T, 31.01.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mudalossid liivakõrbes

Mudalossid liivakõrbes
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Suur mošee Kesk-Malis Djennés: seda peetakse maailma suurimaks mudatellistest ehitiseks. 1907. aastal ehitatud mošee tornid küünivad 16 meetri kõrgusele.
Suur mošee Kesk-Malis Djennés: seda peetakse maailma suurimaks mudatellistest ehitiseks. 1907. aastal ehitatud mošee tornid küünivad 16 meetri kõrgusele. Foto: Peeter Vähi

Selleks et jõuda ümber Aafrika kulgeval automatkal lõpp-punkti Marokosse, tuleb Eesti reisiseltskonnal läbida sõjakeerisesse sattunud Mali.

Teatavasti ei ole halba ilma heata – auto, mille olime ööpimeduses Malisse pukseerinud, vajas nädalast remonti. See omakorda tähendas, et ehkki esialgse plaani järgi pidime selle sõjapöörises vaevleva riigi kiiresti läbima, jäi nüüd rohkem aega kohalike vaatamisväärsustega tutvumiseks.

Ja tutvust väärivatest paikadest siin puudust ei ole. UNESCO on kaitse alla võtnud Dogoni maa koos iga 60 aasta tagant toimuvate megafestivalidega, samuti Nigeri jõe kallastel asuvad iidsed kõrbelinnad Mopti, Djenné ja Timbuktu.

Viimases valgevarus Moptisse saabudes avastasime, et oleme ainsad külalised hotellis – kaunis kohalikus stiilis mudaehitises, mis kõigele vaatamata veel uksi lahti hoidis. Enne meid oli sealt paar nädalat tagasi läbi astunud vaid paar ajakirjanikku. Linn ise aga elas, nagu poleks ümberringi sõda ollagi: muezzin kutsus mudatellistest minareti otsast palvusele, jõge mööda sõitsid laevad.

Sadamas kaubeldi kõige mõeldavaga soolast ja kividest kaamelite ja juurviljadeni. Üksnes kirevaks võõbatud traditsioonilised roomattidest katustega paadid, mis varasematel aegadel külalisi Moptist kahe päeva teekonna kaugusele Timbuktusse sõidutasid, seisid nukralt paremaid aegu oodates. Keset linna kõrguv mudast, riisiaganatest ja sheavõist ehitatud mošee jälgis seda kõike ajatul ilmel.

Ootavad turiste
Veelgi uhkem mošee kõrgus kesk naaber-vanalinna Djennét. Sellesse maailma suurimasse mudaehitisse ei ole mittemoslemitel üldjuhul asja, ent kuna sõja tõttu ei oldud siinkandis juba terve aasta ühtki võõramaalast peale sõjaväelaste nähtud, palus muezzin meil austada oma külaskäiguga nende pühakoda.

Hämaruses kõrguvate mudatellistest sammaste vahele olid end peitnud palvevaibad ja Aladini lampe meenutavad valgustid. Ruumis hõljus vaevu tajutav viirukihõng.

Madalatest, kuni kahekordsetest mudatellismajadest moodustunud vanalinnas olid pea kõik kodud nagu käsu peale remondis. Selgus, et kuival perioodil on kõige parem selliseid töid teha, sest kitsaks jäänud Nigeri jõe kallastelt saab vajamineva muda siis kergelt kätte. Meie möödudes kukkusid aga labidad ja kellud töökatest kätest ning pead pöörasid «joondu» kolme jalutavat kahvanägu vaatama.

Lõpuks ei pidanud mitmed djennelased vastu ja tulid meile kättpidi tere ütlema ning lausa paluma, et me neid pildistaksime ning maailmale teada annaksime, kui väga nad ootavad tagasi turiste, kellesse nad enne sõda kerge õlakehitusega suhtusid. Suuresti sõltus linlaste sissetulek just turismist.

