BELvue jutustab lõhestatud riigi lugu

Fotojäädvustus ilusast ajastust: kübaratega belglased Ostendis päikesevanne võtmas. Aasta oli 1895. Foto: Belvue muuseum

Kui Belgia just vahepeal pooleks ei murdu, on sellel riigil 17 aasta pärast lootust tähistada oma 200. sünnipäeva. Belglaste ajaloole pühendatud BELvue muuseum Brüsselis tekitab aga tunde, et võib-olla pole see rahvas tõesti omavahel nii tugevalt rahvuseks sidustatud, et oodata veel ka teise koos püsitud aastasaja pidustusi.

Tegu pole mitte rahvamuuseumiga, kus väljas ka kapad ja rahvariided 19. sajandi Euroopa rahvuste ärkamisele eelnenud ajastust, vaid selgelt Belgia kuningriigi teemalise ekspositsiooniga. Ehk siis null-punktiks on katoliikliku Lõuna-Hollandi mäss ja eraldumine Hollandi krooni alt.

Mitte mingil juhul ei saa väita, et BELvue eiraks Belgia ühiskonnas kohe algusest tooni andnud lõhestumisi. Näiteks on üles tähendatud jõujoonte muutused konservatiivsete väärtuste eest seisnud kiriklike ja liberaalsete poliitiliste jõudude vahel. 20. sajandi algusest lisanduvad poliitilistesse mängudesse tolleks hetkeks juba tugevalt industrialiseeritud Belgia töölisklassi hääli peibutavad sotsialistid, kelle vastu omakorda organiseerub kristlike väärtustega tööliskond.

Kõige selle taustal käib võitlus valimisõiguse eest. Esimene variant üldisest valimisõigusest tuli selles riigis kasutusele aastal 1893: see tähendas kõigi meeskodanike pääsu hääletuskasti juurde, lisaklausliga, et majaomanikele, ülikooli lõpetanutele ja perepeadele olid ette nähtud lisahääled. Belgia naistel tekkis võimalus parlamenti valida aastal 1949.

Tunnistatakse ka erisusi peamiste rahvuskogukondade vahel. Pikka aega oli prantsuse keel Belgias riigijuhtimise, sõjaväe, hariduse ja ühiskondlikult ambitsioonikate keel, suurem osa flaamidest seda aga ei vallanud. Juba muuseumi 1960ndate ruumis näeb aga pilte tolleks hetkeks enam-vähem võrdseks tehtud rahvusrühmade riigi poolitamist nõudvatest meeleavaldustest.

Selle aegtelje peamiseks illustratsiooniks peale dokumentide koopiate on fotod. Esimese maailmasõja kaevikust, «horisontaalse» kollaborandi kiilaks­ajamisest pärast natside tagasilöömist ja 1960ndate perest telekaga. Samuti on markeeritud Brüsseli tõus Euroopa pealinnaks.

Kuningate mõju

Kogu belgia rahva lühike ajalugu paistab olevat küll ausalt ära dateeritud, kuid miski näib puuduvat. See puuduv miski paistab olevat ühine narratiiv – selgitus, miks belgia rahvas võiks olla iseenda jaoks eriline ja kordumatu, mitte «tavaline pesupulber» Lääne-Euroopa riikide seas.

Märksa emotsionaalsemalt kui belgia rahva olemust suudab sama muuseum edasi anda Belgia valitsejaid. Võib-olla on see nii tänu riigi suhteliselt lühikesele ajaloole ja sellest tingitud endiste valitsejate arvulisele vähesusele, võib-olla seetõttu, et enne BELvue’d ehk 2004. aastani asuski samas palees Dünastia muuseum ja kuningas Baudouini memoriaal.

Igatahes saab kohe Léopold I-st alates väga hingemineva ülevaate monarhide elust ja saavutustest. Muuseumikülastaja võib lugeda, et Saksi-Coburgi ja Gotha dünastiast Belgiat valitsema saabunud esimesel kuningal oli seljataga isiklik tragöödia, sest tema Briti kroonprintsessist naine Charlotte suri verinoorelt, vaid aasta pärast abiellumist.

Léopold I lesestumise tõttu vaba süda aga aitas tal päästa Belgia riigi Prantsuse anneksioonist. Tema abielu Louis-Philippe’i tütre Louise-Marie’ga oli ideaalne poliitiline valik, mis ühtlasi andis ka kolm täiskasvanuks elanud kuninglikku last.

