Aasta tähtsaim tuli kaitseb kurja eest

Jaanituli. Foto: agmeedia

Jaanilaupäeva tähtsaim osa on läidetav jaanituli. Vanad eestlased uskusid, et kuhu jaanitule kuma paistab, sinna kuri ligi ei pääse.

Paljudel rahvastel on jaanituli olnud algselt seotud  päikesepüha ja -kultusega, nii ka eestlaste puhul, kirjutab C. R. Jakobsoni Talumuuseumi museaalse osakonna juhataja Pille Perner Maablogis.

Jaanituleks hakati aegsasti valmistuma ja põletusmaterjali koguma. Ajalooliselt on Eesti eri paikades tuletegemise traditsioonid erinenud aga põhjalikult.

Tuli künkale või ridva otsa

Tänapäeval tehakse jaanituli enamasti maa peale. Vanasti oli Lääne-Eestis ja saartel aga tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis või laasitud puu otsa viidud katlas. Sellisel tulel oli oma nimi – „leedutuli“. Tähtis oli, et tuli kaugemale paistaks – kuhu jaanitule kuma paistis, seal kasvas vili hästi ja ümbrus oli kurja eest kaitstud.

Mereäärsetel aladel, aga ka Peipsi rannikul, on olnud ja on kohati tänapäevalgi tavaks viia vanad paadid jaanitulle. Ruhnu saare elanikud tegid jaanituld ikka ainult kokkukuhjatud vanadest kalapaatidest. Taoline põletamine on ühtlasi ka ohvrilõke.

Sellegi kohta, et jaanituli tehti otse maha, on teateid üle Eesti. Tavaliselt valiti mõni kõrgem koht või küngas, et tuli ikka paremini paistaks – seepärast kannavadki paljud meie väiksemad mäed Jaanimäe nime. Vahel tehti lõke ka suure kivi otsa.

Pere- või ühisüritus

Pere jaanituli oli olemuslikult erinev meelelahutuslikust ühisjaanitulest. Kui perejaanituli peetud, siis mindi ühisjaanitulele lõbutsema. Usuti, et kes jaanitulele ei lähe, sellel läheb maja ehk tuba põlema. Suurel ühislõkkel usuti olevat tervendav ja puhastav vägi. Tuli pidi andma järgmiseks aastaks jõudu ja rammu, võtma laiskuse kontidest. Vanasti pandi üle lõkke kargamise ajaks veel tooreid lepalehti tulle, et paksu suitsu saada, mis igati kasulik arvati olevat.

Jaanitule juures on läbi sajandite tantsitud ja lauldud. Samuti on kuulunud jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad. Tule ääres on maitstud pühadetoitu ja joodud jaaniõlut või kalja. Kindlasti kuulus  jaanilõkke juurde ka kiikumine. Poiste ülesandeks oli kiik teha ja tütarlastel aga see ehtida.

Meiud, jaanikased, armukased

Jaanilaupäevaks toodi koju ja kiige juurde jaanikased. Toas pandi kased enne laupäevaõhtuse pudru söömist elutoa nurka seina äärde ja kui ruumi rohkem, siis ka laetalade vahele. Kui tüdrukud aidas magasid, pidi kindlasti kaski jätkuma. Selliseid kaski nimetati meiudeks. Kased viidi koju, osa ehiti pidulikult riideribade ja lillepärgadega ning tantsiti ja lauldi nende ümber. Eriline tähendus on aga nn. armukaskedel, mida noormehed jaaniööl tulelt tulles neidude ukse või akna taha viisid. Poiste toodud kased olid staatuse sümbol – see näitas, et neiu oli tähelepandav.

Kaseoksi raiuti toodud puude küljest kohe ka jaanisauna viha jaoks. Noorte lehtedega kasevihad muutsid sauna ja saunalised eriliselt lõhnavaks.

Jaaniööl täis maagiat

Jaanipäeva juurde kuulub rida maagilisi, kuid igal juhul romantilisi ettevõtmisi. Näiteks sõnajalaõie otsimine. Kaunis õis, mis puhkeb jaaniööl lühikeseks ajaks ja andvat oma noppijale rikkuse, õnne, kõigi lindude, loomade ja inimeste keele mõistmise võime, teadmised kõigi maailma asjade kohta. Sõnajalaõit on aga väga raske kätte saada, sest otsija teele veeretab kurat igasuguseid takistusi ja õis ei taha ennast inimesele näidata. Ka ei tohtinud hüüdmise peale ringi vaadata ega sellele vastata. Leitud õis tuli viia kohe metsast välja. Rahvasuus on ka hiilgavaid jaaniussikesi sõnajalaõiteks kutsutud. Usuti, et kes jaaniussi koju toob, sel tuleb õnne. Kes aga ära tapab, sel läheb maja põlema.

Tähtis oli lillepärgade punumine. Jaanitulelt tulles korjasid noored neiud üheksat sorti lilli, punusid pärja ja panid selle ristteel pähe. Tagasi vaadata ega kellegagi kõnelda ei võinud. Kodus pandi pärg padja alla, siis pidi unenäos oma tulevast nägema. Hommikul pidid pärja puu otsa viskama. Kui see sinna püsima jäi ja alla ei kukkunud, võis olla kindel, et pulmad tulevad.

Vanakurat võtab rahapaja välja

Jaaniöö teeb eriliseks veel see, et siis on võimalus leida peidetud varandust. Tavaliselt pidi Vanakurat just sel ööl rahapaja välja võtma ja hakkama raha kuivatama. Kaks kõige tuntumat viisi seda kohta üles leida olid: vaadata ümbruskonda katuse alt läbi unkaaugu või siis läbi kirstulauas oleva oksaaugu.

Jaaniööl peavad nõiad pidu ja kes jaaniööl ära nõiutakse, ei pääse needusest kunagi. Ainus võimalus õnnetusi eemale tõrjuda oli kõik jaaniööl õuele või lauta tekkinud võõrad asjad ära hävitada. Kurja peletamiseks pandi jaaniööks maja nurkade vahele õnnelilli. Tark peremees käis jaanilaipäeval tiiru ümber oma põldude ja pistis pihlakaoksa iga põllunurga sisse, siis ei saanud põllule midagi kurja juhtuda.

Jaanipäeva tähistamine pole tänapäevalgi kuhugi kadunud. Tänapäeva inimene ehk ei usu enam niipalju muistset väge ja oma tegudega tuleviku muutmisesse. Siiski püsib inimese hinges mingi püha tunne elusa tule vastu ja jaanipäeval on endiselt oluline koht meie rahvatraditsioonides.