/nginx/o/2009/06/01/186878t1h1215.jpg)
Tarbija24.ee avaldab lugeja saadetud reisikirja. Ootame
kirju elu meeldejäävaima reisi kohta kuni
Koostöös koduelektroonikaupluste ketiga ONOFF premeerime parima reisikirja autorit kompaktse fotokaameraga.
Minu siiani meeldejäävaim reis oli tegelikult väga lõõgastav - pigem selline rahulik kulgemine läbi aja, kui pidev seikluste otsimine, mis aga ei tähenda, et paras ports mõnusaid seiku ei oleks mind ise üles leidnud.
Läksime umbes kümne eestlastega külla pea sama suurele belglaste grupile, kes olid pärit Eupenist, Belgia saksakeelsest osast. Tegu oli noortevahetuse programmiga, mille raames me koos avastasime üksteise kultuuri ja mõttemaailma erinevusi ning külastasime toredaid paiku Belgias, Saksamaal ja Hollandis.
Esimene üllatus oli muidugi see, kui vähe me üksteisest teame. Nemad näiteks ei suutnud välja mõelda, mis võiks meie riigikeel olla, rääkimata siis meie ajaloo mõistmisest. No kust peaks üks noor belgia poiss teadma, et eestlane vaatab talle veidi viltu, kui ta käib ringi veripunase särgiga, millel ilutseb «CCCP»?!
Meie aga kuulasime ammulisui seda, et saksa keelt kõnelevaid inimesi on Belgias alla ühe protsendi, kuid sellest hoolimata on neil suhteliselt suur autonoomia. Ning kes oleks osanud oodata, et belglaste jaoks on valima minek mitte võimalus, vaid kohustus, mille täitmata jätmine toob kaasa rahatrahvi?
Suutsime üksteist šokeerida ka enda jaoks harjumuspäraseid toite pakkudes. Belglaste jaoks oli kartulisalat midagi lögaselt veidrat ning pärast kohukese maitsmist tegid nad selliseid nägusid, nagu oleksid elusa hiire alla neelanud.
Meie aga ei suutnudki harjuda rasvast tilkuvate friikartulite (nende ingliskeelne nimetus french fries pidi muide täiesti eksitav olema, sest tegelikult olevat hoopis belglased need leiutanud, nagu nad meile uhkelt teada andsid) ja toorest hakkliha meenutava kummalise nimega roaga, mida üle kahe suutäie ükski põhjamaalane neelata ei suutnud.
Kuid hoolimata kõikidest erinevustest leidsime siiski ühise keele. Rääkisime pikalt-laialt elust ja olust oma koduriikides, jagades mõtteid nii kooli, muusika kui ka kõige muu kohta, mis pähe tuli. Kõige krooniks said õdusad õhtud kitarrimuusika saatel ja sportlikud pallimängud kuni pimeduse saabumiseni.
Päevased väljasõidud viisid meid Saksamaale Aachenisse, kus lisaks mošee ja sünagoogi külastamisele nägime ära ka katedraali, kus asus suure väejuhi Karl Suure troon; ning Brüsselisse, kus said tehtud kohustuslikud pildid pissiva poisi, Euroopa suuruselt teise triumfikaare ja atoomiumi juures (toreda avastusena leidsime selle kõrvalt veel terviklikult õllekastidest tehtud maja - leidlik, kas pole?!).
Samuti Maastrichti, kus meile tutvustati Hollandi narkopoliitikat, rõhutades, et tegelikult ei ole selles maailma liberaalseimaks tituleeritud riigis nõrgemad narkootikumid legaalsed, vaid ametlikult mõõdukates kogustes tolereeritud (veider on muidugi sealjuures see, et poodidel on õigus antud tooteid müüa, aga mitte sisse osta).
Väga põnev oli ka kolme riigi kohtumispunkt, kus sai end supermehena tunda, hüpates ühe sammuga Belgiast Hollandisse, järgmisega Hollandist Saksamaale ja kolmandaga juba Saksamaalt jälle tagasi Belgiasse.
Põnevad paigad, huvitavad inimesed ja piisavalt aega vaatlemiseks-mõtlemiseks teevadki ühest reisist elamuse, mida on hea ka mitme aasta pärast rahuloleva muigega meenutada!