Verdtarretav vaatemäng

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ghana voodoo-rituaal: seni näib kõik kena, aga peagi väljub olukord kontrolli alt.
Ghana voodoo-rituaal: seni näib kõik kena, aga peagi väljub olukord kontrolli alt. Foto: Aigar Ojaots

Olgu hoiatatud, et seekordne lugu ümber Aafrika kulgeva Eesti reisiseltskonna läbielamistest ei ole nõrganärvilistele soovitatav.

Aastani 1894 omariiklust nautinud ning seejärel kuni 1960. aastani Prantsuse kolooniaks olnud Dahomee kuningriik on nüüd tuntud Benini nime all. Selle sõbraliku, suuresti põllumajandusega tegeleva riigi territooriumile jääb ka üks algseid voodoo-pühamuid – Ouidah’ madude tempel, kus elutseb mitusada kuninglikku püütonit.

Päeval lasevad hõbe-pruunikirju helkiva nahaga graatsilised siud rahulikult oma ümmarguses majakeses puntras koos leiba luusse, et siis õhtul, kui pühamuuksed avatakse, jahile minna. Vaatamata staatusele neid ei söödeta. Nad peavad ise elatist hankima. Kuuldavasti toituvat nad konnadest, putukatest ja muust sarnasest.

Kuninglikud püütonid on siinkandis hea õnne sümbol. Juhtub keegi aga mao tapma, ootab teda hirmus karistus voodoo'lt, kui ta just siugu kõigi austusavalduste saatel maha ei mata. Püütonitele on templi kõrval oma surnuaed, mida peetakse suuremas aus kui kahejalgsetele mõeldut.

Dahomee kuningriik oli 19. sajandi keskpaigani tuntud ka naissõdalaste poolest, kes vapruses ja vastupidavuses ületasid meessõduritest koosnevaid väeosi. Amatsoonide seisus oli sedavõrd ihaldusväärne, et iga pere üritas vähemalt ühe tütre armeesse saata. Kuna sõduritarid ise nimetasid end meesteks ja olid enamasti vallalised, peeti amatsoonide teenindamiseks kuninga korraldusel isegi spetsiaalset prostituutide korpust.

Naine läheb krampi
Kulgeme voodoo traditsioonide jälgedes Togo pealinna Lomesse, kus asub Lääne-Aafrika kuulsaim ametlik fetišiturg. Jalgpallistaadioni-suurusele maalapile on kokku kogutud kõik, mida voodoo-religiooni praktiseerijal vaja võib minna: okassea ogadest ja linnusulgedest kuni kõikvõimalike olevuste kuivatatud või mingil muul moel konserveeritud maiste jäänusteni.

Lettidel on reas erinevate ahvide pead, käpad, sabad, koerte pead, kehad, käpad, rääkimata suurtest ja haruldastest Aafrika kaslastest, maa- ja merekilpkonnadest. Turul töötav valvepreester on valmis sobiva tasu eest abivajajale õige amuleti leidma ning selle pühitsema.

Erilise üllatuse osaliseks saame Ghanas: satume külla, kus parajasti toimub saagikoristusjärgne voodoo-tänutseremoonia. Tolmusele ruudukujulisele keskväljakule on püstitatud õlgedest varikatus, mille alla koguneb trummihelide saatel terve küla. Katuse all ühes servas istuvad muusikud ja lauljad, teises preester ja tema abilised, kahel ülejäänud küljel pealtvaatajad-külarahvas.

Üha kiireneva rütmi ja valjeneva lauluga muusika saatel tantsivad noored naised maagilist tantsu, mille keskel äkki üks neist teistest eraldub, preestrile kaela viskub ning krambitama hakkab.

Preester koputab teda seljale, mispeale krambihoog järele annab ning naine paari juuresolijat kinnisilmi embab. Seepeale tormab ta tagasi tantsuplatsile ning asub hullumeelses tempos pööristormina trummarite ekstaatilise saate taustal keerlema.

Kuni lõpuks oimetult maha langeb ja  kaks meest ta oma õlgadel pulksirgena kõrvalasuvasse onni kannavad. Mõne aja möödudes astub naine sealt ümberriietatuna ja näost valgeks värvituna uuesti välja, et mitte midagi nägeva pilguga taas kord etteastet korrata, seekord veelgi suurema hooga.

Üks külanaistest sosistab mulle kõrva, et tegu on naiste transiga – vahepeal jõudis samasse staadiumisse ka üks lauljannadest, kelle transs küll kiiremini möödus, ent seda tormilisema kuluga oli. Seisundist lõpuks väljudes kaotavad mõlemad teadvuse. Neid pritsitakse vee ja lõhnaainetega, kastetakse pead ja jalgu, klopitakse nägu ning selga.


Sellega pole aga rituaal kaugeltki läbi. Trummid jätkavad maagilises rütmis ja lauljad, kastes vahepeal palmimärjukese ja millegi muuga kurku, tõstavad detsibelle. Tantsu­platsile saabuvad noored mehed, punased riidetükid niudevööna ümber seotud. Endine graatsiline liikumine asendub jõulise, muskleid demonstreeriva koreograafiaga.

Mees torgib silmi
Üks noormeestest langeb järsku preestrile kaela. Tema krambihoog on veel võikam vaadata: kõik lihased tõmbuvad kõvadeks kimpudeks. Liikumisvõime tagasi saanud, rabab transis olija platsi keskel oleva lõkke äärest kaks suurt nuga ning asub end nendega tões ja meeles lõikuma, üritades endal samal ajal silmi peast välja torkida.

Vaatamata ülimalt õõvastavale vaatemängule ei lenda ühestki haavast verd ja silmad jäävad pähe, ehkki torked on tõelised. Mingil hetkel väljub olukord aga kontrolli alt ja preester oma abilistega on sunnitud sekkuma. Suure vaevaga saavad nad tantsijalt lõpuks terariistad käest.

Märkasin, et enne transsi langemist andis preester valitud tantsijatele mingit pruuni värvi suurt oblaati hammustada – küllap oli sel ainel oma roll kogu rituaalis, ent oodatult ei saanud ma selle olemuse kohta mingit selgitust. Olukorra tõsidust arvestades asutame end tasahilju minekule.

Lääne-Aafrika ei ole siiski ainuüksi voodoo- ja kultuskeskus, vaid suur ja rikas piirkond, omaaegsete võimsate tsivilisatsioonide järeltulija. Ghanas püsib endiselt au sees Ashanti kuningas, kes tänini koos oma õukonnaga Kumasis elab. Iseenesest on nii Benin, Togo kui ka Ghana majandusliku õitsengu vitriinid: elegantse arhitektuuriga šikid pealinnad, head teed ning toimiv taristu.

Üks tõsine ja kahetsusväärne episood ajaloos, mis kõiki siinseid maid ühendab, on orjakaubandus. Seda ei mõelnud välja valged kolonisaatorid, vaid kohalikud monarhid, kes hea meelega läänlastele inimkaupa müügiks pakkusid. Nähtus, mille pärast endiste ülikute järeltulijad ametlikult vabandust on palunud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles