linnuvaatlusi. Talgubaas asub naaberkülas Kiidevas. See mitmekesise maastikupildiga küla asub Matsalu lahe põhjakaldal ning inimesed on siin leidnud loodusega hea harmoonia. Külast saab alguse matkarada, mis pakub ehedaid looduselamusi, läbides pika ajalooga puisniite, tuules õõtsuvaid tihedaid roostikke ning omapärast Puise lehtmetsa.

Põgari-Sassi rüditalgud kestsid 15.–18. juulini, selle aja jooksul võeti maha ligi paarsada puud.

Kommentaar

Siim Kuresoo, ELFi talgukorraldaja ja rüdi aasta programmijuht

Korraldan ELFis talguid üheksandat aastat ja seega julgen väita, et tegemist on üha populaarsemaks muutuva vabatahtliku tegevuse ja puhkuse ühendamise viisiga, huvilisi on aasta-aastalt aina rohkem ning see annab jõudu asjaga edasi minna. Meie eesmärk on aidata kaasa looduskaitselise väärtusega alade hooldamisele, luua lahendusi nende aladega tutvumiseks ja tõsta inimeste teadlikkust looduskaitse eesmärkidest ning vajadustest.

ELF on korraldanud talguid mitmel Eesti kaitsealal aastast 2001. Kokku on aastatel 2001–2012 ELFi korraldusel toimunud 321 talguüritust, millel on 5642 osalise ühisel jõul tehtud 52 267 tundi vabatahtlikku tööd. Möödunud aastal käis talgutel ligi 1000 inimest.

Kõige rohkem talguid toimub suve teisel poolel ja sügisel. Sel aastal on toimunud 22 talguüritust ning 30 on veel ees. Kõige suurem tung on pisikestele laidudele, kuhu muidu ei satuta, kuid poppe kohti on ka suurel maal, üheks neist näiteks Tartu läheduses asuv Alam-Pedja looduskaitseala. Talgud kestavad üldjuhul kolm kuni kuus päeva. Tööks on peamiselt erinevate pärandkoosluste taastamine ja hooldus ning märgalade rikutud veerežiimi taastamine. Talgurühmas on tavaliselt tosinkond talgulist.

Kes osalevad ELFi talgutel?

•    ELF korraldas 2010.–2012. aastal uuringu, mille eesmärk oli välja selgitada looduskaitsetalgute mõju talgulistele. Uuringus osales 267 ELFi talgutel osalejat.

•    Vastanud olid vanuses 19 kuni 66 eluaastat, naisi oli 187 ja mehi 80.

•    Tavaliselt osalesid looduskaitsetalgutel kõrgema kvalifikatsiooniga inimesed: kõrgharituid oli 75 protsenti, üldkeskhariduse ja kutse- või ametiharidusega mõlemaid 12 protsenti.

•    Kolmveerand vastajatest (74,5 protsenti) olid palgatöötajad.

•    Looduskaitsetalgutel osalesid sageli inimesed, kellel oli loodusega seotud hobi. Loodustemaatikaga kursis olevaks võib lugeda inimesi, kellel oli kas vastav haridus (18,4 protsenti) või sellega seotud töö (10,9 protsenti).

•    Suurem osa vastanuist (70 protsenti) oli pärit suurlinnast (Tallinnast või Tartust).

•    Suurem osa vastas, et talgutel osalemine andis uusi teadmisi või oskusi.

Allikas: Eestimaa Looduse Fond, uuringu aruanne «Looduskaitses vabatahtlikuna osalemine ja selle loodushariduslik mõju»