Tai pole mitte ainult naeratuste maa

Matk elevandi seljas on tõeline elamus. Foto: Sirje Niitra

Tai on erakordselt rikas maa, mis pakub oma erilise kliima ja eksootilise loodusega uskumatult palju puhke- ja lõbutsemisvõimalusi, kuid on rikas ka ajaloomälestiste ja kultuuriväärtuste poolest.

Taid on nimetatud ka naeratuste maaks. Mine võta kinni, tuleb see tuhat aastat kestnud vabadusest või selle rahva loomusest, kuid inimesed on seal tõesti lahked ja abivalmid. Tailaste leksikonist puuduvad halvad sõnad – kui miski on halb, siis öeldakse, et see pole väga hea, ja surma asemel räägitakse lahkumisest. Inimesed omavahel ei riidle, kehtib arusaam, et kõik halb tuleb sulle endale tagasi. Eriti austatakse vanemaid ja õpetajaid.

Pattaya – patupealinn

Pattayat peetakse nii Tais endas kui mujal maailmas patupesaks ja seda see mingil määral ongi. Rohked punaste laternate tänavad ja eriti kärarikas Walking Street ehk jalakäijate tänav võivad esmapilgul külma põhjamaalase lausa ära hirmutada. Samas tasub seda kõike kordki elus oma silmaga näha. Tailannad on ju ilusad – isegi need, kes on tegelikult mehed (vahel tundub, et nemad just eriti).

Meie kohalik giid rääkis, kuidas tal oli kolme aasta eest sõber, kes nüüd on sõbranna, ja seejuures väga ilus sõbranna. «Ta ei töötagi meelelahutuses, vaid on tehases inseneriks,» lisas ta.

Igal juhul tasub eelarvamused kõrvale heita ja ära vaadata mõni transvestiitide šõu, millest kuulsamad on Tiffany ja Alcazar. Mõlemad esindavad kabareekunsti kõrgeimat taset ja on oma hea muusika ja uhkete kostüümidega vägagi nauditavad.

Pattayas saab vaadata täiskasvanutele mõeldud nõndanimetatud šokišõud, mis küll kohati hea maitse piire kompab. Etendus kestab pool tundi, mille jooksul inimesed amfiteatrit meenutavas suures saalis pidevalt vahetuvad. Meie lähedal puhkes selle ajal äge tüli, kui üks venelanna oma mehel laval toimuvat vaadata keelas ja peagi mehe üldse sealt lahkuma käsutas. Tops külma veega, mis lahkujaile ulatati, kulus igal juhul kõigile ära.

Omaette vaatepilt on Tais kõikjal nähtav hallipäine lääne mees ja noor kena tailanna käest kinni astumas või baaris piljardit mängimas. Ka motorolleri tagaistmel võib vanahärrasid oma saatjal ümber kinni hoidmas näha. Paljud soomlased, norralased ja sakslasedki on seal endale kas siis ajutise või koguni alalise naise leidnud. Miks mitte, kui mõlemad rahul ja õnnelikud on? Väidetavalt oskavad tai naised meeste eest väga hästi hoolitseda.

Pilves või lausa sajuseks ilmaks tasub Taisse minnes alati valmis olla. Meie sealoleku 14 päeva jooksul oli päris päikesepaistelisi päevi kõigest kaks ja pool. Valdavalt oli kohalikus ilmateates kirjas mostly cloudy ehk enamasti pilves ja vihmapiisku oli joonistatud mitme päeva peale.

Kord saime ka paduvihma, mis mürinal taevast alla tuli ja lühikese ajaga tänavad ojadeks muutis. Tegelikult peaksid jaanuar ja veebruar seal olema suhteliselt vihmavabad, sest vihmaperioodi alguseni on kõvasti aega.

Džungel ja elevandid

Enamasti paistab päike küll läbi pilvevine, aga sellest pole lugu, sest soe on kogu aeg – nii päeval kui öösel. Igal juhul pole ühtki paksemat rõivaeset vaja kaasa tarida, sest isegi laevaga sõites on kerge tuuleiil üksnes meeldivaks jahutuseks. Päikesekaitsekreem peab muidugi igal ajal peal olema.

Ühe asja eest tahaks veel seoses sealse kliimaga hoiatada. Nimelt ei tasu väljast saunaleitsakust tulles toas kohe konditsioneeri täie võimsusega käima panna, sest nii võib kergesti nohu või köha saada. Meie kolmene reisiseltskond sai seda igal juhul oma nahal tunda ja tagasilennul köhisid lennukis paljud.

Vihmametsad ja elevandid  – neid igal pool ei näe, aga ekskursioonidel küll. Näiteks tasub Pattayas tellida mõnest turismibüroost päevane reis Ko Sameti saarele. Sinna saab nii kiirkaatri kui aeglase laevaga. Eest leiate tõelise paradiisiranna lumivalge liiva ja erksinise merega.

Kohapeal on kasutada lamamistoolid ja päevavarjud, pakutakse mereandidest lõunasööki ja seda kõike vaid 30 euro eest. Puudusena võiks mainida, et rand, kuhu ühepäevaturistid viiakse, on ülerahvastatud – rannatool rannatoolis kinni. Aga meri on seal tõepoolest oivaline oma sooja vee ja randa rulluva helesinise lainega.

Saari, kuhu minna, on läheduses teisigi. Unustamatu elamuse, mida tahaks kõigile soovitada, pakub väljasõit Kwai jõele. See kestab kaks päeva ja vahepeal saab ööbida eksootilises vee peale ehitatud ökohotellis. Kanchanaburi provintsis, mis asub mägedevahelises orus 130 km kaugusel Birma piirist, saab näha kauneid jugasid, koopaid, troopilist metsa ja toita metsikuid ahve.