Lisaks kuningapere isiklikele tarvikutele näeb ka graafilist lehte Louise-Marie sünnitusest ning saab teada, et Belgia võlgneb oma kiire industrialiseerimise just toonase Euroopa kõige arenenuma tööstusega Suurbritanniast saabunud kuningale.

Üks eelmainitud kolmest lapsest on Belgia teine kuningas Léopold II, kelle kohta saab teada, et talle oli hingelähedane riigikaitse valdkond, eriti liisuheitmise asendamine ajateenistusega. Samuti leidis Léopold II, et kolooniate puudumine näitab ilmselget välispoliitilise visiooni nappust. Sestap rikastas ta Belgiat Kongo võrra ja alguse sai belle époque – tärkav autotööstus vajas rehve, mis omakorda muutis igati tulusaks Aafrikast lähtuva kautšukiäri.

Ilusat ajastut iseloomustavad nii vaated kübaratega belglastest Brüsselis ostlemas ja Ostendis päikesevanne võtmas kui rusutud ilmega jalapakkudes kongolastest kuninga «kummimaal». Tärkavatest sotsiaalsetest rahutustest annab märku poliitiline plakat, kus flaamid võrdlevad oma elu närusust kongo neegrite omaga.

Lõhe kasvas

Lõppkokkuvõttes tõdetakse kirjas muuseumi seinal, et Léopold II surm 1909. aastal eriti laialdast leina ei põhjustanud. Järgmisena kroonitud Léopoldi vennapoja Albert I surm põhjustas 1934. aastal seevastu sügava üleriigilise leina, sest ta oli valitsenud tõelise rahvamehena ja suutnud ohjeldada ka poliitilise süsteemi pingeid.

Seejärel kroonitud Albert I vanim poeg Léopold III näeb välja küll nagu isa suust kukkunud, paraku aga ei suuda korrata tema populaarsust. Vastupidi, Teise maailmasõja ajal sakslaste kätte sõjavangi jäämine ja lesestumise järel salaja sõlmitud teine abielu vähendasid kuninga populaarsust niivõrd, et 1951. aastal loobus ta troonist poeg Baudouini kasuks.

Baudouin omakorda alustas väga halvast seisust – vaid viieaastaselt ema kaotanud prints jäi sõja tõttu sellise hariduseta, mis tavaliselt tulevasele monarhile antakse, ning pidi isa troonilt lahkumise tõttu sinna asuma kõigest 21-aastaselt. Tema valitsusajal kerkis üles Kongo küsimus ning hakkas kõvasti kärisema flaamide ja valloonide suhe.

Kõigele vaatamata suutis Baudouin ometigi tõusta ääretult populaarseks monarhiks, lisades riigipea rollile humanitaarse ja eetilise mõõtme ning reisides ja kohtudes inimestega.

Viimati suutis ta edukalt karist mööda triivida 1990. aastal, kui parlament soovis kuninga heakskiitu abordiseaduse liberaliseerimisele. Innukast katoliiklasest monarh, kelle enda abielu jäi kuninganna Fabiola korduvate nurisünnituste järel lastetuks, seda ei suutnud. Lõpuks palus ta parlamendil kuulutada end valitsemisvõimetuks nendeks päevadeks, mille jooksul seadus kinnitati.

Kuigi ehk pisut värvitult, annab BELvue siiski korraliku ja erinevate keelekogukondade suhtes neutraalse ülevaate Belgia ajaloost. Kindlasti tasuks seda külastada inimestel, kes töö tõttu Brüsselis mõnevõrra pikemat aega peatuvad – kasvõi viisakusest kohalike vastu oleks ilus tunda põhidetaile ümbritsevast maast ja rahvast.


BELvue

•    Asub Brüsselis aadressil Place des Palais 7, kunagise Bellevue hotelli ruumides.

•    Avas oma uksed 2005. aastal Belgia kuningriigi 175. sünnipäeva puhul.

•    Lahtiolekuajad: T–R 10–17, L–P 10–18

•    Piletid: tavahind 5 eurot; pensionärid ja grupid 4 eurot; 18–25-aastased, töötud ja puudega inimesed 3 eurot; õpetajad ja alla 18-aastased tasuta.

•    Veebileht: www.belvue.be