Tartu mõõtu Bergamol (elanikke umbes 118 000) on pikk ja keeruline ajalugu. Alates aastast 196 oli see Rooma asula. Aastatel 1428–1797 oli linn Veneetsia võimu all, kuni nende valitsemise lõpetas Prantsuse vägede sissetung. Linn jäi Prantsusmaa võimu alla 1815. aastani, mil see läks Viini kongressi otsusega Austriale. 1859. aastal liideti Bergamo Itaalia kuningriigiga.
Bergamo suurimaks turistimagnetiks on võluv vanalinn ehk città alta oma väikeste kõrvaltänavate, poekeste ja restoranidega. Selle südameks on Piazza Vecchia, mida ümbritsevad teiste hulgas Biblioteca Civica, mida hakati ehitama 16. sajandi lõpus, 12. sajandist pärinev kohtuhoone Palazzo della Ragione ja samuti 12. sajandil rajatud Torre del Commune kellatorn.
Arkaadid ühendavad Piazza Vecchia väljakut Piazza del Duomoga, kus asub klassitsistlikus stiilis toomkirik, 1476. aastal kondotjeer Bartolomeo Colleoni hauakambrina ehitatud kaunis Colleoni kabel ja romaani stiilis Santa Maria Maggiore basiilika.
Ööbimiseks võib valida nii mõne vanalinnas asuva mitmetärnihotelli kui ka maalilise kodumajutuse mõnes villas – viimase puhul tuleb aga silmas pidada, et kõik pole päris kuld, mis piltidel hiilgab, ning muinasjutuline külalistemaja ei pruugi tegelikkuses olla sugugi midagi erilist. Ent selle korvab näiteks väike privaatne terrass, kus õhtuti tähistaevast ja klaasikest kohalikku imehead sidrunilikööri limoncello’t nautida, ning kodune atmosfäär, kus majaperenaine toob kandikul hommikusöögi ja kodukassid peesitavad päikese käes.
Kuulsat Itaalia kööki saab Bergamos nautida nii kohvikutes, pizzeria’tes või trattoria’tes kui ka luksuslikumas restoranis. Viimases einestamine on muidugi oluliselt kulukam.