Järgmine sihtkoht Dogoni maa võttis aga hingetuks. Kõrbe keskele peitunud külad olid juba iseenesest võluvad ja saladuslikud ning ülimalt puhtad ja korralikud. Külade ääres olid terrasspõllud, millel kasvas põhiliselt sibul.

Dogonid elavad tänini esiisade aastasadade taguseid traditsioone järgides. Igas külas on oma vaimne juht hogan, kes elab asula keskel spetsiaalselt talle ehitatud majakeses, kuhu ühegi võõra, pühitsematu ega fertiilses eas naise jalg ei tohi astuda. Hogan on valitud vanade ja tarkade meeste seast ning kannab oma ametit elu lõpuni. Tema kohustus on anda nõu kõikvõimalikes keerulistes olukordades.

Lisaks hogan'ile valitseb külakogukonda vanemate kohus, mis asub selleks otstarbeks kohale veetud ja sammastele toetatud hiiglasliku kiviplaadi all. Kohtumaja on aga sedavõrd madal, et püsti pole seal võimalik seista – nõnda pidi garanteeritama, et keegi ei kaota enesevalitsust, millega tavajuhul kaasneb püstikargamine.

Piki Dogoni maad kulgeb 150 meetri kõrgune kaljusein, mis eemaltvaatajale tundub olevat täis kaldapääsukeste kolooniaid. Lähemal vaatlusel selgus aga tõsiasi, et tegemist on inimkäte tööga. Ligi 200 km pikkusel alal on kaljuseina ülemisse otsa ehitatud koobaslinn, mis suursugususelt meenutab kuulsat Petrat Jordaanias. 

Iga 60 aasta järel peavad dogonid suurt rituaalset festivali, kus kõik külad tulevad kokku ja esitavad maskitantsu. Maskid on mitme meetri kõrgused ning osa tantsijatest liigub paarimeetristel karkudel. Küla keskväljakule tulevad trummimehed ja vanemad teadjamehed, kes kogu etteastet juhivad. Teadjamehed räägivad salakeelt, mida õpitakse alles vastavasse ikka jõudes ning mida peale nende keegi teine ei mõista.

Pooletunnise rituaali jooksul etendatakse kogu dogoni ajalugu ja uskumusi sellise hooga, et tantsijate jalge alt lendav tolmupilv ei lasku veel järgmise pooltunni jooksulgi maale tagasi. Järgmine festival toimub aastal 2024.

Sõit läbi miinivälja
Vahepeal jõuti meie Toyota sõidukorda saada ja reis jätkus läbi suhkruroo põldude kohal hõljuva suitsupilve Senegalis (enne koristust põletatakse põllult lehed, et sinna kodu leidnud maod hiljem põllumehi ei naksaks) ning piki lõputut kõrbet Mauritaanias ja Lääne-Saharas.

Ime küll, et kahes viimases rahu valitseb, sest ka seal leidub naftat ja gaasi nagu Mali põhjaosas – selle nimel võiks nii mõndagi ette võtta ... Märkimisväärne on piiriületus Mauritaaniast Lääne-Saharasse: kolm kilomeetrit mineeritud ala ilma ühegi teemärgistuseta, abiks ainult omaenda silmad.

Nagu igal lool, saabub ka meie reisil ükskord lõpp. Viimane riik meie teel on Maroko. Kui African Roundi ekspeditsiooni võiks võrrelda uuesti läbitud ülikooliga, seekord küll täiselulises variandis, siis Maroko on just sobiv suurejooneliseks lõpupeoks.

Veel jahedavõitu Atlandi ookean sillerdab lasuriitsiniselt järskude rannakaljude vahelt. Taroudanti, Marrakeshi ja Fezi vanalinnad koos «Tuhandest ja ühest ööst» pärit soukide, karavanseraide, mošeede ning medresedega on tõeline vaimne tulevärk meie vaevatud ränduripilgule, -ninale ja hingele.

Pisarsilmil lahkume lõpuks Tangeri sadamast, et järgmisena autoratastega juba Euroopa pinda puudutada. Miski minust jäi Aafrikasse maha ...

Märksõnad
Tagasi üles