Öös peitub teistmoodi elu

Sume on öö: parimad paigad öisteks käikudeks on seal, kus kohtuvad maa ja meri. Näiteks Lahemaa rannik. Foto: Küllike Rooväli

Miks peab loodust avastama ja nautima päevavalges? Ei pea! Suvise hilisõhtu ja varahommiku vahele jääb palju saladuslikku, mahub palju armastust, veenab Eesti esimene öögiid.

Armastuses võetakse end ise riidest lahti, seda tavaliselt õhtu eeli. Nii juhtus ka minuga kaheksa aastat paljude lahtedega maal. Ehk Lahemaal. Vahetevahel ja üpris sageli ei tahtnud ma seda teha üksinda.

Kui mitu aastat oli vaadatud Lahemaa päevi koos inimrühmadega, nende giidina, hakkasin tahtma olla gruppidega kahe hämaruse vahel. Seal, kus algab õhtuhämarus. Öötaktika õigustas ennast: tekkisid öised ekskursioonid, millest võib saada ja hakkabki juba saama öögiidindus.

Öösel toimub palju huvitavat, eriti suvel kaunites paikades, seda rohkem ennast lõbustades. On ööjooksud, öösimmanid, muinastulede öö... Targemaks saada öös võid just öögiidi abil. Kuidas, selleks on palju huvitavaid võimalusi, sest armastus pole öös kunagi üksinda.

Ilma hakkavad sündima esimesed öögiidinduse vasikad, ööprojektid Öölahemaa ja Kõrvemaa Ööd, mis saavad endale peagi õed-vennad teistes turismimekades. Nood kaks esimest on omaalgatuslikud proovid, et kuidas minema hakkab. Järgmisest aastast saab öökäike juba kaheksa, millest üks kulgeb mööda Peipsi rannikut ja seitse hõlmavad kogu Eesti rannajoone ning saaredki. Neist saavad osa ka välisturistid, ja kes teab, võib-olla leiab öögiid endale tee meilt mujalegi. Eks seda järgnevad kevaded ja armastused näita.

Riidest lahti!

Esimeses uues öös Lahemaal ei võtnud mind keegi riidest lahti. Tegin seda ise. Uus oli öö just uue Lahemaa tõttu. Augustis 1990 toimus põhjaranniku poolsaarte ja lahtede avastamise esimene voor. Varem polnud ma jalga põhjarannikule saanud ja ööd uuel maal olidki uued.

Nädalapäevad sai liigutud hommikute ja õhtute vahelisel ajal. Esimene tolle aasta öö 12. augustil Vihasoo-Kasispea luhal ei möödunud üksinda. Mõttelennule andsid hoogu Eru lahel kogunevad ja peatuvad veelindude hordid.

Esimene öö kellegagi võib teha sind ära. Mind tegid ära ööbivate sookurgede omavahelised jutud, sõtkaste tiibade vilin ja veel paljud uued hääled.

Esimese öö armastusele tuleb elus sageli lisa. Nii läks ka maal paljude lahtedega ehk meie põhjarannikul. Palmse pargiöö. Joaveski heinaküüni öö. Majakivi juures magamine. Ilumäe öövaikus. Oandu küla öörahu. Udriku rabajärvede sosin. Tollane august täitus kõige uuega, mida sisaldas tollane Lahemaa rahvuspark.

Sügisööd pole nii pimedad, kui nad videvikus sulle paistavad. Talveööd pole nii külmad, kui nad õhtu saabudes tunduvad. Seda kogesin 1990.–1991. aasta sügisel ja talvel samal maal end tuttavamaks tegemas.

Rääkiv kevadöö saabus Viinistu ja Turbuneeme vahel rannas ööbides aprillis 1991, kui võõras piirivalve laskis juba rannas kolada. Esimesena rääkis sõtkapaar. Ainuke veelind, kelle tiivad lennus vilistavad. Ööbimispaika otsides ajas armunud paar omavahel lennus omi armujutte. Armastuse jutud on enamasti lõputud. Nad kusagil elus algavad ja neid lisandub eluteel kõndides pidevalt.

Nii kogunes viie aasta möödudes maal paljude lahtedega sadakond ööd, millesse armuda. Need olid siis uued lahed: Kolga, Hara, Eru, Käsmu ja Altja.

Armastusega on alati palju peale hakata. Lahemaa armastusega ei tahtnud ma edasi kõndida vaid omapead. Giidiks hakanud teadur hakkas armastust jagama. Sedasama, mida ta viis aastaringi kogunud oli, seda poolsaarte peal ja lahtede ääres või mujal sellel suurel maal.

Ööst tulek, öösse minek

«Kust sa tuled, giid Marek?» Seda küsiti sadu kordi hommikul ekskursiooniga alustades. Ma tulen Lahemaa öödest, vastasin. «Kuhu sa lähed, giid Marek?» Seda küsiti veel rohkem kui sada korda õhtul ekskursiooni lõppedes. Ma lähen lahtede juurde tagasi, ütlesin.

Nii sündisid hilisõhtused pargikäigud, kivikülvidel kolamised videvikus või varahommikused kella viiesed minekud rabaavarustele. Ja järgmine samm oligi – öised ekskursioonid. Neid ei kogunenud aastatel 1995–2003 palju, vast poolsada, aga idee öösel grupiga väljas olla sündis just nendest.

Öösel võib armastuse kaasabil teha paljut. Üheks öiseks armastuseks võib olla öine grupijuht ehk öine giid. Seda kogesin päevase giidiameti lõpusirgel vast poolsada korda. Varasematest kogutud öödest said parimad palad ekskursantidele edasi räägitud. Ja ööd Lahemaal said ise uuesti üle vaadatud, seekord koos inimrühmadega.

Tahtmine olla öösel koos giidiga jäi paljude südamesooviks. Nii võiks minna iga öise giidiga, et teda öösel tahetakse. Seda mitmetel eesmärkidel. Ja nii ongi saanud päevagiidist öögiid.

Pimedust valgustab jutt

Kas öögiidindusel on tulevikku? Paljude aastate kogutud ööde kogemuste põhjal arvan, et on küll, seda eriti aasta valgemates öödes – mais, juunis ja juulis. 20. maist kuni 20. juulini ehk kaks kuud. Parim liikumisviis oleks jalgrattaga.

Öö ja giid peavad olema inimestele pisut teistmoodi. Öös peab olema kaasas tema tundja ja nii saabki öö giidiga teise pale. Öine vari käib öögiidiga kaasas ja teeb ka giidi teistmoodi, kui päikse all olles. Kui öö on liiga pime, aitab valgust heita öine jutt või lõke Palmse mõisa taga lõkkeplatsil.

Parimad palad öögiidindusel Eestis võiksid olla seal, kus maa ja meri kohtuvad: kogu põhjarannik, läänerannik, Saaremaa, Hiiumaa. Öised mõisad ja rabad võiksid olla merelahtede kõrval suured vennad, mida kõike öödes avastada võiks.

Öised väljasõidud viivad öödesse, kus kõik on pisut teistmoodi. Ehk on see midagi sellist uut, mida just turismimaastikul otsitakse, et tuleksid uued ööprojektid, seda õhtute ja hommikute vahele.