Madalmaade sünge kloostri vaikus, soojus ja hüva õlu

Märtsi lõpus pole kevad Koningshoeveni parki veel jõudmud. Paremal kloostrikõrts (proeflokaal). Foto: Neeme Korv

Tee meie ees muutus järjest kõledamaks ja metsikumaks. Äkki olime kausitaolise nõo ees, mida siin-seal katsid kidurad, tuultest ja tormidest väänatud ning painutatud tammed ja kuused. Üle puude kerkis kaks kõrget sihvakat torni. Kutsar osutas piitsaga nende poole. «Baskerville Hall,» ütles ta.

Vaatan puude tagant paistvat hoonet, sulgen silmad ja raputan end Arthur Conan Doyle’i maailmast lahti. See pole ju 19. sajandi lõpu maamõis Inglismaal, vaid tsistertslaste mungaklooster Tilburgi linna lähedal Hollandis. Ja kutsari asemel seisab mu kõrval autoroolis olnud sõber, kes ootab, millal ma viimaks ukse kinni löön, et saaks masina lukustada.

Holland on teadupärast ülitiheda asustuse ja teedevõrguga ning seda enam vaikus jahmatab. Kalendri järgi peaks kevad tulpide maal olema täies ilus, praegu teeb üle tühja välja lõõtsuv kalk idatuul väikesegi miinuskraadi talumatuks. Judistan tahtmatult õlgu, kui peaväravast sisse astume. Sissekäigu kohal seisab mungakuju, sõrm hoiatavalt huultele asetatud.

See lugu sai õieti alguse ühest talveõhtust, kui Tallinna hästivarustatud kaupluse õlleriiulilt jäi näppu pudel kirjaga «La Trappe Dubbel». Jook osutus värvilt pruunikaspunaseks, oli erakordselt meeldiva pehme aroomiga ja seitsmeprotsendilisest alkoholisisaldusest hoolimata kerge. Kui lugesin pudelilt aadressi ja selgus, et mu seekordne Hollandi-reis viib mind tollest väga erilisest pruulikojast vaid paarikümne kilomeetri kaugusele, tekkis kindel plaan see paik oma silmaga üle vaadata.

Koningshoeveni Jumalaema klooster on oma nime saanud Hollandi valitseja Willem II järgi, kellele need maad kunagi kuulusid (Koningshoeven – «kuninga talu», hollandi k). Juba pea poolteist sajandit on mungad siin elanud, töötanud, palvetanud ja pruulitud õlut, mida tuntakse kui trappist’i.

Sellega on umbes nii nagu konjaki või šampanjaga, mida võib etiketile kirjutada ainult teatud tingimusi täites. Ehtsa trappist-õlle reeglistik nõuab, et õlu oleks valmistatud kloostris ja kloostri järelevalve all ning suurem osa kasumist peab minema sotsiaalabiks. Nõuete täitmist valvab assotsiatsioon; trappist’i tootvaid kloostreid on praegu kaheksa: kuus Belgias, üks Hollandis ja üks Austrias. Trappist valmib pinnakäärituse meetodil ja laagerdub edasi pudelites.

Giidiks pruulikojas on Olav Osolini moodi käbeda oleku ja sama osava jutuga mees, kes muide ei ole munk. Et ekskursioon on hollandi keeles, millest ma leebelt öeldes peaaegu midagi ei mõika, suskab ta mulle pihku ingliskeelse teksti – aja vaid näpuga järge. Vahepeal käib giid siiski ka mind patsutamas, tögab eestlasi kaotuse pärast (Eesti jalgpallikoondis kaotas päev varem Hollandile 0:3 – N. K.) ja kinnitab mitte eriti veenvalt, et hollandikeelsed naljad (mida ingliskeelne materjal mõistagi ei sisalda) polevat kuigi huvitavad.

Pruulikojas on jälgi ka vanadest aegadest (mõned masinad, aga muidugi ruumid ise), kuid reaalsus on võrdlemisi igav. Suure osa tööst õlleteol teevad ära robotid, mille omanik on Bavaria kontsern. Kuid, nagu giid rõhutab, on kogu tootmisprotsess siiski munkade järelevalve all.

Ringkäik lõpeb roogkatusega (!) proeflokaal’is ehk siis kohas, kus õlut ka maitsta saab. Selgub hämmastav tõsiasi, et kogu seltskonnast on ametliku degusteerimise tellinud vaid eestlane. Nii tuuakse mulle järjest ette kuus trappist’i: Blond, Dubbel, Tripel, Quadrupel, Bock­bier ja Witte Trappist. Proovimata jäävad Isid’or ja uusim sort, orgaaniline Puur.

La Trappe trappist’i juuakse kõrge jalaga pokaalist, mis on lai nagu väike kauss. Prooviklaasid on mõnevõrra väiksemad. See on ka igati tervitatav, sest pakutava trappist’i alkoholisisaldus on 7–10 protsenti.

Kloostri suveniiripood jääb külastamata – mungad on palvetama läinud –, seega lähen hoopis parki jalutama. Vaikus on endine, kuid külmatunde on trappist välja ajanud. Muide, trappist pidi maitsema kõige paremini, kui seda juua üksi ja vaikides.