Põnev leid Soome tööstuslinnas - mehaanilise muusika muuseum

Jürgen Kempf näitab Varkauses põnevaid mehaanilisi muusikariistu. Foto: Ester Põldma

Paljud eestlased põlgavad reisisihina Soomet igavaks või siis ammuavastatud maaks, eriti arvatakse seda tõenäoliselt Kesk-Soome kohta, kus mõni aastakümme tagasi käidi suurt maasikaraha teenimas või siis Savonlinnas ooperielamust saamas. Unustuse hõlma on eestlaste jaoks vajunud suvised maasikavälud ja ooperit käiakse nüüd ka juba pigem maailmalinnades nautimas.

Ent ometi võib põhjanaabrite endigi hulgas unustatud paigas Varkauses, mis on näiliselt üks ütlemata igav Ida-Soome tööstuslinnake, avastada pärli, täpsemalt siis muuseumipärli – mehaanilise muusika muuseumi.

Olgu öeldud, et meie seltskonna jaoks arvas meelelahutuse sobiva olevat allakirjutanu soomlasest õemees, kes ise sealtkandist pärit, ja ju ta teadis, mida meiesugustele muusikahuvilistele pakkuda.

Kuigi ega meist keegi ülemäära palju just mehaanilistest instrumentidest teadnud ka – meenus vaid mehaaniline klaver linnateatri kunagisest Tšehhovi-lavastusest. Nii et on ütlematagi selge, et suur oli meie üllatus, kui astusime Varkause äärelinna sümpaatsesse kahekorruselisse majakesse, kus ei jäetud aega hingegi tõmmata – karismaatiline, laulutaat Ernesaksa meenutav sakslasest vanahärra Jürgen haaras kogu olemusega meid oma lummusesse ja viis umbes tunniajasele retkele oma kuningriiki.

Kuningriiki, kus üks põnev muusikariist ajas teist taga ja millest peaaegu iga juures kuulsime selle aja- ja elulugu. Tundub uskumatugi, et kõik selle kuulamis- ja vaatamisväärse on loonud suurelt jaolt just kõneleja ise – otsinud vanad pillivrakid, meisterdanud neisse mehaanikasüsteemid ja maalinud silmale ilusaks.

Huumorimeel ei jäta ekskursioonijuhti hetkekski. Olgu siis eri keeltes mahlaka häälega laulu lüües või sättides külastajat istuma toolile, mis ühtäkki Mozartit mängima hakkab. Vahvaid eksponaate leidub maja kahel korrusel hulgi – ja igaühest võlutakse välja kasvõi tillukene viisijupp, tihti ka mõni visuaalne trikk.

Sümpaatne ja mõnus oli näiteks nukuansambel, kus kõrtsimuusikuna astus nuku kujul üles ka president Niinistö. Viimane vaatepilt veab meie seltskonnas mõistagi suud naerule.

Eelarvamus, et kõik mehaanilised pillid meenutavad välimuselt klaverit, kadus kohe, sest oskuslikult oli meister ühendanud nii viiuli, akordioni, klaveri kui trummid. Ja peab ütlema, et kogu see pillide integratsioon kõlas kokku kui arhailise kõlaga orkester. Lisaks veel muusika taktis kaasa liikuvad loomakujud ja maastikupildid ning silmi pilgutav Mona Lisa, mis kohati küll kitšimaiguline, aga senikogemata elamused on garanteeritud.

Muuseumiretke käigus saime veel kuulda, kuidas muuseumidirektor Eestit ja eestlasi armastab, meie presidenti austab.

Et tunne pole ühepoolne, näitab seegi, et meie kultuuriminister andis hiljaaegu Jürgen Kempfile aukirja selle eest, et ta on umbes kümne aasta jooksul aidanud Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumil korrastada haruldasi muusikaautomaate ja jaganud ses vallas oma teadmisi ja kogemusi. Märkimist väärt on, et selle koostöö tulemusena toimub Eestis sel suvel juba viiendat korda väntorelifestival.

Praegusel muuseumirenessansi ajastul tuleks kõigil neil, kes peavad muuseumi üheks igavaks koltunud paberite ja väheütlevate esemete väljapanekuks, oma avamust muuta. Nüüdisaegne muuseum on põnev paik ning Kesk-Soomes Varkause linnas asuv Euroopa suurim mehaanilise muusika muuseum kinnitab seda veendumust täiel määral, ole sa kahene või kaheksakümnene.