Kooliaasta munro’de, lammaste ja seelikuga meeste keskel

Kildid on Šotimaal au sees. Ka koolipeol kandsid poisid kilte ja selle juurde kuuluvaid traditsioonilisi põlvikuid ja kingi. Foto: Erakogu

See on mägede, lammaste, torupillide ja kiltide maa. Ja muidugi on Šotimaa sümboliks võrratud mäed, mis on täis tipitud pisikesi valgeid täppe – lambaid.

Augusti hilisõhtul Šotimaale saabudes tundus juba õhkkond hoopis teistsugune. Autoga Edinburghist tulevase kodu poole sõites kalpsasid teeservades valged jänesed ja pimedusest vaatasid vastu öökullisilmad. Kodu asus Penponti külast kolme miili kaugusel põllu servas, kool aga viie miili kaugusel Thornhillis.

Wallace Hall Academy on hinnatud kui üks paremaid koole Šotimaal. Seal on lai õppeprogrammide valik ja õpilased saavutavad häid tulemusi üleriigilistel võistlustel.

Šoti ja Eesti koolisüsteeme võibki võrdlema jääda – need ei ole üldse sarnased. Šotimaal läheb laps 4–5-aastaselt Primary’sse, kus on seitse klassi (P1-P7). 11-aastaselt astub ta Secondary’sse, mis kestab kuni kuus aastat (S1-S6).

Pooled õpilased lahkuvad koolist pärast S5, osa ka juba pärast S4 astet. S6 aastaks jäävad vaid need, kes on S5 alguses valinud endale kaheaastase kursuse ja tahavad selle lõpuni teha. Mina astusin S5 astmesse.

Alates S4st valib iga õpilane endale neli-viis õppeainet, mida süvendatult õppida. Neile lisandub kohustuslik kehaline kasvatus ja module class ehk loov­õpe, näiteks loovkirjutamine või filmiajalugu. Minu õppeaineteks said inglise keel, matemaatika, juuksurikursus ja Rural Skills, mida võiks ehk tõlkida kui talupojaoskused.

Rural Skills on Šoti koolide eripära, mis mulle väga meeldis. Rural Skills’i klassis oli 10–12 õpilast, kes õppisid ümberkaudsetes farmides praktilisi töid: lambaid pügama, lammaste sõrgu värkima, heinategu ja palju muud. Minu värvikaimaks kogemuseks jääb kevadisel uttede poegimise ajal lambatallede sündimise nägemine ja sellele kaasaaitamine. Farmer lasigi õpilasel käe utele sisse pista ja tall välja aidata! Kursus valmistab lapsi ette hilisemaks tööeluks, kuna vähemalt pooled selle piirkonna pered elavad farmides.

Losside ja mägede maa

Juuksurikursusel harjutasime kord nädalas Penponti salongis juuksuri käe all ja kord nädalas õppisime teoorias, kuidas juuksurisalongi pidada. Koduste tööde hulk Šotimaa koolis on nullilähedane – sain kodutööd vaid korra õppeaasta jooksul.

Ja muidugi see loodus! Palju mägesid, jõgesid ja ojakesi, karjamaid ja lambaid. Aknast välja vaadates näed taamal mäetippe ja lähemal madalamaid künkaid rohtu söövate lammastega. Paljudele šotlastele on auasjaks tõusta elu jooksul võimalikult paljudele munro’dele – nii nimetatakse üle 3000 jala (914,4 m) ulatuvaid mägesid.

Nimetuse autor on Sir Hugh Munro, kes koostas 1891. aastal Šotimaa munro’de nimekirja, kuhu mahub 283 mäge. Võin uhkusega öelda, et minul on tehtud nii munro’de nimekirja juhtiv 1344 m (4490 jala) kõrgune Ben Nevis kui 1309-meetrine Ben Macdui, mis on ka kogu Suurbritannia kõrgeimad tipud.

Tõus Ben Nevisele sarnaneb küll pigem turistilõksuga, kus katkematu inimvool liigub mäel üles-alla mööda hästi korrastatud laia teed, kuid mägede võlu tunneb siiski ka seal. Ben Macdui kui kõrvalisem pakub aga hurmavaid metsiku looduse vaateid ja kohati ka ekstreemsemat rada.

