L, 9.12.2023

Turnides Kollase Lille müüril

Juhan Mellik
, eestlane Hiinas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kollase Lille müür pakub rännumehele nii rohket turnimist kui maalilisi vaateid.
Kollase Lille müür pakub rännumehele nii rohket turnimist kui maalilisi vaateid. Foto: Tarvo Truus

Pean alustama piinliku ülestunnistusega: elanud Hiinas juba üheksa kuud, ei olnud ma ikka veel käinud Suurel Hiina müüril. Kui mai alguses saabusid külla sõbrad Eestist, ei olnud aga enam sellest pääsu.

Hiina müür ei ole ühtne ja katkematu rajatis, vaid jaotub üle riigi laiali pillutatud, eri dünastiate ajal ehitatud juppideks. Kuulsamad ja turistirohkemad on Badalingi ja Simatai müür Pekingi lähistel, kus tipphooajal läheb tihedaks trügimiseks.

Sestap valisime sihtkohaks Mingi ajastust pärineva Huanghua müüri – tõlkes Kollane Lill. Kellelgi polnud tol hetkel sellest kohast mingit täpsemat ettekujutust peale selle, et seal pidi olema vähem rahvast ja natuke rohkem ronimist.

Laiskade läänlastena ei viitsinud me hakata ühistranspordiga seiklema, vaid tellisime endale autojuhi. Kes on liigelnud Pekingi südalinnas Taevase Rahu väljaku ja Keelatud Linna kandis, on kindlasti kokku puutunud tänaval ligi tikkuvate mehikestega, kes üritavad pähe määrida müürireise. Just sealt leidsime sohvri, kes meid Huanghua juurde kohale viiks. Hinnaks oli 600 jüaani edasi-tagasi – süda hakkas summat kuuldes verd jooksma, aga õnneks jagunes see võrdselt kõigi osaliste vahel.

Takso- ja muude sõidukijuhtidega lobisemine on Hiinas üks parimaid võimalusi, kuidas heita pilk lihtsa hiinlase hingeellu. Härra Li – nii oli meie autojuhi nimi – oli väga avameelne.

Kõik väikse tasu eest

Uus parteijuht Xi Jinping on seni hästi hakkama saanud ja hoolib tavainimesest. Koreas sõda ei tule, sest Hiina ei laseks asjadel nii kaugele minna. Mis puutub Taiwani, siis on seal peale sirgunud uus põlvkond, kellel puudub ajalooline mälestus ühtsest Hiinast ning kes suhtuvad Mandri-Hiinasse kui alamalt arenenud ühiskonda. Selliselt võiks kõlada lühikokkuvõte härra Li arvamustest päevakajalistel teemadel.

Pooleteise tunniga olime kohal ning peatusime väikeses külas mäe jalamil, kust pääseb müürile. Härra Li näitas meile kätte ristmiku, kus ta meid nelja tunni pärast ootab.

Alles autosõidu jooksul selgus, et tegelikult on Huanghua müür ametlikult suletud. Mitte selleks, et kaitsta ettevaatamatuid turiste laguneva ja ohtliku jupi eest, vaid vastupidi – et hoida müüri inimeste eest. «Ametlikult» on aga Hiinas väga paindlik mõiste ja peaaegu mitte keegi ei teinud müürile minekuks takistusi.

Peaaegu, sest mööda mägirada müüri poole tõustes tõkestas meie tee keegi kohalik külamees ja küsis edasipääsu eest neli jüaani inimese kohta – hiinlased oskavad alati igast olukorrast profiiti lõigata.

Alles üleval müüril seistes adub täielikult kogu ümbritseva vaatepildi võimsust. Üle mägede lookleb kaugusesse siksakiline müür, mille külje all laiutab suur veehoidla. Nii kaugele kui silm seletab, mitte ühtki hingelist: Hiinas on see luksus, mis vajab harjumist. Ilm oli pilvine ja õrnalt vihmane ning, nagu peagi selgus, meie ürituse jaoks ideaalne.

Nimelt ei kuulu Huanghual turnimine füüsiliselt kõige kergemate ettevõtmiste kilda. Kallakud ja tõusud on järsud ning müüripealne konarlik ja ebatasane. Eriti kitsad on trepid – muidugi juhul, kui need üldse olemas on. Pidev jalge ette passides sammumine tekitab lõpuks kergelt meditatiivse oleku. Vaated on muidugi ülevad ja hingematvad.

Rännaku kõige kriitilisem moment ootab müürijupi lõpuosas. Juba tükk aega oli tee müüril muutunud aina kitsamaks, lagunenumaks ja ohtlikumaks, kuni ühel hetkel – seda enam polnudki. Järsku vaatas meile vastu varisenud müürijupp, mis kulges peaaegu püstloodis allapoole. Kas tõesti peame pärast kahte ja poolt tundi rügamist ümber keerama? Ei tule kõne allagi.

Olukord oli siiski piisavalt tõsine, et viia meie mõtted reisikindlustusele: kui kellegi jalg peaks kogemata vääratama, kas tagajärjed kuuluksid siis hüvitamisele? Tõenäoliselt mitte, sest keegi meist ei olnud märkinud poliisi, et soovib reisil viibides tegeleda ekstreemspordiga. Ent ekstreemspordi alla see etapp kahtlemata kuulus.

Kõrgusekartlikele ei sobi

Alla pääsemiseks tuleb kasutada järgmist taktikat: liikuda aeglaselt selg ees ning otsida ahnelt iga kivinukki, millele toetuda, vastavalt olukorrale muuta poosi ning liikuda kõht ees või suisa käpuli – ühesõnaga teha kõik endast olenev, et mitte müürilt alla sadada.

Kõik meie seltskonna liikmed jõudsid õnnelikult maapinnale ja õhus oli tunda kergendust. Kuid ega lahkuminegi möödunud rahakotiraudasid avamata. Külavahetee, mis viib  tagasi tsivilisatsiooni, kulgeb läbi taluõue – läbipääsutaks on 20 jüaani inimese kohta. Kavalpeast peremees teab väga hästi, et keegi ei viitsi enam hakata muud teed otsima, nii ka meie.

Härra Li ootas meid täpselt seal, kus lubatud. Suundusime külas asuvasse restorani, mis pidavat osa toorainest hankima otse oma taluaiast. Pole kindel, kui palju on selles tõtt, aga igatahes sai mulle seal osaks üks parimaid toiduelamus Hiinas.

Lauas istudes jäi silma vitriin, kus eksponeeriti maailma eri paigust pärit rahatähti. Seal tundus paistvat nagu midagi tuttavat ja helesinist. Astusin lähemale ja seal ta oligi: Lydia Koidula koos ööbikuga. Tõepoolest, raske on leida maamunal kohta, kus mõne eestlase jalad poleks juba sammunud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles