/nginx/o/2013/06/06/1810950t1hf26b.jpg)
Neitsisaarte türkiissinised mererannad, maailma parimad rummikokteilid ja kirev veealune maailm meelitavad igal aastal sinna kohale ligikaudu kaks miljonit külastajat. Ent hooaja lõppedes soikub melu mõnusasse vaikellu, mil nii loodus kui ka kohalikud elanikud turistidest hinge tõmbavad.
Hotellides tehakse siis remonti. Saareelanikud tegelevad sel ajal kalapüügi ja aiapidamisega: tillukestel maalappidel küpsevad banaanid, mangod ja papaiad ning tuules pendeldavad nööri otsa aetud voblad.
Neitsisaarte rummitehased töötavad aga aasta ringi täisvõimsusel. Suurim neist on Cruzan Rum Distillery, mis asub Saint Croix’ saarel, mõnusa jalutuskäigu kaugusel maanteest nr 64, ja lõhnab isuäratavalt nagu karamellikombinaat.
Ametlikult on Neitsisaared jagatud Suurbritannia (neile kuulub ligikaudu 70 saart), USA (Saint Croix, Saint Thomas, Saint John, Water Island jt) ning
Puerto Rico (Culebra, Vieques, Culebrita jt) vahel. Ent saarelt saarele pääseb lihtsalt nii pontsakate ja kahtlaselt põrisevate vesilennukite, hobukiilidega sarnanevate helikopterite kui ka väsinud välimusega väikelaevadega. Kõige suurem ja tasasem on Saint Croix, mida tänapäeval kutsutakse ka hispaaniakeelse nimega Santa Cruz.
N-ö talvel on Neitsisaarte keskmine õhutemperatuur 25 kraadi ja saareelanikud otsivad siis kibekiiresti kappidest suusamütsid välja. Juulist novembrini kestev vihmaperiood mõjub piirkonnale nagu ergutav ilusüst ja loodus hakkab seejärel veelgi rohkem haljendama.
Kui Saint Thomase kitsal teel rendiautoga saare kõrgeimasse punkti, 473 meetrit merepinnast kõrgemal asuvale Crown Mountainile ukerdasin, sai minu sõiduki kapott tubli obaduse pirakalt kookospähklilt, mis teeäärse palmi otsast alla sadas. Kohalikud müüvad neid oma lömmis autokastidest. Ostsin ka ühe.
Turistidega kohanenud
Mustanahaline musklis kaupmees kaksas matšeetega kookospähklil osavalt kaane pealt ja ulatas mulle elegantse kummarduse saatel joomiseks kõrre. Sisu on värskendav nagu meie kasemahl. Ka piimvalge tuum, mida peab seest õõnsa pähkli seintelt maha kraapima, on pehme ja toitev.
Sõitsin mööda kollasest, plekk-kuuri moodi ehitisest, mille uksel on silt «Autoregistrikeskus». Selle ukse ees tuiasid mingid maikades kolged. Rastapatsidega vanamehed popsisid majakeste ukseesistel taburettidel istudes häirimatult piipu. Nende kortsulistes suudes olid mõned hambad puudu.
Turismibuum, mis algas mõnisada aastat tagasi piraadilaevade maabumisega ja on praegugi saarte peamine elatusallikas, pole kohalikku elu eriti seganud. Saint Thomase sadamasse oli ennast sisse seadnud päikese käes tukkuvate meetripikkuste iguaanide koloonia, kokku umbes sada isendit.
Mõne meetri kaugusel nende sakilistest selgadest asus eksklusiivne juveelipood, kus kunagiste orjade järeltulijad, piltilusad noored neegritarid igavledes küüsi viilisid. 17. sajandi lõpus valitsenud Taani kuninga Christian V kaasa auks Charlotte Amalieks ristitud linna sadamas liuglesid helklevad lendkalad vee kohal nagu liblikad ning smaragdrohelised palmid kaardusid tuules, kui meie, jahitäis sukeldujaid, valgete purjede all merele seilasime.
Neitsisaarte ümbruse korallrahud meenutavad mulle ergavates värvides veealuseid linnu. Raske uskuda, et tegu on polüüpidega, kes surres kivistuvad. Mõned näevad välja nagu ajud, teised justkui loperdavad põdrasarved, kolmandad «õitsevad» nagu krüsanteemid. Meie ümber patrullisid pidevalt suured triibulised kalad, keda kohalikud kutsusid seersantideks.
Vesi oli avamerel ja tugeva tuulega jahedavõitu. Siunasin ennast, et ma kalipsot selga ei pannud, kui lõdisedes vees ringi sumasin. Südasuvel on vesi soe nagu supp.
«See kevadine jahedus on Atlandi ookeani külmade hoovuste tõttu, mis on jällegi korallide tervisele kasulik,» selgitas mulle päevitunud sukeldumistreener kogenult.
Ta nägi oma pikkade juustega välja nagu Mowgli ja indiaanipealiku järeltulija, kuigi on hariduselt finantsist ja sündinud džungli asemel hoopis Washington DCs.
Kalade toodetud liiv
Kuulsime ka, et Neitsisaartele on peidetud Hispaania kullalaevadelt pärinevad muinasjutulised aarded, mida aardekütid senini jahivad. Sealsetes vabasadamates käisid mereröövlid puhkusel ning kokkuröövitud varandust peitmas ja jagamas. Neist on alles vaid habemetega kitškujud kaubanduskeskustes. Säilinud on ka üks taanlaste ehitatud suurtükitorn Kuberneri mäel, kus 1718. aastal surnud kurikuulus piraat Edward Teach ehk Musthabe pikksilmaga merele vaatas, et uusi ohvreid leida.
Ent Neitsisaarteks ristis selle piirkonna hoopis Christoph Kolumbus 11 000 neitsi järgi, kes hukati legendi kohaselt koos katoliikliku pühaku Ursulaga. Hiljem maabusid sealsetes sadamates orjalaevad, et proviandivarusid täiendada, osa rahvast suhkrurooistandustesse tööle saata ja osa edasi Ameerika Ühendriikidesse toimetada.
1848. aastal tõusid tollal Taanile kuulunud saarte orjad üles ja võitlesid endale vabaduse välja. Turism lõi tõeliselt õitsele 1960. aastate alguses, kui USA kehtestas Kuubale kaubandusembargo.
«Neitsisaarte valge puudritaoline liiv on tegelikult kalade väljaheited,» rääkis meile jahireisil kaasas olnud merebioloog. «Aitäh ütlemast!» hirnus rahvas naerda ja krimpsutas tema jutu peale demonstratiivselt nina.