Lugeja reisilugu: rännak Kenya masaide külla

Foto: Berit Renser

Tarbija24.ee avaldab lugeja saadetud reisikirja. Ootame ühe A4 pikkuseid kirju elu meeldejäävaima reisi kohta kuni kuni 15. juunini (k.a) aadressil [e-mail].  Parima reisikirja autorit premeerime kompaktse fotokaameraga.

«Ega te meid ometi ära süüa ei plaani?» Vaatan umbusklikult punasesse riidesse mässitud süsimusta meest, kelle puusal ripuvad mõõk ja nui. Ta kaela soonivad kirevad ehted ning põskedelt paistavad iganenud armid. Ma olen temasuguseid varem juba näinud - kannibalifilmides. Müütiline mees vastab, et ei plaani.

Hindan oma olukorda. Oleme kahekümne kilomeetri kaugusel tühjast autoteest, mis omakorda on liiga kaugel tsivilisatsioonist. Oleme savannis. Pool tundi tagasi jalutasin mööda sebradest. Tunnike veel enne kappasid hirmununa mu eest kaelkirjakud. Ja terve selle lõõmava päikese ja otsatu tühjuse keskel matkates suutsin ma paaniliselt mõelda vaid sellele, kuidas kusagilt rohu seest tõstab pead pulstunud lakaga emalõvi ning rebib mu ühe hammustusega tükkideks.

Müütiline mees mõõga ja kaikaga on selle kõrval naljaasi. Õnneks paistab ta ka kuidagi sõbralik ning olgem ausad, uudishimu lausa kõrvetab mu pingul närve. Mina ja mu sõbranna, kaks noort eesti neidu, otsustame võtta vastu küllakutse mehelt eelmisest aastatuhandest, keda siin mäekurus alles äsja kohtasime, ning liituda päevakeseks masai-hõimuga.

Vihma kallab. Mäekuru põhi täitub vaikselt veega. Must mees näitab ükshaaval, millisest kivist on ronimiseks parem haarata. Ma ei tunne end teab mis mugavalt oma käsi kivipragudesse toppides. Kuid masai lohutab - anakondat ei ole nad siin juba paar nädalat näinud.

Ühel hetkel seisan kusagil kanjoni äärel. Libistan oma pilgu sinna, kuhu masai näpp osutab. Taamal, kusagil väikselt ja kaugel, paistab vist miraaž. See ei saa ju ometi päriselt olla, mõtlen ma. Et sellel planeedil, kus toimub võidujooks rahale ja ajale, uhkusele ja edevusele, kuulsusele, on koht, kus aeg on tõepoolest seiskunud. Kus inimene ja loodus elavad veel üheskoos. Kuusteist madalat lehmasitast hurtsikut seisavad ringis keset puutumata loodust.

Meile jalutab vastu veel üks must mees, kitsekari kannul. Täpselt samasugune kui meie sõber masai, ainult õlgadeni rippuvate kõrvadega. Saame teada, et kõrvu venitades tuleb tarkus, alternatiivina kooliharidusele.

Astume külla sisse. Kaks hütti on veel valmimisel. Keset püsti aetud puutoikaid lebab hiiglaslik lehmasita hunnik, kärbsed tiirlemas selle ümber. Naine seisab jalgadega sitas, koogib kätega korraliku portsu ning hõõrub selle hoolikalt seinale. Astume sisse kõrvalmajja. Laed on täpselt nii kõrged, et üks keskmise pikkusega mees sisse mahuks.

Aknaid ei ole. Katuse ja seina vahel on vaid väikesed augud. Muldpõrandal praksub madal lõke. Kõik on nii suitsune, et silmad tõmbuvad kissi. Istume voodile, lehmanahkade otsa, ning tutvume veel paari külaelanikuga. Nad räägivad oma igapäevaelust.

Kuidas tervislik jook meestele on lehmaveri, lehmauriini ja tuhaga märjuke sobib aga sünnitanud naisele. Kuidas nad kõik eluks vajaliku loodusest hangivad - alates deodorandist ja lõpetades hambaharjaga. Kuidas nad kord nädalas kilomeetrite kaugusel elektrijaamas oma mobiiltelefoni laadimas käivad.

Siis näitavad, kuidas nad õhku hüppavad, et tagasi taevasse saada. Lasevad näppida oma vibusid, kuid hoiatavad, et me teravat otsa mitte mingil juhul ei puutuks - pidavat tapma hetkega. Ja lõpuks räägivad iga masai mehe põlisest kohustusest - astuda võitlusesse lõviga.

Masai kirjeldab seda elavalt. Vaatab meile tungivalt otsa ja ütleb: «Kõigepealt pead kinni püüdma lõvi pilgu. Ja kui ta hüppab, et sind rünnata..» Masai silmad on juba ärevusest punaseks tõmbunud. «Kui ta hüppab, et sind rünnata, haarad vasaku käega toika ning surud pikkupidi tema lõugade vahele, hops!»

Masai lükkab ühe käe kiire liigutusega ette ja tõmbab teise selja tagant välja: «Ja siis haarad mõõga ning surud selle lõvi kehasse. Ta viskleb, murrab sind oma käppadega, möirgab, aga sa pead temast võitu saama.» Meie sõber on silmitsi seisnud kahe lõviga, mõni teine veel enamaga, ning eks paljud on ka lõvi hammaste vahel lõpetanud.

See öö oli pikk ja jutustused veel pikemad. Pesime end kose kosutava vee all, uinusime lehmasitast onnis taimedega lõhnastatud voodis lehmanahkade vahel ning kuulsime - kas unes või ilmsi - kaslaste hiilivaid samme teisel pool habrast seina.