Koduküla lähedal voolas Scaur Water: väike jalutuskäik viis maailma ilusaima oja juurde. See väänles küngaste vahel nii, et järgmise käänu nägemiseks pidi üle künka ronima ja iga käänu juures olid pisikesed kosekesed ja kärestikud.

Šotimaa on kuulus oma losside ja kindluste poolest. Elasin ühe miili kaugusel Drumlanrigi lossist. Drumlanrigi nägime ka siseekskursioonil, kus giid oskas iga ruumi kohta midagi põnevat rääkida – kes oli millises ruumis elanud, kes kus suri, kelle toast kuhu viisid salajased käigud või trepid.

Šoti kultuuri lahutamatu osa on rahvatantsud. Neid tantsitakse igal nädalavahetusel korraldatavatel ceilidh’el (hääldus: keilidel). Ceilidh’el käivad nii vanad kui noored ja kõik tantsivad. Isegi kooli jõuluballil tantsiti vaid rahvatantse, mis minu jaoks oli tohutu üllatus. Šotimaal on aga rahvakultuur vägagi elus. Poisidki (mõne üksiku erandiga) kandsid jõuluballil kilte ning selle juurde kuuluvaid traditsioonilisi põlvikuid ja kingi.

Rupskivorst ja jõulupuding

Šotlased on hoidnud oma rahvakultuuri kõrgel ja naudivad seda väga. Koolis õpetatakse lastele rahvatantsud selgeks. Minagi oskan nüüd tantsida vähemalt kolme-nelja, samas kui Eesti rahvatantsudest oskan vaid natukene kaerajaani.

Šotimaa tuntuim rahvustoit on haggis, mida valmistatakse lambasoolde topitud lamba siseelunditest segatuna sibula, kaerajahu ja rasvaga. See on tähtpäevatoit nagu meil jõuluajal verivorst või vastlapäeval vastlakuklid, aga muidugi süüakse seda ka muul ajal. Isegi Šotimaa kiirtoidukohtades on hamburgeri ja friikartuli kõrval üheks pakutavaks toiduks just haggis.  

Jõulude ajal on Šotimaal väga oluline süüa jõulupudingit, mis originaalselt kujutab endast seitse tundi aurutatud rohkete rosinatega massi. Enamik šoti peredest ostab tänapäeval jõulupudingi küll poest ja sellisel kujul on see pigem nagu tihke rosinatega keeks. Jõulupudingi juurde kuulub traditsioon, et vahetult enne serveerimist kustutatakse toas tuled, kaetakse puding õhukese brändi- või rummikihiga ja pannakse põlema. Tulemuseks on mõned sekundid siniseid leeke.

Kui Eestis lähevad inimesed abivajajast pigem mööda ja teesklevad mittenägemist, siis Šotimaal on olukord vastupidine. Inimesed naeratavad ja märkavad, kui vajad abi või oled üksildane. Ma ei mäleta ühtegi juhust, kus keegi oleks minust tuimalt mööda kõndinud, kui natukenegi hädas olin. Ka õpetajad koolis olid ülihoolivad – esimestel päevadel küsisid kõik pidevalt, kas ma ikka saan kõigest aru ja kuidas ennast tunnen.  

Šotlased tunduvad ka väga usaldavad. Findhornis on ilma müüjata ja rahata toimiv pood, kuhu inimesed saavad tuua üleliigseks muutunud riideid ja asju ning võtta sealt endale vajalikku. Süsteem töötab üllatavalt hästi ja on paljudele abiks. Samuti müüakse suveniire ja suuremaidki asju sel moel, et valveta asjade juures on aususekastid, kuhu inimesed panevad võetud eseme eest nende meelest sobiliku summa raha. Keegi ei kujuta vist ettegi, et asjad või rahakassa võidaks lihtsalt  ära võtta.


Väike külake

Penpont on 400 elanikuga külake Edela-Šotimaal, suurematest linnadest lähim on ülikoolilinn Dumfries. Kohalikud majad on Šotimaal üldiselt ehitatud peamiselt kivist ja traditsiooniliselt valget värvi. Penpontis elab üks Šotimaa kuulsamaid skulptoreid Andy Goldsworthy ning tema teoseid on ümbruskonnas rohkesti. Kusjuures, üheski skulptuuris pole Goldsworthy kasutanud sideainet, mis tähendab, et aja jooksul need lagunevad.