Selle ekskursiooni käigus külastatakse tavaliselt ka põnevat ujuvat turgu, kus kohalikud paatidest ja veeäärsetest putkadest oma kaupa pakuvad. Näha saab ka maošõud, kuninglikku mööblitehast, kuulsat surmasilda üle Kwai jõe, ravida end kuumaveeallikates ja näha palju muud eksootilist.

Omaette elamus on seiklemine džunglis elevantide sadulas ja elevantide šõu, mille käigus võib lasta end elevandil oma londiga masseerida või sootuks üles tõsta. Tai elevandid olevat erinevalt Aafrika omadest väga sõbralikud.

Tai pealinnas Bangkokis saab külastada Wat Phra Kaew’ ja Wat Pho templeid, mis lummavad oma uhkete tornide ja kullasäraga. Giidi selgitust mööda annab kõik see aimu Tai kuningriigi endisaegsest rikkusest. «Me olime kunagi väga rikkad, aga nüüd oleme vaesed,» ütleb ta naeratades ja lisab: «Aga me oleme head.»

Buddha kujuga templeid, kloostreid ja altareid kohtab Tais üldse igal sammul, üks uhkem kui teine. Tegu on väga uskliku rahvaga, kes armastab kirglikult oma kuningat. Kuninga ja ta pereliikmete pilte on kõik teeääred täis.

Templites on range nõue katta õlad ja põlved. Austada tuleb ka kuningat, näiteks ei tohi mahakukkunud rahale, kus tema pilt, peale astuda. Jalgu peetakse sel maal üldse räpaseks ning seetõttu ei tohiks kedagi jalaga puudutada ega jalgu näiteks tooli peale asetada. Templit või kellegi kodu külastades tuleb jalanõud ära võtta, sageli jäetakse need ka poe ukse taha.

Korrarikkumiste eest karistatakse rangelt. Peale tavalise politsei liigub ringi veel turismipolitsei ja piiri lähedal migratsioonipolitsei. Meid hoiatati, et politseinikuga ei tasu vaidlema hakata, kui ei taha arestikambrisse sattuda.

Hea söök ja kõik on nii odav

Tais omandab väljas söömine otsese tähenduse, sest kõige parem söök on just tänavail veerevatel kärudel ja teeäärsetel lettidel. Siit saab selliseid mereelukaid, keda mujal naljalt ei kohta, aga ka näiteks grillitud tõuke ja muid putukaid, liha muidugi ka. Kõik on värske: soe toit süte peal ja joogid jää sees hoitud.

Puuvilju, mis on Tais eriti maitsvad, pakutakse puhastatult ja lõigatult kile all. Kookospähkel võetakse samuti külmast, lõigatakse katus pealt, pannakse kõrs joomiseks ja lusikas valge sisu kraapimiseks sisse ning kõik see maitseb suurepäraselt. Nõnda polegi imestada, et tailased ei saa aru, mispärast peaks toidust konserve tegema, kui kõike saab ometi värskelt tarvitada.

Rannas saab teha kerge eine, võttes ühelt mööduvalt kauplejalt grillitud rasvase skumbria või mõned hiid­krevetid koos vürtsika kastmega ja teiselt näiteks mangolõigud, mis lausa sulavad suus. Juurde kookospiim või õlu, mis tuuakse lauale külma hoidvates taskutes, ja muud polegi tarvis. Sellise rannaeine kahele saab meie rahas umbes 10 euro eest.

Restoranis võib tellida suure portsu ülimaitsvat Tai suppi kas mereandide või kanaga, hind jääb 2–4 euro vahele, praad maksab vaid pisut rohkem. Mereäärsetes suurtes restoranides on hinnad muidugi kõrgemad, jäädes siiski meie omadele mitu korda alla. Kena suvekleidi või  kingad võib osta poest viie euro eest. Kõik müügikohad on ka öösel lahti.

Liiklus on Tai linnades väga tihe ja kui jalakäija soovib üle tee minna, siis peab ta lihtsalt autode ja mootorrataste vahelt kiiresti läbi jooksma, sest pidama keegi ei jää. Algul on see väga harjumatu, nagu seegi, et sõidukid liiguvad ja peatuvad valel teepoolel. Samas kulgeb liiklus rahulikult, vahele ei trügita, sõidukijuhid on omavahel viisakad.

Kuna teed on Tai valitsuse prioriteete, siis on need tõesti kõrgel tasemel, eriti mitmetasandilised tasulised kiirteed. Linnaliikluses on turistil turvaline ja odav sõita lahtiste tuk-tukkidega.

Ehkki võiks arvata, et Tai saab suurema osa sissetulekust turismist, tegelikult see nii ei ole – turism annab vaid viis protsenti riigi sisemajanduse kogutoodangust. Tähtsaim majandusharu on hoopis masinaehitus, näiteks valmib seal suur osa Toyota autodest. Kuna sealses kliimas kasvab kõik hästi, siis on ka põllumajandus oluline tuluallikas.

Turistid ostavad Tai reisilt kaasa taimedest tehtud tervistavaid teesid, salve ja õlisid, mida kõike ka rannas usinalt pakutakse.


Põhjused Taisse minna

•    Seal on kogu aeg soe.

•    Toit on maitsev ja tervislik.

•    Lai puuviljade valik.

•    Inimesed on lahked ja ausad.

•    Hinnad on madalad.

•    Teenindus on hea.

•    Loodus on mitmekesine ja rikas.